Tragikoomiline hullumeelsus

Anders Thomas Jensen: „Ma ei mõista neid loomeinimesi, kes ennast tsenseerivad ja iga asja pärast vabandust paluvad. Kunstnikul on vaata et kohustus teisi solvata.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilmi „Õigluse ratsanikud“ režissöör Anders Thomas Jensen on otsekohese väljenduslaadiga ja väga kuiva huumoriga. Põgusa kohtumise põhjal saan aru, et tema suurim hirm on konformism ja see, et mõni võib teda pidada lihtsamate lahendustega leppijaks.

„Õigluse ratsanikke“ vaadates saab selgeks, et selles teda küll süüdistada ei saa. Film on julge, süžee käänab siia-sinna ja osa nalju paneb jahmatades endalt küsima, kas tõesti tohib selliseid asju kinolinal näidata ja öelda. Solvuda võivad ka eestlased, sest „Õigluse ratsanike“ kriminaalne sündmusahel saab alguse Eestist, kus teadupärast on kõik pätid.

Anders Thomas Jensen rääkis intervjuus Sirbile filmi tegemisest ja sellest, kuidas tuleb ikka ajada oma asja.

Õigluse ratsanikud“ on tõeline žanrite segu – draama, komöödia, märul üheskoos. Kuidas te selle saavutasite?

Mulle ei meeldi žanrid, need alandavad filmi ja neid kasutatakse lihtsalt müügi­argumendina. See on sama, mis öelda kellelegi, et nüüd sööme Itaalia toitu või sušit, ja kõik saavad täpselt seda, mida olid oodanud. Minu meelest ei pea alati saama seda, mida oodatakse.

Mulle endale meeldivad filmid, kus žanriga mängitakse. „Õigluse ratsanikes“ tahtsin pakkuda nagu žanrite Rootsi lauda – et täpselt ei tea ette, mida pakutakse. Tahtsin ka segada oma seniste filmide esteetika sellise karmi, äärmusliku draamaga, mida ma olen stsenaristina kirjutanud Susanne Bierile, et näha, kas selline kooslus töötab. Suurema osa võtteplatsiajast arutasime seda, kuidas saavutada nende kahe tasakaal, ja sama vestlus jätkus peaaegu kogu montaaži­perioodi vältel. Ühest küljest on siin Markus ja tema tütar, kes esindavad sotsrealistlikku draamat, teisalt on osatäitmised, mis kuuluvad puhtalt musta komöödiasse. Ja nende keskel on Otto (Nikolaj Lie Kaas) nagu liim, kes need kaks maailma kokku kleebib, et need saaksid usutavalt samasse filmi kuuluda. Aga tema puhul oli ka kohe näha, et iga kord, kui andsime talle liiga naljakat öelda, kadus emotsioon ära. See oli väga põnev eksperiment ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Väga lahe on žanre segada.

Kui need kaks poolt – laias laastus draama ja komöödia – vajavad teineteist, kas neid saab edukalt ka lahus hoida?

Muidugi saab. Iga filmi saab teha väga erinevatel meetoditel. Ma lihtsalt ei taha sellist filmi vaadata. Inimesi närvi ajades võib saavutada tavalisest enamat. Väga stiilipuhta draama, isegi melodraama võtmes tehtuna oleks see film väljakannatamatu, sest ekraanil oleks nii palju kurbi inimesi. Seda vaadata on nii raske, et tahaks aknast välja hüpata. Nii tuleb appi võtta huumor, et koormat kergendada, näidata, et elus on enamatki. Isegi pimeduse korral on tunneli lõpus näha valgust. See kehtib minu arvates nii filmide kui elu kohta. Mõnikord, kui ollakse kellegagi vaidlema sattunud, tuleb astuda samm tagasi ja vaadata olukorda kõrvalt, mille peale võib küll vahel iseenda üle naerma purskuda. Samuti kui liikluses teiste peale närvi minnakse, on olukord kaugemalt vaadatuna naeruväärne.

Liiga palju emotsioone pannakse olukordadesse, kust võib lihtsalt eemale jalutada. Minu arvates võib huumorit kasutada väga paljudel viisidel.

Anders Thomas Jensen on lavastanud 20 aasta jooksul vaid viis mängufilmi, aga arendanud nendega välja täiesti oma tumekomöödia stiili.

Anders Overgaard

Film põhineb originaalkäsikirjal. Millest see algtõuke sai?

Mul oli natuke aega 40ndate eluaastate kriis, kerge depressioon. Vaatasin oma lapsi, naist ja elu ning küsisin endalt ilmselt samamoodi nagu enamik mehi: kas ma olen piisavalt teinud? Sellest masendusest välja tulles avastasin, kui oluline on näha sidemeid. Sidemed loovad tähendusrikka elu. Kui sa töötad ja oled selles hea, teenid raha ja toidad oma lapsi, siis sellest juba piisab. Piisab heaks eluks. Kui aga on eesmärk kõik kaotada, siis on pagana raske neid sidemeid taastada. Selle mõttega tegingi Markusest posttraumaatilise stressihäirega sõduri, kellel on olnud pikka aega depressioon ja kes on end Afganistanis maailma eest varjanud. Siis järsku tuleb tal minna tagasi koju oma pere juurde ja vaadata oma tütrele otsa. See oli põhiline algne mõte.

Õigluse ratsanikud“ on ansamblifilm, kus on peale žanrite on omavahel hästi tasakaalus ka osatäitmised. Kui keeruline oli seda tasakaalu saavutada ja kas pidite näitlejaid palju juhtima?

Ma olengi teinud peamiselt ansamblifilme, nii et olen seda palju kordi katsetanud. Ka nende näitlejatega. Nii et meil on ilmselt võimalik õppida nii mõndagi senistest kogemustest, aga ilma laisaks minemata. Usun, et nautisime seda protsessi täielikult ja minevik aitas meid väga palju välja. Ja näitlejad on nii head. Me saame vaistlikult aru, kas meil on see tasakaal olemas või meil ei ole seda. Nagu trompetimänguga, kui keegi mängib vale nooti ja kõik saavad sellest kohe aru. Me töötame stseeniga seni, kuni see tundub valmis olevat. Siis filmime.

Kuidas see dünaamika toimib? Kas olete sõbrainimene? Kas te eelistate teha filme koos oma sõpradega?

Me oleme sõbrad. Ma näeme üksteist tihti. Muidugi teevad kõik tööd. Ma elasin vahepeal neli aastat Ameerikas ega näinud selle aja jooksul näiteks Niko­lajd. Nii et oleme küll sõbrad, aga see on pigem nagu töösuhe. See on meestega alati nii. Kui ma oma abikaasat vaatan, siis tema võib kohata mõnd naist ja öelda: „Ma tahaksin väga temaga sõbraks saada.“ Ja siis lähevad nad koos välja kohvile. Ma pole iial kohanud meest, kes seda teeks – mehed töötavad koos ja siis saavad neist sõbrad.

Me oleme koos töötanud 25 aastat. Loomulikult saavad meist sõbrad, kui meile meeldivad samad asjad, oleme saanud samasuguseid kogemusi ja oleme paljuski sama meelt. Oleme ka väga professionaalsed, kuni igavuseni välja. Võtame sõbrakeebi seljast ja läheneme ettevõtmisele umbes nii, et „me peame sellest maksimaalse välja pigistama“.

Kas te igatsete ka ise taha seda ansamblit, sõpruskonda, gruppi?

Ei. Ma ei usu. Või siiski. Kui peaksin nimetama oma kümme lemmik-filmi­stseeni, siis neist ükski poleks ainult kahe tegelasega. Võib-olla midagi „Araabia Lawrence’ist“,1 aga peale selle mitte. Mulle meeldivad Martin Scorsese stseenid, näiteks „Omades poistes“.2 Need stseenid, kus liigub palju tegelasi kaadrisse sisse ja sealt välja.

Mads Mikkelsen ütles, et ta poleks ilma teieta sama näitleja. Kuidas on temaga töötada ja milline on teie omavaheline suhe?

Oh, tema kohta saan öelda ainult häid sõnu. Ta on täiuslik näitleja. Ta võtab kogu filmi eest vastutuse enda peale, ja seda teevad väga vähesed näitlejad. Ta suudab teha nii komöödiat kui draamat. Meile mõlemale imponeerivad tegelased, kes endale valetavad, ja need, kellel on liiga palju võimu. Näiteks rongis võimuka piletikontrolöriga kohtudes muutub olukord koomiliseks. Mikkelsen oskab neid tegelasi näha, tal on nende peale silma. Talle meeldivad tegelased, kelle elu tugineb valele, kel on liiga tugev positsioon. Ja seda näeme minu filmidest nii „Rohelistes lihunikes“, „Aadama õuntes“ kui osalt ka „Meestes ja kanades“.3 See on tema tegelaskujude aluseks. Tema tegelasi on väga raske mängida nii, et nad ei oleks liiga totrad, aga Mads võib lausuda kõige hullemaid asju ja teha seda usutavalt. Ta esitab oma osa alati tundega ja see tuleb tal alati välja.

See film on elu mõttest. Kas usute, et meie elul on mingi mõte?

Ausalt öelda, ma ei usu, et meie elul oleks mingisugune sügavam mõte. Peame valima, millesse uskuda. Ja siis sellele kindlaks jääma või leidma iga kümne aasta järel midagi uut.

„Õigluse ratsanikud“ on ansamblifilm, kus on õnnestunud leida hea tasakaal nii komöödia ja draama kui erinevate tegelaskujude vahel. Pildil Lennart (Lars Brygmann), Mathilde (Andrea Heick Gadeberg), Markus (Mads Mikkelsen), Otto (Nikolaj Lie Kaas) ja Emmenthaler (Nicolas Bro).

Anders-Overgaard

Kuidas suhtute juhusesse, mis on üks filmi alateemasid?

Kõik sündmused on tingitud millestki, mis on juhtunud enne seda. Me ei näe kõiki põhjusi. Kui meil teoreetiliselt oleksid kõige suuremad arvutid, mis näiteks kalkuleeriksid, kuhu jääb kuul ruleti­rattal. Kui teaksime kõiki võimalikke aatomeid ja jõude, mis seda palli mõjutavad, siis me teaksime ka lõpptulemust. See oleks võimalik välja arvutada. Aga see on nagu matemaatiku märg unenägu, et asjad nii harmooniliselt paika lähevad. Tuleb leppida vähemaga, näiteks end ümbritseda inimestega, kes sind armastavad. Sellisele elu mõttele olen nõus iga kell alla kirjutama.

Hullus on teie filmides läbiv teema. Kust see teema tuli ja kuidas on teid filmitegijana mõjutanud?

See on väga alateadlik, kuna pärinen ka sellisest perekonnast. Minu perekonnas on juhtunud uskumatult segaseid asju. Normaalsus pannakse paika ainult peresiseselt. See, mille keskel üles kasvatakse, ongi normaalne. Kui me üksteist vihkame, taldrikutega loobime ja igal hommikul ühe kassi ära tapame, siis see ongi meie normaalsus! Pärast kodunt välja minnes avastame: „Ohoo, kõik ei tapagi hommikuti kasse.“ Kerge segadus, eks ole? Teadsin, et mu pere on keskmisest hullem, aga kahekümneselt mõistsin, et elu ongi hullumeelne ja kõik on mingil viisil peast segi.

Tooge paar näidet, uudishimu ei anna rahu.

Näiteks kui keegi ütles midagi halba mu perekonna kohta, siis me ei kohtunud enam kunagi. Need inimesed kadusid silma­piirilt. Või midagi minu või mu venna kohta – järgnes eluaegne pagendus. See tähendas muidugi, et pidasime jõule omaette, sest kõigil oli lähenemiskeeld. Neli-viis aastat me ei kohtunud kellegagi.

Ja kas või kallistamine. Me ei kallistanud mitte kunagi, ma polnud teist inimest kallistanud. 20ndates eluaastates kohtasin kedagi, kelle ema kaisutas mind, ja ma reageerisin nii: „Mis see siis nüüd on?“ Meie peres mängiti ainult jalgpalli – mehed, mehed, mehed. Ei mingit kallistamist. Noh, see on pisiasi. Pole tähtis, kas kallistatakse või mitte, seni, kuni tuleb armastus. Seda ma teadsin. Aga perekonniti on veidraid kiikse, mida tähele pannes mõeldakse, kas see on nüüd lubatav, ega seal ole mingit seksuaalset alatooni. Pärast loetakse midagi lehest ja kõik mõtlevad: „Hullumeelne!“ Aga peredes on tihti kombeks pidada normaalseks asju, mis väljastpoolt paistavad hullud.

Teie must huumor ilmselt areneski välja kodus, aga tänapäeval võidakse see ka väga lihtsalt tühistada. Kas tunnete vajadust enesetsensuuri järele?

Ei, mind ei saa tühistada. Kuidas peaks mind tühistama? Võimatu. Võidakse lõpetada filmide vaatamine, aga seda ju ei soovita. Need on Netflix ja mõned Facebooki idioodid, kes seda tahavad.

Te ei tsenseeri ennast üldse?

Üldse mitte. Vastupidi. Ma ei mõista neid loomeinimesi, kes ennast tsenseerivad ja iga asja pärast vabandust paluvad. Kunstnikul on vaata et kohustus teisi solvata. See on osa tööst. Praegu toimuv on täiesti segane. Kõik muutub nii igavaks.

Peale lavastamise olete ka stsenarist ja kirjutate mõnel aastal stsenaariumi rohkem kui ühele filmile. Kuidas te jõuate nii paljusid projekte käigus hoida?

Ilmselt seepärast, et ma pole kunagi elus töötanud teles ega teatris. Olen teinud ainult filme. Ühe aastaga pole võimalik teha kolme komöödiat. Kui žanre vahetada ja teha komöödia, draama ja õudusfilm, siis see on võimalik. Oleneb ka projektist. Eks ma nuputan, mõni ei nõua kirjutamiseks kolme aastat.

Kas Netflix ja teised suured määravad stsenaariumi kirjutamise viisi? Kas või huumori ja tsensuuri osas.

Ei määra. Minu arvates see peagi vaibub. Selliseid laineid on ennegi olnud, umbes iga 20 aasta järel. Varsti on lagi käes. Me räägime ju jällegi emotsioonidest. Solvumine on emotsioon, aga emotsioonidele ei tohiks reageerida. Muidugi on ka selliseid liikumisi nagu #metoo, ja väga hea. Hea on päeva­valgele tuua ja sealt edasi liikuda, aga praegu solvutakse juba täiesti naeru­väärsete asjade peale. Igaüks leiab midagi solvumisväärset. Mul on kaks sõpra, kelles tekitavad ängi lahti jäetud nööbid, nii et kõik peaksid kandma lukuga riideid. Segane värk.

1 „Lawrence of Arabia“, David Lean, 1962.

2 „Goodfellas“, Martin Scorsese, 1990.

3 „De grønne slagtere“, Anders Thomas Jensen, 2003; „Adams æbler“, Anders Thomas Jensen, 2005; „Mænd & høns“, Anders Thomas Jensen, 2015.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht