„Ühe mu sõbra” antidraamalik draama

Olev Remsu

Positiivset tegelast luua on keeruline. Läinud aasta filmitoodangus on Kivastiku „Ühe mu sõbra” Sass Aleksander Eelmaa esituses esimene õnnestunud katse Sarneti „Idioodis” Risto Kübara mängitud vürst Mõškini kõrval. Ikka juhtub, et mõni asi jääb õigel ajal vaatamata, nii oli minul Mart Kivastiku debüüdiga „Üks mu sõber”. Nüüd on see nähtud ning olgu siis hilinemise hüvitamiseks alustatud selle filmiga eesti mulluste täispikkade mängufilmide aastaülevaade. Esimene mulje: ääretult žanripuhas klassikaline draama, täpsemini psühholoogiline, ehk isegi ajastudraama, kusjuures ajastuks on tänane päev. Kui pidada filmilikuks liikumist (movie ...) ja dünaamikat, siis on žanriga, mida nimetatakse draamaks, aga seesugune kentsakas lugu, et iseenesest on see kõige filmipäratum, kõige vähem dramaturgiline filmiliik üldse. Siinpuhul on ehk kohane võrdlus majesteetliku tasandikujõega, mis voolab aeglaselt, kuhugi kiirustamata, ja selles osas on taset näidanud kaameramees Jarkko T. Laine. Rahulikult ja kuhugi tõttamata on tegevusse pandud ka peategelaste kolmnurk Sass (Aleksander Eelmaa), Mati (Aarne Üksküla) ning Ruth (Rita Raave).

Draama tegevustikus pole oluline põhjusetagajärje seos, sellest tähtsam on psühholoogiliste nüansside täpne ja usaldusväärne esitamine. Draama peab olema realistlik, seda võib võrrelda romaaniga (ütleme, et „Üks mu sõber” sarnaneb realistliku jutustusega), tegemist on alati karakterikunstiga. Kui mõnda filmi saab määratleda kui näitlejateost, siis sobib see just draama korral.

Kaameraga maalitud Tartu

Draama tempot pidurdavad harilikult loodusvaated ning pikad dialoogid ja isegi draamateoses poolkeelatud monoloogid. Kivastik on maalinud Tartut, kohe näha, et oma armastust, meie vaimupealinna, ent kauneid maastikkegi esineb tal piisavalt. See kõik on aga nagu kord ja kohus karakteriloomise taustaks. Dialoog on juba osa karakteriloomingust ning ma julgen pakkuda, et „Üks mu sõber” on ehk parimate kahekõnerepliikidega eesti film üldse. Kas ma eksin?

Draama keskmes on reeglina eraelu, sotsiaalne hoiatussõnum rikuks terviku. Dünaamika puudumise draamas peab korvama tegelaste hinge avamine, karakterite juuspeen nüansseerimine. Täpselt nõnda ka on filmis „Üks mu sõber”. Ka tuletab teos meelde teatud liiki esteetide (peamiselt realistide) loosungit: igavusest algab kunst! Peent karakteriloomingut nimetakse mõnikord tšehhovlikuks, analüüsimisel püütakse eristada tegelase tahtmist ja vajadust. Esimene oleks siis tegelase tegemiste eesmärk, teine tema sisemine motivatsioon.

Mati ja Ruthi puhul on asi klaar: lesestunud Mati tahaks pärast pool sajandit kestnud abielu üksindust, kuigi tegelikult vajab temagi inimest enese kõrval. Raamatukogutöötaja Ruth oleks nagu läbi ja lõhki raamatuinimene, kes ei tee väljagi ehedast elust, kuid eks ole temagi eelkõige naine, kes vajab elukaaslast ja perekonda. Mõlemad rollid on nii Aarne Üksküla kui Rita Raave puhul varjundiküllaselt välja mängitud. Ja seda põhjusel, et osa loomiseks on antud mahti, tegevus ei torma ribinal-robinal uude episoodi.

Draama on peategelasekeskne teos ning filmis „Üks mu sõber” on peategelaseks kahtlemata Aleksander Eelma esitatud Sass. Seda ütleb filmi pealkirigi, kuigi peategelane pole tõstetud Ruthist ja Matist just palju kõrgemale. Ka Sassi karakter sisaldab vastandlikkuse, aga kumb domineerib, kas vembutamine või heatahtlikkus, seda ei osanud ma määrata.

Parimad professionaalsed dramaturgid kirjutavad rolli kindla näitleja tarvis. Ma ei tea filmi „Üks mu sõber” käsikirja sünnilugu, kuid ekraani vaadates tundub, et Kivastik on just nõnda talitanud: kõik istub nagu valatult Üksküla, Raave ja Eelmaa esituses.

Headuse eripära ja kurjuse tämbrid

Positiivset tegelast luua on üldse keeruline, kuid läinud aasta filmitoodangus on Mart Kivastiku „Ühe mu sõbra” Sass Aleksander Eelmaa esituses esimene õnnestunud katse Rainer Sarneti „Idioodis” Risto Kübara mängitud vürst Mõškini kõrval. Mõlemad, nii Sass kui Mõškin, on individualiseeritud sellise isikuomaduse abil nagu naiivsus, sest tõsi mis tõsi, puhas headus jääb alati kuidagi üksluiseks. Kurjus, vaat, see on tämbrirohke ja intrigeeriv, kuid headus kahjuks tihti kaunis ilmetu, selle kaunistamiseks peab midagi eripärast välja mõtlema.

„Ühe mu sõbra” kõik kolm peategelast on head. Ei ole mindud lihtsat teed vastandada headust kurjusele, et see selgemalt esile tõuseks. Kivastik on osanud kirjutada ja lavastada isegi Mati joomatuurid helgelt ja Üksküla on need helgeks mänginud. Kui lihtne oleks olnud minna kergema vastupanu teed ning panna siin käiku klišeelik naturalism, lasta Matil agulinurgatagustes kakerdada, tong peas. Isegi siibritarvidus tõvevoodis on esitatud puhtalt, ilma vänguseta. Mati on mõneti oksüümorontegelane, elus enesetapja, kui pruukida siin üht Toomas Raudami väljendit. Stampidest on suudetud hoiduda isegi Ruthi vanatüdrukukarakteri loomisel. Kui lihtne oleks panna ta stereotüüpselt kasse armastama või midagi muud sellesarnast. Seda lihtsat teed ei ole mindud, tegelasele on antud individualiseeritud karakter.

Aga kuidas konstrueeritakse siis armukolmnurk, draamasaladuse üks vundamente, kui selle kõik kolm nurka on head, ei vihka üksteist ega püüagi kätte maksta või koguni rivaali likvideerida?

Filmi algus- ja lõpupool ei klapitu ideaalselt, kuna ei moodusta päris tervikut, ent see häirib suhteliselt vähe, ei kujuta endast möödalasku, mis ilmestaks kogu teost. Niisiis, esialgu veab filmi tegelaste karakterite väljajoonistamine, kuskilt keskpaigast võtab selle funktsiooni üle armukolmnurk. Ka järgneb juba päris lõpus üks pea peale pööramine teise järel. Ka see ei sobi just kõige paremini kokku algusega, ent ei riku muljet, kriibib vaid veidike maitsemeelt.

Armukolmnurga osaliste vaenu üksteise vastu on välditud sõpruse kujutamisega. Ja siin peitub filmi üsna eksistentsiaalne sõnum. Pole kahtlust, et meie ajastu on kalk ja omakasuhimuline, enamik inimesi mõtleb vaid sellele, kuidas esile tõusta või raha teha. Kivastik on meile aga näidanud suuremeelsust ja altruismi, julgeb koguni manifesteerida oma malbel moel: nii on õigem, need on head inimesed, kes üksteist armastavad!

Probleemiks kerkib siin usutavus ja tõepärasus, mis draama ja realismi puhul on enamvähem kohustuslikud tingimused. Haiglamiljöö kujutamisel on Kivastik pahatihti komistanud, kuid need apsakad ei jää vahest silma mittemeedikust vaatajale. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis loetlen: intensiivravipalatis ei ole eri tõvega patsiente, ei sanitar ega tudengist õde saa sõna arstide konsiiliumil, nn suure visiidi ajal ei viibi arstide hulgas kõrvalisi isikuid. Meditsiinimaailm on üles ehitatud raudsele hierarhiale, kuid see ei tule filmist välja.

Elutõde ja realismi jõud

Ent kordan: eksimused elutõe vastu ei kahanda filmi tõepärasust, realiteedinäpukad ei vähenda realismi jõudu.

Küsime nüüd: kas sõprustunne võib vältida kiivust ning tahtmist olla armastatu ainuomanik? Konkreetne vastus ei peitu käesoleval juhul sedapuhku elus, vaid esteetikas, tähendab lavastuses ja rollilahenduses. Kas Üksküla, Raave ja Eelmaa suudavad mängida ebatõenäolise usutavaks, veenda meid, et see on täiesti võimalik? Vähe sellest, et usutav, vaenuta armukolmnurk on täiesti inimlik ja hea. Võiks sellest võtta elus koguni eeskuju?

Mina leian, et Ruth ja Raave ning Mati ja Üksküla suudavad seda teha, see on võimetekohane ka Eelmaale, kuid natuke kahtlen ma usutavuses sellise loodud tegelase puhul nagu Sass. Sassi ja Eelmaa ülesanne on olnud ka kõige raskem. Kivastik on Sassi ossa lisanud groteski, mis Eelmaa kui näitlejatüübiga on ilusti unisoonis, kuid kõhklusi tekitavad need vembutamised Sassi kui armukolmnurgas osaleja puhul. Mulle tundub veidi ülepakutuna transseksuaalsusega tembutamine, samuti uriini (tegelikult alkoholi) rüüpamine. Jah, lõpus hakkab draama tasandikujõel nagu kuhugi kiire. Asjata!

„Üks mu sõber” sai valmis mullu jaanuaris ja oli nõnda kiiduväärt avalöök kogu filmiaastale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht