Traumaatiline pärand

Kantemir Balagovi „Piitsavarres“ näeb abituid katseid alustada uut elu pärast sõda, kui enam ei mäletata, mis on armastus ja õnn.

NATALJA MATŠENENE

Mängufilm „Piitsavars“ („Дылда“, Venemaa 2019, 130 min), režissöör Kantemir Balagov, stsenaristid Kantemir Balagov ja Aleksandr Terehhov, operaator Ksenja Sereda, helilooja Jevgeni Galperin. Osades Viktoria Mirošnitšenko, Vassilissa Perelõgina, Ksenja Kutepova, Konstantin Balakirjev, Andrei Bõkov jt.

Mulle ei meeldi sõjafilmid, seepärast püüan neid ka mitte vaadata. Mu noorpõlve üks kõige eredamaid filmimälestusi oli Elem Klimovi „Mine ja vaata“.1 See salvestus mu teadvusse: kui seda meenutan, hakkan siiani värisema, kuigi sellest on juba üle 30 aasta möödas. „Mine ja vaata“ on mind jälitanud kogu elu. Tean, et Elem Klimov tegi võimsa filmi kogu inimkonnale meelde tuletamaks, mis võib juhtuda, kui inimesed ei ole enam inimesed. Peaosa mänginud Aleksei Kravtšenko on jäänudki minu silmis selle filmi peakangelaseks Florjaks, kuigi olen näinud teda teisteski rollides nii teatris kui ka filmis.

Sellepärast ma sõjafilme ei vaatagi: mu aju reageerib neile lugudele liiga teravalt, kannan neid endas ja tajun otse füüsilist valu. Ei ole tähtis, kus käib filmi tegevus, kas Vietnamis, Süürias, Iraagis, Afganistanis …

Tänapäeval ei kujutata sõda siiski nii julmalt, nagu seda on teinud Elem Klimov. Või see ehk ainult näib mulle nii?

Sõda pärast sõda

Omaenda reegleid rikun vaid juhul, kui selleks on mõjuvaid põhjusi. Näiteks, kui kriitikud kirjutavad vaimustatult, et režissöör Kantemir Balagov on geenius, tema film „Piitsavars“ Cannes’i filmifestivali parim ning kohustuslik vaatamine. Uudishimust tahan teada, mida on siis nii uut sõjateemas Venemaal, kus tehakse nii ideoloogilisi ja paatoslikke filme, et neid on isegi piinlik vaadata. Sageli tahaks loominguliselt kollektiivilt küsida: „No kuulge, kas teil ei ole häbi midagi sellist üldse üles võtta? Miks te olite nõus seda tegema?“

Kui olen lugenud annotatsiooni ja näinud, kes on produtsendid, tekib usaldus. Aleksandr Rodnjanski ja Sergei Melkumov ju halbu filme ei tee, järelikult peab kindlasti vaatama.

See lugu on usutav esimesest kaadrist peale. Peategelane Ija (Viktoria Mirošnitšenko) lummas mind, tundsin, kui ränk on tema valu – igas kaadris, igas liigutuses, igas tema sõnas. Seal ta seisab tardununa. Kuuleme ainult kummalisi helisid, sügavat vaikust, aga ümberringi käib elu … Ija on pikakasvuline ilus sõnaaher neiu väikese lapsega – ja kohe terendub tema lugu. Kõik aga ei ole hoopiski nii, nagu esmapilgul näib. Järelikult on stsenaarium hea ja ka film on hea. Dramaturgia teooria järgi peab vaatajat igal sekundil huvitama, mis saab edasi. Siin see toimib: vaataja ootab üht, aga lugu läheb hoopis teises suunas.

„Piitsavarre“ lugu on põrutada saanud Ijast (Viktoria Mirošnitšenko, paremal), kes pääses rindelt varem tagasi, ja Mašast (Vassilissa Perelõgina), kes on sealt just äsja saabunud.

Kaader filmist

Stsenaristid Kantemir Balagov ja Aleksandr Terehhov on mõelnud välja suurepärase loo. Iga järgmise stseeniga avanevad sündmused ootamatu nurga alt ning vaataja tõmmatakse tegelaste ellu nii, et ei ole võimalik ära arvata, millega kogu see lugu lõpeb.

„Piitsavars“ algab Suurt Isamaasõda (kasutan siiski selle vene nimetust) käsitleva filmina küll üpris banaalselt: esimesed sõjajärgsed kuud, Leningrad, haigla, haavatud sõdurid, meditsiinipersonal, arstid, ühiskorter, vaesus, halvasti kootud soojad vestid. Kõik tegelased on väsinud, traumeeritud, näljas. Need filmistambid on selleks, et vaataja süveneks sõjajärgsesse maailma. Siin ei näe rõõmu saavutatud võidu üle, on vaid soov alustada elu otsast peale. Kõik tahavad õnne, kuid ei mäleta, mis asi see õnn on … Isegi ühiskorterinaaber, Ijast peajagu lühem, silitab õrnalt tema selga, kuid vastuseks on vaid eemaletõmbumine.

Algul näib, et lugu on Ijast ja tema väikesest pojast Paškast (Timofei Glazkov), kes ei tea, kuidas koer haugub. Aga kust ta peaks seda teadma? Sõjajärgses Leningradis ei olnud koeri ega kasse. Nad kõik olid ära söödud. Täiskasvanud onud, kellele Paška teadmatus nalja teeb, näitavad talle, kuidas koer haugub. Auh-auh … Naljakas, aga valus. Ka iga haavatu on hospidalis nagu traumeeritud laps.

Edasi võtab lugu hoopis ootamatu pöörde. Rindelt tuleb tagasi sõbranna Maša (Vassilissa Perelõgina), aga Paškat ei ole – ei ole tema poega. Ija vaikib ega tunnista, mis Pašaga juhtus …

Filmi põhiliin on kahe sõbranna, üheskoos sõdinud õhukaitseväelase lugu: üks on põrutada saanud Ija, kes pääses rindelt varem tagasi, teine Maša, kes on sealt just äsja saabunud.

Valu koletis

Nad on ju noored naised, kes tahavad tantsida, armastada. Mingist tantsimisest ei saa aga olla juttugi ning armastuski käib kuidagi üle kivide ja kändude. Banaalne lugu: kaks poissi ajavad neile meeldima hakanud tütarlastele ligi. Ja nagu ikka, on üks seiklusteks valmis, teine pole: üks veenab teist poistega sõitma minema, teine nõustub sunnitult. Kõik on banaalne, aga asjaolud on teised. Poiste eesmärk on arusaadav, tüdrukutel justkui samuti, kuid tüdrukud ei ole naljakad ega naiivsed. Nad on äsja tulnud sõjast, kus oli ka justkui armastus, aga hoopis teistsugune.

Siin see nüüd on – rahulik elu, millest oli neli aastat unistatud. Aga kuidas niisugust elu elada? Kuidas sellega kohaneda, kuidas oma koht leida? Mehed rindel on üks, mehed pärast sõda aga hoopis teine asi.

Mašal oli ju kõige kallim vara Paška, kelle ta oli jätnud tagalasse Ijale hoida, aga Maša ei saagi iial teada, mis Paškaga juhtus. Ija süütunne Maša ees on aga tohutu. Maša arvab, et õnn saabub kiiresti ja otsekohe, tuleb vaid minna mehele ja veel üks laps sünnitada. Siiski on nii, et kuidas Maša ka ei tahaks saada teist Paškat, ei ole see enam võimalik.

On nii meeletult kahju Mašast, kes teeb ühe rumaluse teise järel ega ei mõista, et ta toimib valesti, et ta teeb sellega inimestele haiget. Ja veel rohkem kahju on Ijast, kes on Maša ees süüdi ning valmis tegema kõik, mis teine ütleb.

Algul näibki, et Maša on naiivne ja imepärane, kuid valu tema sees on koletis, kes on õnnepüüdluse ja lapse nimel kõigeks valmis. Me ei saa teda hukka mõista. Mille eest? Kas selle eest, et selliseks muutus ta tingimuste tõttu, kus oli elanud neli aastat? Sõda, veri, valu ja hirm.

Hirm aga jäi, ei kadunud: aga äkki ma ei saagi õnnelikuks, ei lähegi mehele, ei saagi last? Mõistus lülitub välja, isegi kui ta teab, et last ei saa ta enam mitte kunagi …

Režissöör näitab tollast aega nii täpselt, nagu oleks ise kunagi sel ajal elanud. Ta otsekui tunneks kõiki ja jutustaks oma lugu, kuigi, me ei või ju teada, kuidas siis kõik tegelikult oli. Tean, et see on režissööri, stsenaristi, kunstniku vaatenurk, aga ikkagi usun seda – igat sõna, igat stseeni ja tegelaskuju.

Kingitused hoolitsetud ametnikuproualt. Mõistame, et sõjal on ka teine pool, kus ei tuntud nälga ega viletsust. Kas nemad on õnnelikud? Ei, nad on samuti traumeeritud inimesed, kes olid sunnitud tegema valiku ja elama teistes tingimustes.

Naine, kelle sõdurist mees ei hakka enam kunagi käima, arst, Ija ja valik – julm valik, surm kui pääsemine. Tänapäeva maailmas peetakse seda julmaks. Aga siis? Kuidas saab mõista kohut inimeste üle, kes olid sattunud niisugustesse tingimustesse?

Filmis ei ole nõukogude ideoloogiat, ei ole Stalini portreid, punalippe ega loosungeid. On kole argipäev. Võib-olla kuskil ongi ideoloogia, kuid nende inimeste maailmas seda pole: on inimesed, igaühel oma tragöödia, kõigil kanda sama valu.

Kui näeme, et üks imelik poiss on Mašasse armunud, siis loodame, et Mašal on võimalus saada õnnelikuks. Vaataja ei tea midagi noormehest ega tema perekonnast ning ootab rõõmuga poissi ja peoriides Mašat, kuid satume hoopis teise maailma. Selles maailmas on kõik nii tavaline: range ema, vaikiv isa, kompleksidega poeg. Banaalne, kui ei oleks üht „aga“ – on ju sõjajärgne aeg. Me teame, et kõik on vaesed ja näljas, me alles nägime seda.

Maša on hämmastunud ja hämmastunud on ka vaataja. Selles paralleelses maailmas on kõik teistmoodi: see on ilusate koerte, ilusate lauanõude ja valgete linade, vaikiva teenijanna maailm. Vaataja teab, et sõja ajal, kui oli blokaad, ei jäänud kõik Peterburi elanikud ellu, ja sedagi, et oli neidki, kes elasid samal ajal külluses, isegi luksuses. See tõde ei pea vaatajat šokeerima, nii see lihtsalt oli.

Rikkad ja naised

Vene režissööri Aleksei Krassovski film „Pidupäev“2 oli just sellest, uusaastapeost perekonnas, kus on kõike külluses, kuigi maja seinte taga on ikka veel Leningradi blokaad. Peenetundelise, iroonilise ja heade näitlejatega „Pidupäeva“ saatus on kurb: kinodes näitamine keelati, esilinastus vaid Youtube’is, miljonid vaatajad esimese nädalaga, aga kummaliste inimeste ettevõtmisel nurjatud salajased seansid. Need inimesed arvavad mingil põhjusel, et neil on õigus otsustada kunstiteose saatuse üle.

Hea, et teema „rikkad inimesed blokaadi ajal“ läbib ka filmi „Piitsavars“. Ja muidugi on „Piitsavars“ naistefilm, kuigi režissöör on mees. See on naiste vaade sõjale. Poisid sõdisid, tüdrukud olid kõrval, aitasid, nagu suutsid ja õigeks pidasid. Aga edasi? Mida teha edasi? Kuidas õppida pärast sõda elama? Kuidas ellu jääda? Mismoodi elu korraldada? Võib-olla seal, sõjas, oli kergem? Aga nüüd vaenlasi justnagu ei ole, aga õnn ei tule ega tule …

„Piitsavars“ ei ole mu meelest õigupoolest film sõjast, vaid inimestest, kes on pandud olukorda, kus nad on sunnitud ellu jääma ja valiku tegema. Kas jääda inimesteks või mitte? See neiu hoolitseb patsientide eest, kelle keha on traumeeritud, aga on ise traumeeritud rohkemgi kui nemad. Traumeeritud hinged on midagi hoopis hirmsamat kui traumeeritud keha …

Nende sõda kajastub meis siiani. Olen selles veendunud. Vanaemad ja vanaisad püüdsid armastada oma lapsi, meie emasid ja isasid, kuid ei armastanud neid piisavalt, ei osanud. Meie emad ja isad püüdsid armastada oma lapsi, nagu oskasid – kohmakalt, veidi enam avanedes. Minu põlvkond, ikka veel piisava armastuseta ja traumeeritud, üritab anda oma armastust edasi oma lastele. Kas see õnnestub? Mälu on juba selline. Valu, hirm ja alandus on visad kaduma …

Tõlkinud Mait Eelrand

1 „Иди и смотри“, Elem Klimov, 1985.

2 „Праздник“, Aleksei Krassovski, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht