„Töövõimetute“ loojate eeskuju

JAANIS VALK

Dokumentaalfilm „Punane varietee“ (Filmivabrik, Eesti 2016, 53 min), režissöör-stsenarist-operaator Manfred Vainokivi, produtsent Marju Lepp.

Manfred Vainokivi vastandab „Punases varietees“ oskuslikult seisukohti ja inimesi Eesti kirevast, ent konnatiigilikust show-tantsuajaloost.

Manfred Vainokivi vastandab „Punases varietees“ oskuslikult seisukohti ja inimesi Eesti kirevast, ent konnatiigilikust show-tantsuajaloost.

Kaader filmist

Kas tunnete mõnda loojat, kes rabeleb oma üllitise kallal aastaid, et sellest vormuks midagi ilusat, kõikehõlmavat ja -ütlevat? Mina tunnen. Kas tulemus vastab alati ka loodetule? See on juba omaette küsimus …

Loomulikult oleneb palju veregrupist. On inimesi, kes lasevad mingi teema endast läbi, üritavad sellest teha parima võimaliku versiooni, mis siis lugejate-vaatajate ette tuua. Seda valusam on nende hingepiin, kui vaatajad-lugejad-kuulajad ei mõista ega hooma iga mõtet ja nüanssi, mis on teosesse pandud. Palju higi, verd ja pisaraid on valatud, aga kunstiteose tarbijad on nii lollid, et ei saa millestki aru! Ei saa aru teose sõnumist … On ju tehtud nii palju tööd!

Teose viimistlemisele läinud aastate jooksul on elatud võib-olla peost suhu, pühendatud perele vähe aega, joodud muusa leidmise eesmärgil tsisternide kaupa kesvamärjukest teiste omasugustega kuskil kohvikus või keldribaaris, pandud aasta lõpus võib-olla habe ette, et mängida müütilist olevust kuskilt põhjast. Millised ohvrid! Ja ei mõisteta … Ajab ikka küll käe kabuuri järele haarama või siis poodi seepi ostma.

Siis on teist tüüpi loojaid, kes suudavad endast aastas „välja purtsatada“ neli-viis novelli, hulga maale või esilinastuseni jõuda vähemalt kolme filmiga.

Loomingupiinades loojad vaatavad neid purtsatajaid halvustavalt. Nad teevad ju kõike nii pealiskaudselt! Kuhu jääb sügavus? Peidetud sõnum? Avastamisrõõm? Istutakse õhtul taas oma märkmete, molberti või montaažilaua taga, libistatakse õlut ja mõeldakse kadedusega sellele tähelepanule, mida nood pälvivad meedias ja rahastajate mõttemaailmas.

Manfred Vainokivi on üks sellistest purtsatajatest: dokumentalist, operaator, kunstnik, produtsent – kõik ühes isikus.

Mäletate tema kõmulist dokumentaalfilmi „Valli baar“? Vainokivi linastas filmi 2008. aasta lõpul. Oli erandlik, et Eesti dokki näidati ETV asemel hoopis kommertskanalis. Loomepiinades filmiinimeste hulgas tekitas see film palju kõneainet. Mäletan eredalt arutelusid eetika ja peategelaste ärakasutamise teemal. Ei mäleta, kes olid need teised, keda see film niimoodi negatiivselt kõnetas, aga mind küll … „Odav populaarsus,“ niimoodi ma mõtlesin ja küllap ka kellelegi ütlesin.

Vainokivi ise keeldus resoluutselt kandideerimast ETV ekraanil linastuvate „Eesti lugude“ lühidokkide sarja rahastusele. Talle oli see kõik odav, loomingut pärssiv. Tema tahtis oma rida ajada.

2009. aastal oli ta seotud kuue filmi sünniga, millest kahe režissöör oli ta ise, nimelt „Maestro“ ning „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjani“ puhul. Ma ei hakka ümber jutustama nende filmide sisu. Sel pole siinkohal tähtsust, oluline on vaid see, et mõlemad olid lühivormid, samamoodi nagu aasta eest tehtud „Valli baar“ – alla poole tunni pikad filmid.

Aasta pärast tuli Vainokivi režissöörina välja kolme dokumentaalfilmiga: täispika „Tsirkuselapsega“ ja lühivormidega „Nagu kärbeste sumin“ ja „Elu on lill“. Pärast kõiki neid purtsatusi sai juba kindlalt rääkida Vainokivist kui vastuvoolu ujujast. Ei hoolinud ta suurest kunstist, vaid oli leidnud käekirja, mis eristus selgesti teiste tegijate loomingust. Oli leidnud oma tegelased – nimetagem neid siis hüljatuteks, hääbujateks. Ei saanud enam rääkida odava populaarsuse otsimisest, vaid tegijast, kes suudab lahti harutada oma subjektid ja paisata nad ekraanile niimoodi, et vaatajate hulk ei piirdu vaid filmitegija ja osaliste tutvuskonna, vaid massidega. Loojad võisid loominguvalus küll tunnustada Manfredi töövõimet, kuid looming? Sellest jäi asi veel kaugele. Ei mingit sügavust! Ta manipuleerib vaatajaga ja sunnib oma muusikalise taustaga mõtlema nii nagu Hollywood! Ei midagi peidetut! Jah, tema filme võeti festivalidele. Aga need on ju B- ja C-kategooria omad! Hallide sulgedega ehtimine! Vainokivi ise aga kuulutas: talle olevat tähtis vaid see, et filme näeb võimalikult palju vaatajaid. Ja valigu neid oma programmi pigem teise kategooria festivalid, kui et raisata oma aega ja jõudu filmide saatmisele kuskile, kus need niikuinii ekraanile ei jõua. Poos!

2011. aastal „Vana kloun“ ja „Ideaalide tund“. Taas kaks lühifilmi. Mingi nõukaaegne estraadiartist ja teatrilava! Making of! No kuhu veel!

2012 ja „Baskin“. Vainokivi võttis ette tema puhul harva esineva pika vormi. Täispikk dokumentaal korüfeest, keda teab suurem osa eestimaalasi. See on ju odav! Vaatajate arv on ette kindlustatud, eetriaeg telemaastikul samuti.

Ja siis paus, laias laastus kaks aastat, ning Vainokivi tuleb välja filmiga, millest ei saa aru suur osa filmiringkonnast. 2014. aastal linastub „Riigivargad“, midagi täiesti erandlikku Vainokivi loomingus. Vaatajad-tegijad, kes olid tema tegemistega juba harjunud, võib isegi öelda, andestanud Vainokivile tema käekirja, saavad kui rusikaga makku. See pole ju dokumentaal! Taas mingi soig nõukaajast! Paneb veel tuttavad tissi ka välgutama! 2015. aasta lõpp tõi filmi „Luikedeta järv ehk Piknik raudteejaamas“. Isiklik, puudutav. Nähtav suurel linal vaid kutsetega esilinastuse ajal, kuhu režissöör isegi kohale ei saabu, ja viis päeva Postimehe kinos. Kõik. Midagi ilusat, sügavat, mitte-vainokivilikku – ja läinud ta oli.

Ning siis istud seal saalis ja mõtled: „Mis kurat see nüüd oli?“ Raputus, harjumatust mullist väljatirimine.

Ning siis tänavune „Docpoint“, Manfred Vainokivi viimane film „Punane varietee“. Selles filmis on põimunud tervikuks kõik tema senised kogemused dokitegijana. See on lihtne, arusaadav lugu praeguseks unustatud varieteetegijatest, vastasseisudest ja ideede, inimeste vargusest, hoogne üllitis, mis ei lase enda küljest lahti ning mille kestel viib režissöör su käekõrval kulisside taha. Viib, aga ei tiri. Vainokivi on dokitegijana läbi põdenud lastehaigused ning hetkekski pole tunda, et vaatajaga vägivaldselt manipuleeritaks, sunnitaks mõtlema ja tundma režissööri tahtsi, et filmimuusika suunaks vaataja sellesse lavanurka, kuhu planeeritud. See ei tähenda, et seda ei sünni. Just niimoodi juhtubki, aga ära on kadunud tunne, et vaataja on lihtlabaselt vormitav savi. Tekib lausa soov, et sind käekõrval viidaks, et sulle näidataks, tutvustataks. Vainokivi ei räägi kaadris taustahelina oma tunnetest. Ta näitab seda kadreeringu, montaaži (müts maha ka Kersti Miileni ees, kes on teinud Vaino­kivi kõrval läbi aastatepikkuse rännaku) ning tunnetuse kaudu. Sellega viiakse vaataja ajas tagasi ja pannakse niimoodi mõtlema tulevikule. Isegi siis, kui ollakse Lõuna-Eestist pärit ja sellest põlvkonnast, kes ei tea varieteest ja selle minevikust mitte halligi. See film pole varietee praegusest seisukorrast, see on mäletamisest, unustamisest, valikulisest mälust, hingevalust ja ambitsioonidest, lavast ja laval olijatest. Vaatajat ei viida lava taha eesmärgiga lõhkuda lumma, näidata paljast ihu. Vaataja viiakse emotsioonide ning inimeste juurde ja avatakse neid – vähekene, et lummus alles jääks.

Esimest korda võib mõista Vainokivi kõigi nende aastate loomingu võlu, tema tahtlikke või tahtmatuid valikuid, tema ehituskunsti. Kõik selleks, et saada kellekski ja luua midagi, vaatamata alarahastusele.

See on looja, kes ei soiu, mees, kes on pidanud lühivormi ainuõigeks valikuks, kui teema ei anna pikemat välja, kes räägib lugusid inimestest, kellest keegi teine ei räägiks ja kes võivad olla järgmisel hetkel meie keskelt kadunud. Kiilakas, kes võib kanda soget ja salli, kuid kõnetab laia publikut, isegi kui loominguvalus tegijad seda ei mõista. Produtsent, kes paneb oma filmidele kõlavaid ja sisuga mittehaakuvaid pealkirju ning teeb hollywoodlikke treilereid, et vaataja leiaks üles tema teemad ja peategelased. Filmilooja, kes on saanud aastatepikkuse lühivormi viljelemisega jutustamise selgeks ja kelle lood lähevad nüüd üha sügavamaks ja mitmetahulisemaks, nii et ootad iga uut filmi südamevärinaga. Ja mitte kartuse pärast, et äkki konkureerib ta samale rahale, mis sina piinatud geeniusena, vaid sellepärast, et sealt on midagi oodata: tegelasi, keda keegi teine ei märka, teemasid, millest keegi teine ei räägi, sügavust, mida on igas tema järgmises filmis üha rohkem ja rohkem.

Piinatud „geenius“ teeb kummarduse purtsataja ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht