​​Tugev on see, kes julgeb olla haavatav

Anna Hints: „Cannes’i kava koostajad leidsid „Sannapäiva“ olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega – kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata.“

ANDREI LIIMETS

„Savvusanna sõsarad“* lõpetas äsja üleilmse võidukäigu. Nüüd naasevad Anna Hints ja Tushar Prakash, partnerid elus ja kunstis, suitsusauna lühimängufilmiga „Sannapäiv“ (2024), mis esilinastub Cannes’i filmifestivalil „Kriitikute nädala“ alamprogrammis.

„Sannapäivas“ on vahetunud eelkäija keskmes olnud naiste lood meeste omade vastu, kuid teemad on samad: intiimsus, usaldus, enda avamine. Lühifilm sündis ebatavalisel moel. Stsenaariumis oli rohkem materjali ja filmimise käigus hakati mõtlema täispika mängufilmi peale, ent montaažiruumis katsetades jõuti lõpuks vaat et uue lühilooni. Kuni ülejäänud materjal nüüd oma aega ootab, astuvad autorid Anna Hints ja Tushar Prakash Cannes’i filmifestivali punasele vaibale viienda Eesti osalusel valminud linalooga, mis maailma mainekaima filmipeo programmi valitud.

Õnnitlen! Cannes’is oma filmi esilinastamine on lavastaja unistus. Mida tundsite, kui uudist kuulsite?

Prakash: See teadmine pole senimaani päriselt settinud. Käisin Cannes’is esimest korda üheksa aastat tagasi, kui osalesin stsenaristika töötoas, ja nüüd naasen filmiga. Tegemist on hullumeelse, hiiglasliku filmifestivaliga. Indias öeldakse, et tegemist on filmibasaariga.

Üritasime selles filmis eksperimenteerida, proovida midagi uut. Mõtlesime, kuidas see Cannes’i kava koostajatele mõjub. Nad kirjutasid meile ja see oli tõeline vau-hetk, sest oli selge, et see, mida me taotlesime, töötab.

Hints: Olen olnud väga õnnelik. Enne kui me „Savvusanna sõsaratega“ Sundance’ile jõudsime, tundus see olevat saavutamatu maailm. Ma arvasin, et A-klassi festivalidele pääseb ainult tutvuste kaudu, aga tegelikult loeb tugev film, mis kuidagimoodi silma paistab. Neid inimesi pole vaja tunda, et valituks osutuda. Näiteks Sundance’ile me lihtsalt esitasime oma filmi täiesti tundmatutena – ja „Savvusanna sõsarad“ meeldis neile. Sel korral juhtus sama: me ei tundnud festivalilt kedagi isiklikult. Lihtsalt oleme loonud midagi, mis festivali kava koostajaid kõnetas ja mis teiste filmide seas silma jäi. Mulle meeldis, kuidas „Kriitikute nädala“ programmi koostajad meile lähenesid: nad helistasid produtsent Johanna Maria Paulsonile ja ütlesid, et film tundub neile värske ja omanäoline.

Ma olen ka aru saanud, et isiklikud tutvused siiski loevad, festivaliga tekib suhe. Pärast valituks osutumist tunned neid inimesi mingil määral. See ei tähenda, et su töö järgmine kord automaatselt festivalil vastu võetakse, aga saad festivali tiimiga otse suhelda, rääkida oma filmist ning saada tagasisidet.

Esmapilgul on „Sannapäiv“ väga eestlaslik ja väga mehelik lugu. Mis Cannes’i kavakoostajaid kõnetas?

Hints: Nad leidsid filmi olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega. Me hakkasime eelmisel suvel tegema lühifilmi, aga kui ma materjali vaatasin, nägin potentsiaali pikemaks filmiks ja ei olnud enam kindel, kas seal üldse lühifilmi materjali on. Siis hakkas sees kripeldama. Seadsin endale ülesandeks teha lühifilm, mis ei ole lihtsalt wannabe-täispikk, nagu paljud lühifilmid kipuvad olema, vaid lõigata meie filmitud palju pikemast materjalist tõesti kokku seal sees olev poeem. Siis loksus kõik paika ja nüüd olen tulemuse üle väga uhke.

Kavatsen ka ülejäänud materjali kasutada ja edasi filmida, et ühel päeval valmiks ka täispikk film. Vaatame, mida protsess edaspidi loob. Kirjutasin äsja kõigile peaosatäitjatele, et enamik meie eelmisel suvel üles võetud materjalist ei ole filmis ja et meie praegune lühifilm on tegelikult palju lühem kui planeeritud, aga ma näen vaimusilmas pikemat filmi. Kõik toetasid mu otsust ja on valmis edasi eksperimenteerima.

Prakash: Mulle on huvitav, et „Sannapäiva“ teema ja tunne ei väljendu kordagi dialoogis, ei väljendu võtetes, mida tavaliselt loo jutustamiseks kasutatakse –kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata. Publik peab filmi tunnetama. Seetõttu oli ka väga keeruline stsenaariumi kirjutada. Filmi stsenaarium on üsna ebatavaline. Enamik asjaosalisi, kõik amatöörnäitlejad ja isegi üks professionaalne näitleja, on pärit orust, kus filmi tegevus aset leiab. Me koguni filmisime ühe peaosalise Agur Seimi kodumajas.

Kui palju erineb lühifilmi publiku ette toomine täispika tegemisest? Eriti arvestades, et teil on „Savvu­sanna sõsarate“ värske kogemus all.

Hints: Lühifilmide maailm on huvitav osa filmitööstusest, nimelt täielikult alarahastatud ning tihtilugu alavääristatud maailm. Näiteks kirjanduses hindame lühivorme vägagi. Kui „Savvusanna sõsarad“ võitis Euroopa filmiauhinna, oli pressikonverentsi kõige põletavam küsimus „Anna, millal sinu järgmine päris film valmib?“. Ja nad mõtlesid päris filmi all täispikka mängufilmi. Muidugi on täispikad mängufilmid nähtavamad ja võimalusi on rohkem, mis on aga kummaline, arvestades, et elame pidevas ajapuuduses. Lühifilm on ses mõttes palju ajakohasem formaat!

Sellegipoolest on terve filmitööstus keskendunud täispikale formaadile ja eriti mängufilmidele, vaatamata sellele, kui hästi käib dokumentalistika käsi. Ma arvan, et dokumentaalfilmidel läheb seepärast hästi, et dokumentalistikas on rohkem loomingulist vabadust …Ka selle tõttu, et raha on seal palju vähem kui mängufilmimaailmas ning julgetakse rohkem riskida ning endale lubada. Mulle on suur küsimus, kuidas võtta kogu see vabadus, mida dokumentalistikas armastan, ja see ka mängufilmi viia. Teen Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistrikraadi ja näen, kuidas teater sünnib – protsessis, kus säilib suhe tegelikkusega, mida lood, mis on su ees, ja kus ei hoita kramplikult kinni alguspunktiks olnud kontseptsioonist või stsenaariumist. Selles protsessis on ruumi elususe jaoks.

Mulle on väga oluline, et kunst oleks elus, aga paljud aspektid filmitööstuses suretavad seda elusust. Suurim ülesanne on hoida ka võttepaigal toimuv elavana, mitte Exceli lehele surutuna. Ma olen väga tänulik produtsentidele Johanna Maria Paulsonile, Evelin Penttiläle ja Marianne Ostratile, kes jätavad režissöörile vabaduse riskida, mida ma vajan, et saaksin luua. „Savvusanna sõsarate“ teekond andis mulle juurde enesekindlust usaldada oma häält ja loomisprotsessi, isegi kui see tundub kellelegi ebatavaline või isegi vale. Ma liigun impulsi pealt elu pulsi poole, ja see ei pea tähendama realismi. Film võib olla ükskõik millises žanris, aga ennekõike otsin elusust. Kunst ei saa olla surnud, hingetu. On palju kunsti, mis tundub pinnal huvitav, aga ma ei taju seal hinge, puudub elujõud. Sageli on just filmitööstuse süsteem see, mis elususe ja loomisväe tapab.

Eestlased on harjunud sageli saunas käima. Tushar, kuidas sulle tundub, miks saun ka rahvusvahelist tähelepanu tõmbab?

Prakash: Mäletan, kui esimest korda suitsusauna läksin – see on muide sama saun, kus „Sannapäiva“ tegime. Oli 2016. aasta suvi, kohe pärast jaanipäeva, ja sattusin väga müstilisse ruumi. Tume atmosfäär, soojus, helid ja akustika, selle koha vibratsioonid. Kohtusin omaenda uute külgedega ja tundsin ühtäkki sidet selle riigi, kultuuri ja piirkonnaga.

Indias pole saunu. Meile ei meeldi paigal seisva niiskusega kohad, sest kuuma kliima tõttu peab vesi olema voolav ja värske. Eesti kontekstis töötab saun teisiti ja loob intiimsust, vestlusi ja puhastava ruumi, kus leiavad aset sünnid ja matuserituaalid.

Just puhastumiseks mõeldud ruum on omane igale kultuurile, hõimule ja religioonile. Ka „Savvusanna sõsarate“ ühe monteerijana mõtlesin kohe, et peame kehtestama suitsusauna ennekõike kui puhastumise ja pesemise koha, sest just see on äratuntav igal pool, ka Indias. Sama kehtib „Sannapäiva“ puhul: tegelased lõpetavad tööpäeva ja lähevad kõike maha pesema. See on sild kultuuride vahel.

Hints: Olen näinud üle maailma erinevaid saunalisi, kellest moodustub omamoodi vabadusliikumine. Nii paljud on rääkinud mulle suitsusauna seostest põlisameeriklaste või Uus-Meremaa maooridega, aga tõeliselt puudutab inimesi üle ilma ikkagi saunaga kaasnev intiimsus. Sauna võib teha ka ilma end hingeliselt alasti võtmata, aga meie kultuuris on olemas selline ruum, kus saab seda teha – ja see on tõeline aare. See ei tähenda, et iga eestlane mõtleb samamoodi ja hakkab saunas kohe avanema, aga tänu saunakultuurile on meil vähemalt võimalus intiimsuseks. Tegemist on vastandiga sotsiaalmeediale, kus esitleme end kogu aeg oma parimates rõivastes.

Suitsusaunas võetakse kõik ära, ja see ei piirdu riietega, vaid tähendab ka metafoorseid, metafüüsilisi riideid. Lood sideme iseenda ja ka teistega, oled tõeliselt nähtud ja kuuldud, ja ma arvan, et just selle järele januneb kogu ühiskond. Kõikjal on vastandumised, inimesed elavad oma mullis. Saun on ruum, kus üksteist päriselt näha ja kuulda. See ei tähenda, et kõiges peab nõustuma, absoluutselt mitte, aga annad vähemalt võimaluse sidemeks, intiimsuseks, teineteise ärakuulamiseks. Mulle meeldib, et saunas kohtuvad erinevad maailma­tajud, poliitilised vaated, erinevused kogu oma kirevuses, ent nendest hoolimata on meil inimkonnana ühisosa, mille saun meelde tuletab.

„Savvusanna sõsarate“ ja „Sannapäiva“ vahel sai teil valmis „Eesti mees“ (2023), „Eesti lugude“ sarja lühidokumentaal Tushari aklimatiseerumisest Eestis. Milline on sinu arvates eestlaste arusaam mehelikkusest?

Prakash: Minu sünnimaal valitakse endale tee ja pühendatakse siis kogu oma elu sellele, et olla sel rajal edukas. Kogu sotsiaalne struktuur on selline: kui oled arhitekt, ajakirjanik või filmitegija, siis see on sinu dharma, sinu kohustus, sinu saatus. Pead seda korralikult tegema, täie teadlikkuse ja kohusetundega. Las puusepp teeb toole ja rätsep riideid, see on nende dharma. Igal ametil on koguni oma jumalad.

Eestis pead olema võimeline kõike ise tegema. Tõeline mees on renessansi­inimene, kes ehitab maja, remondib asju, kasvatab kanu – ja siis teeb sealt kõrvalt filme ka. Mul on sellega raske harjuda, et väärtustatakse üksnes endast sõltumist, kõige ise tegemist: kõiges tuleb olla hea või vähemalt kõigeks võimeline. Auasi on olla mees, kes ehitab maja, kas või aastaid.

Tahtsin teada, kust see kõik pärineb. Juured jooksevad isade ja vanaisade ja Tammsaare tegelaste ja koguni Kalevipojani. Müüt meestest, kes teevad kõike ise, tähendab ka suurt koormat – meestest saavad selle müüdi ohvrid. Lood on ikkagi vaid lood. Ka vaarisad olid inimesed, aga kujutame neid ette justkui mingite kõiges edukate hiidudena, kes suutsid tõsta sadu kilosid. Need lood räägivad tööst, tööst ja ainult tööst, aga puudu on igasugusest intiimsusest, emotsionaalsest sidemest. Mehed on kangelased – ei mingit ruumi nõrkuseks. Igaks juhuks rõhutan, et ma ei nõustu täielikult ka India süsteemiga, sest selle tulemus on kastisüsteemi mõttelaad.

Eesti mehi iseloomustab emotsionaalne suletus, mida seostatakse liiga sageli tugevusega. Mida peaksid mehed intiimsuse kohta õppima?

Hints: Ma arvan, et see pole ainult soo küsimus, vaid me kõik võiksime õppida, et tõeliselt tugev on see, kes julgeb olla haavatav. Me võime karta sidet teistega, aga me vajame seda sidet, isegi kui ei taha seda endale tunnistada. Kui kardame ennast avada, võib see viia vägivallani. Julgustan inimesi leppima ebamugavusega, mis kaasneb emotsionaalse haavatavusega. Tahame lähedust, aga nii, et see oleks mugav, et ei peaks ennast liialt avama. Tõeliselt lähedal olla pole kunagi mugav. Vastupidi, lähedus paneb meid alati proovile.

See pole üksnes igaühe asi, vaid puudutab kogu ühiskonda. Kas me loome turvalisi ruume, kus saab end avada? Kui oleme traumeeritud, siis me sisemus justkui jäätub. On oluline meeles pidada, et seda jääd on võimalik sulatada, aga selleks on meil vaja südamesooja turvalist ruumi. Kui ühiskond on väga polariseeritud ja iga avanemine tembeldatakse nõrkuseks, siis on väga keeruline näidata tõelist ennast. Kogukondadena vajame aga väga kohti, kus ei pea kartma haavatavust ja erinevusi.

Kui me asjadest ei räägi, traumad endas alla surume, siis loomegi koletisi. Küsimus on selles, kuidas õppida üksteist päriselt nägema ja kuulama. See pole nõrkus, vaid annab väga suure sisemise tugevuse ja vabaduse.

Prakash: Mehed kannatavad, sest neil on kogu aeg häbi, et nad pole piisavalt head. Tuleb õppida iseendaga leppima. Siis suudetakse aktsepteerida ka teisi. Tegelen ka ise sellega. Just seda tahan oma filmidega öelda: te ei ole üksi, mina teen läbi täpselt sedasama.

Me pole Michelangelo loodud savi­skulptuurid, me pole täiuslikud, me peaksime õppima ebatäiuslikkust mõistma ja selle omaks võtma. Selle asemel pagevad mehed sageli töö või kuulsuse või raha küüsi, aga sellest ei saa kunagi küllalt, tuntakse end ikka sisemiselt tühjana, kuna see on fundamentaalne alustunne. Nii õpitakse ka väga edukalt autentsete suhete eest põgenema.

Hints: Probleem on sooüleses hinnangulises mõtteviisis. Oleme internaliseerinud hinnangulise vaate iseendale ja teistele. Mind huvitab, kustkohast pärineb arusaam, et tunnete allasurumine näitab tugevust? Millal meie ajaloos see juhtus? See on reaktsioon traumale, aga nii pärandame sedasama traumat üha edasi.

Te töötate koos ja olete eraelus koos, reisite palju, kuigi teie kujunemise kultuuriruum on vägagi erinev. Kõik see seab suhte ilmselt korraliku pinge alla. Kuidas te ühist elu koos hoiate?

Hints: See on tohutult oluline küsimus ja meie puhul pidev protsess ja väljakutse. Oluline on töö ja eraelu vahel tervisliku tasakaalu leidmine. Mul on kalduvus keskenduda täielikult tööle ja muutuda töönarkomaaniks. Siis pean teadlikult tagasi tulema ja looma ruumi, kuhu töö ei tungi. Võime ikkagi rääkida filmidest, kultuurist, poliitikast, aga mitte tööülesannetest.

Saan reisida ainult tänu sellele, et mul on kodus need, kes toetavad: Tushar, mu tütar Leele ja teised lähedased, pere ja sõbrad. Nemad näevad mind ka väljaspool glamuuri ja auhindade sära, edu tegelikku hinda. Koju jõuab see kõige väsinum ning kurnatum Anna. On kurb, et nad näevad halvimat osa minust ja see pole nende suhtes aus. Seega lasub mul vastutus mitte jätta kõige lähedasemaid tähelepanuta.

Me ei saa rääkida suhetest teistega, rääkimata suhtest iseendaga. Pean leidma võimaluse anda endast kodustele parim, sest seda mu lähedased väärivad.

Prakash: Koos loomine on ilus, see annab julgust, loob partnerlust, muidu võib tegemist olla väga üksildase teekonnaga. Koos loomine võib ka vallutada terve elu, seega tuleb tekitada töö ja eraelu vahele piir. Oluline on teadvustada, et ühe edu on kõigi edu, sest sellesse on panustanud paljud. Edu ei ole nullsummamäng. Teise edust innustumine on võtmetähtsusega – mitte üksnes igaühe puhul eraldi, vaid oluline ka peredele ja riikidele.

Hints: Ma usun, et elus ja kunstis võrdub 1+1 kolmega.

* „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.