Tumedapäine tundmatu, kel vikat õlal

Mathura

Mängufilm „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” („You Will Meet a Tall Dark Stranger”, USA 2010, 98 min), režissöör ja stsenarist Woody Allen. Osades Antonio Banderas, Josh Brolin, Anthony Hopkins, Gemma Jones, Freida Pinto, Lucy Punch,  Naomi Watts jt. Esilinastus Eestis 23. X 2010.        Ehkki Woody Allen tähistas möödunud kuul juba oma 75. sünnipäeva, ei näi tema filmitegemise ind vanusega raasugi raugevat. Allen tuleb jätkuvalt mõne uue filmiga välja peaaegu igal aastal ning „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” on järjekorras juba tema neljakümnes täispikk linateos. Ehkki Alleni tunnustatumad tööd nagu „Kairo punane roos” või Oscariga pärjatud „Annie Hall” jäävad juba mitme aastakümne  taha, on kriitikud ka tema viimaste aastate filme üldiselt kiitnud: räägitud on Alleni uuest värskusest, mida on markeerinud tema „tulek Euroopasse” (ühe erandiga on kõik tema filmid 2005. aastast peale üles võetud Euroopas). Õnnestumisi on tõepoolest olnud: „Kõmulugu” oli ehedalt vaimukas ja naerutav, üks puhtamaid komöödiaid Alleni filmograafias, Euroopa perioodi avanud „Matšpall” haaras aga oma väljapeetud traagilisusega, lausa  süngusega. laias laastus on Allen siiski jäänud läbi aastate ikka samaks äratuntavaks Alleniks, tema filmid on õnnestunud aga kord paremini, kord halvemini.       

Vanaviisi uute sõnadega       

Ka „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut”  ei üllata ootuspäraselt millegi uuega. Vaataja ette astuvad äratuntavalt allenlikud, s.t pisut utreeritud ja üksjagu segadusse aetud tegelaskujud ning filmi teemagi on sisuliselt seesama, mis kõigil eelmistel Alleni filmidel: inimsuhted ning nende keerukus (et mitte öelda võimatus, absurdsus). Filmi reklaamitakse seejuures taas kui komöödiat, ent ilmselt oleks korrektsem tõdeda, et oma filmidega näib Allen liikuvat edasi-tagasi skaalal, mille ühte otsa jääb koomika  ja teise traagika, ning ta peatub harva selgelt ühes või teises. Kummale poolele jääb kõnealune film, sõltub palju sellest, kui tõsiste asjade üle on vaataja suuteline naerma: prostituudiga uut noorust otsiv Alfie (Anthony Hopkins), šarlatanist selgeltnägija Crystali (Pauline Collins) vankumatu suitsiidne jünger Helena (Gemma Jones), koomas sõbra romaanikäsikirja enda nimele näpanud Roy (Josh Brolin) või viimast ülal pidav ja romantiliselt rahuldamata  Sally (Naomi Watts) on üsna haletsusväärsed karakterid, kes kõik kehastavad teatud inimlikke nõrkusi või soovunelmaid. Naerda nende kõigi (ja ka filmi teiste sama tüüpi tegelaskujude) üle võib kergesti tähendada mõnel määral ka enese üle naermist, ja naermist selle üle, et elu on (vähemalt Alleni kujutluses) juba kord nii traagiline. Õnnelikke inimesi selles filmis mõistagi ei leidu.     

Ka filmi pealkiri on Alleni ilmne iroonia inimese romantiliste unistuste üle. Fraas käib filmist läbi kahel korral: siis, kui Crystal ennustab Helenale uut armastust, „kohtumist pika tumedapäise võõraga, kes toob ta ellu õnne ja tundeelu”, ning uuesti siis, kui Roy seda ennustust kommenteerib, öeldes, et on ainult üks pikk tume võõras, kellega me kõik lõpuks kohtume. (Sõna „dark” on ingliskeelses pealkirjas kahtlemata  kahetähenduslik ega viita tingimata üldse mitte juuste värvile.)   

Kui otsida filmist sõnumit, siis küllap peitubki see kahe kontseptsiooni, illusoorsete romantiliste unistuste ja kõiki ees ootava surma vastanduses. Samas on tõsi, et Allen pole ennast kunagi ülearu vaevanud sõnumlikkusega, mistõttu oleks tõesem öelda, et „Sa  kohtad pikka tumedapäist võõrastki” on pigem irve inimelu haletsusväärsuse üle, ja irve inimliku lootuse üle, et kõik läheb hästi, kuigi ainus, mis kellelgi siin maailmas tegelikult ees seisab, on vaid kohtumine „tumeda võõraga”. Sellise iroonilisuse juures näib aga Allen sedapuhku mõtisklevat, kas tegelikkuse mõttetust mõistes poleks mitte arukam elada mõnes endale meelepärases pettekujutelmas.   

Kulgemine koomika ja traagika kui kahe vanima näitežanri vahel annab Alleni lugudele tihti klassikalisuse või vanaaegsuse värvingu. Seda vanaaegsust rõhutab ka Alleni filmikeele vähene estetism, teatud lihtsus, mis jätab tunde, nagu kuuluks Allen pisut teise, tema oma aega. Nii ka nüüd. Kohal on ka jutustajahääl (mis, tõsi küll, piirdub enam-vähem teadetega, et „nüüd film algab” ja „nüüd  läheneme lõpule”) ning Alleni väike koketerii Shakespeare’iga, kelle „Macbeth” filmi alustab ja selle ka kokku võtab: „Me elu pole muud kui varjukõnd, kui väeti näitleja, kes vangub-veikleb sel viivul, mis ta päralt, üle lava ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt, täis häält ja kõma, millel tähendust ei ole teps.” (Jaan Krossi tõlge). 

Filmi tugevaimaks küljeks ei ole aga siiski mitte taustade kergelt vanaaegne luitunud tonaalsus või viited klassikutele (kas Roy ja Freida Pinto mängitud noore kaunitari Dia aknastseenid pole mitte vihje Hitchcocki „Tagaaknale”?), vaid hea näitlejate ansambel. 

Raske on ette kujutada, et „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” võiks olla samavõrd kaasahaarav ilma kvintetita Jones-HopkinsWatts-Banderas-Brolin. Eriti meeldejäävad on seejuures kaks esimest: Gemma Jones kui vaimuhaigusega külgneva positivismi kehastus ning Anthony Hopkins kui vana mees, kellest õhkub ühtaegu nii reaalset vitaalsust kui ka eluväsimust, millega ta küll leppida ei taha, ent millest ta on Viagra tablettide neelamisele  vaatamata oma ajusoppides teadlik. Banderas mängib oma suhtelise statisti rolli välja nõutud tasemel, samuti Brolin, ning Watts, kelle kehastatud Sallyt võiks ehk tinglikult pidada filmi keskseks tegelaskujuks, suudab enamasti ehedalt edasi anda inimese psüühilist kinnikiilutust ja võimetust välja öelda oma tundeid. (Stseen, kui Sally püüab selgust saada Banderase mängitud Gregi tunnetes, on ehk üks tabavamaid ja koomilisemaid kogu filmis). Oma värvingu  lisab nimetatud viisikule Lucy Punch, kelle esitatud blond naiivitarist prostituut Charmaine Foxx on küll üksjagu stereotüüpne, ent piisava huumoriga välja mängitud tegelaskuju. On seejuures küllap taotluslik, et Charmaine, kes on ilmselgelt kõige rumalam kõigist filmi tegelaskujudest, on samas ka kõige kaugemal teisi tegelasi rohkemal või vähemal määral haaranud eksistentsiaalsest masendusest.     

Näitlejaid, raha ja filme     

Näib, et Woody Allen olemise üks eeliseid on jätkuvalt võimalus saada näitlema just neid  kuulsusi, keda ta tahab, need omakorda tagavad, et Alleni filme jätkuvalt kinos vaatamas käiakse. Selle tõttu jätkub tema uutele filmidele igal aastal rahastajaid, hoolimata nende kõikuvast tasemest. Allenit ennast selline skeem vaevalt häirib: oma neljakümnenda filmi juures näib tal olevat suuresti ükskõik, mida tema järjekordsest filmiloost arvatakse. Küllap teab ta ise paremini kui keegi teine, et narratiivis on vähe uudsust, et mõnedki dialoogid ja  „saatuse keerdkäigud” on etteaimatavad või väheusutavadki (Dia armumine läbipõlenud ja ülekaalulisse Roysse näiteks). Allenit tundub rõõmustavat ja huvitavat vaid see, et ta saab teha järjekordse filmi. Sama nentis tema eelmise filmi „Mis tahes” peategelane Boris Yelnikoff (Larry David), kes ilmselgelt Allenit ennast matkis: „Tee, mida tahes, millest tunned rõõmu selles julmas mustas kaoses. Selles seisnebki mu elu lugu”. „Me elu pole muud kui varjukõnd  … millel tähendust ei ole teps.” 

 Nii nagu inimelu Alleni kujutluses lihtsalt kulgeb ega päädi suurt millegagi, nii ka „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” kulgeb ega päädi õigupoolest mingi selgepiirilise finaaliga. Pikk tumedapäine tundmatu jääb saabumata, ei saabu isegi kellegi surm. Kõik jäävad vaid silmitsi oma üha õnnetuma ja eesmärgituma  elusaatusega. Jääb mulje, et selle loo lugu oleks võinud alustada või lõpetada ka suvalises teises ajapunktis, lihtsalt alustanud sealt, kust sai alustatud, on Allen oma meelest jutustanud lugu piisavalt, et see lõpetada. „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” on kokkuvõttes kindlasti parem film kui näiteks tema hilisemad New Yorgi filmid („Melinda ja Melinda” jt) ning kinnitab Alleni head vestmisoskust ja võimet luua kujundlikke tegelaskujusid. Kestev ja  originaalne mõttevärskus pole siiski selle läbi aegade edukaima Ameerika filmistsenaristi (14 Oscari nominatsiooni) seekordse saavutuse vooruste hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht