Ükskord Itaalias

Pino Donaggio: „Enne heliloojaks saamist ei pööranud ma muusikale filmides üldse mingit tähelepanu.“

MARINA RICHTER

Üht suuremaist elavaist filmiheliloojaist Pino Donaggiot seostavad žanrifilmide fännid loomulikult selliste meeste nagu Dario Argento, Ruggero Deodato, Lucio Fulci, Aldo Lado, Carlo Vanzina, Pupi Avati, Carlo Lizzani ja Michele Soavi giallo-klassikaga, aga teda tuntakse sama hästi ka Brian de Palma heliloojana või Joe Dante värinafilmide (nt „Piraajad“ või „Ulg“¹) heliriba loojana. Peale mainitute meenuvad veel Herb Freedi peaaegu unustatud varased filmid „Painajad“ ja „Teispool kurjust“² (ainukesed, mis vaadata kõlbavad), Don Mancini „Chucky seeme“³ või „Kaks kurja silma“,⁴ Argento ja George C. Romero ühistöö. Ja need, kes on kursis Tinto Brassi loominguga, teavad täpselt, millises tema seks­pluatatiivse filmograafia peatükis Pino Donaggio muusika rolli mängib.

Võttes arvesse Donaggio panust Itaalia žanrifilmidesse ja ka rahvusvaheliselt, tundub, et on teenimatult unustatud, kui suure hulga hea filmimuusikaga on ta meid õnnistanud. Ta on teinud koostööd ka Liliana Cavani, Martin Koolhoveni, Sam Irvini ja Roberto Benigniga. See, kes andis talle esimesena võimaluse oma annet tõestada, oli aga Nicolas Roeg.

Kunagise popstaarina, kes on õppinud viiuldajana Milano konservatooriumis koos staardirigendi Claudio Abbadoga (selle üle on Donaggio ise väga uhke), on ta oma anded ühendanud originaalses filmimuusika käekirjas, mis toetub põhiliselt keelpillidele, eriti viiulile. Sestsaadik, kui ta võlus 1973. aastal kogu maailma „Laura teemaga“ Roegi filmis „Ära nüüd vaata“⁵, pole ta hetkegi puhanud. Aasta pärast kirjutas ta muusikat juba Ameerika kõige olulisematele lavastajatele.

Otsuse Veneetsiasse sõita tegin 15 minutiga, kui kuulsin, et Pino Donaggio on Ca’ Foscari lühifilmifestivali auküla­line (koos Dario Argentoga!), kus ta andis tudengitele ka meistriklassi. Teise koroona­laine tõusu foonil olin seal ainus välismaine filmiajakirjanik ja nii polnud mul sugugi raske vanameistriga intervjuu kokku leppida.

Teie karjäär on olnud väga huvitav: tegite suure pöörde, vahetasite elukutset, ja olete saavutanud mõlemal alal märkimisväärse edu.

Läksin klassikalise muusika juurest üle filmi. Alguses töötasin muusikuna ja tegin väga kuulsa loo „Sinuta ei suuda ma elada“ („Io che non vivo“), mis oli 1965. aastal Itaalia edetabelite tipus.⁶ Laulust tegid teiste hulgas kaveri Dusty Springfield (1966) ja Elvis Presley (1971) ning inglise keeles tuntakse seda pealkirja all „You Don’t Have to Say You Love Me“. Nendest said miljoneid eksemplare müüdud hitid.

Veidi aega pärast seda võeti Veneetsias üles Nicolas Roegi väga olulist filmi „Ära nüüd vaata“. Noor produtsent Hugo Mariotti nägi mind kell kuus hommikul naasmas veebussiga ühelt oma esinemiselt. Sel hommikul ütles ta mulle, et kuna film on väga psühholoogiline, oli minu kohtamine justkui nägemus teisest maailmast. Veider on see, et piiskopi rolli valitud Massimo Seratoga kohtuti samuti kell kuus hommikul Roomas Navona väljakul ja filmi tegijatel tekkis tunne, et seesugune kokkusattumus (mõlema ilmumine kellelegi selsamal tunnil) on universumi märguanne.

Sellest filmist sai silmapilk klassika ning ilmselt polnud see sugugi paha sissejuhatus filmikunsti. Hakkasite kohe tegema koostööd mõne oma aja kõige olulisema lavastajaga.

Kõigepealt alustasin koostööd Brian de Palma, Joe Dante ja Edoardo Bianchiga, aga de Palma tõi mu Ameerikasse. Bernard Herrmann oli teinud muusika de Palma filmidele „Õed“ ja „Kinnismõte“⁷, kuid tema surma tõttu oli pooleli jäänud nende kolmas koostöö ja Brian otsis endale heliloojat. Sõber rääkis talle minu muusikast ja pani ta ühe õhtusöögi ajal kuulama „Ära nüüd vaata“ heliriba. De Palmale meeldis see väga, kuna viiulikasutus meenutas talle veidi Herrmanni stiili. Selles pole ka midagi imelikku, sest me mõlemad olime ju tegelikult viiulit õppinud.

Herrmann oli ka Alfred Hitch­cocki lemmikhelilooja ja teil avanes võimalus teha Dario Argento telefilmi „Kas teile meeldib Hitchcock?“⁸ muusika.

Mulle meeldivad Hitchcocki filmid, aga Brian lausa jumaldab teda. Ja ta oli sisse võetud ka Herrmanni muusikast ja pani alguses tema lõpetamata teemade osi ise filmi sisse, aga ajapikku hajusid need Herrmanni osad ära. Ülikoolis loenguid pidades näitas Brian de Palma tudengitele pidevalt Hitchcocki filme. See tõmme, mida tema ja Dario Argento Hitchcoki vastu tundsid, mõjus inspireerivalt. „Kas teile meeldib Hitchcock?“ on täis väikesi väärtuslikke viiteid lavastajale, kes on mõjutanud nii paljusid inimesi.

Te olete teinud muusika kaheksale de Palma filmile. „Kaini kasvatamise“ ja „Kire“⁹ vahele jääb aga kaks aastakümmet. Millest see pikk paus?

Ta tahtis minuga koostööd teha ainult teatud tüüpi filmide puhul, kus on trilleri ja erootika elemendid. Kõnealusel vaheperioodil huvitasid teda teistsugused teemad ning ta kutsus appi teised heliloojad, nagu Ryuichi Sakamoto ja Ennio Morricone. Iga filmiga vahetas ta ka heliloojat. „Kire“ kallal töötades naasis ta aga minu juurde. Mul oli nende 20 aasta jooksul ka muid võimalusi temaga koostööd teha. Oli üks projekt, mida ta tahtis teha viis aastat pärast „Kaini kasvatamist“, aga tootmine peatati.¹⁰ De Palma tuli toona isegi Veneetsiasse, et suur uudis välja kuulutada, aga võtete tegemiseni ei õnnestunud siiski jõuda.

Kui vaatate tagasi kõigile neile žanrifilmide lavastajatele, kelle filmidele teil on olnud võimalus muusikat kirjutada, siis kellega oli koostöö kõige hullumeelsem?

Pole kahtlustki, et see on David Schmoeller oma filmiga „Turistilõks“¹¹. Ma töötasin nelja Schmoelleri filmi peal, sest mul oli temasse kõvasti usku, aga Ameerikas on nii, et kui paari filmi järel edu ei saavuta ja raha teenima ei hakka, siis kriipsutatakse sind nimekirjast maha. „Majaalune“¹² Klaus Kinskiga on üks kõige meeldejäävamaid, hullemaid töökogemusi. Davidit ümbritsesid noored inimesed. Nende seltskonda naudin lihtsalt sellepärast, et saan oma muusikalised eelistused neile peale suruda. Dario Argento või Brian de Palmaga ei tuleks see kõne allagi. Neil on oma ettekujutus, kuidas asjad peavad olema.

Kas on mõni selline film, mille tegemises oleksite soovinud osaleda, aga mis käest ära libises?

Kindlasti Roland Joffé „Missioon“¹³. Tal oli muusika osas juba selge visioon olemas, eriti nende stseenide puhul, kus toimuvad viiulitunnid. Sellepärast mina talle meelde tulingi, kui ta Los Angeleses nende üle mõtiskles. Briti produtsent (David Puttnam – M. R.) nõudis aga Morriconet, kui oli kuulnud filmi „Ükskord Ameerikas“¹⁴ muusikat. Ta otsustas, et tahab just midagi sellist, ja läks Morricone peale välja. Ma polnud õnnetuseks veel lepingut allkirjastanud, olime alles läbirääkimiste faasis. Käisin mõned korrad Ameerikas, rääkisime mõtetest ja võimalustest, aga ju see polnud siis mulle määratud. Samal aastal kirjutasin aga „Marta itku“ („Martha’s Lament“) Schmoelleri „Majaalusesse“.

Kas kahetsete ka, et olete mõne teose kirjutanud?

Jah, eriti karjääri algusaastatel kirjutatud laulude puhul. Seal on terve hunnik selliseid, mille tahaksin ära kustutada, aga ma olin siis noor, nii et pole hullu. Samuti oleks tore, kui ma poleks mõne filmi helilooja olnud.

Mis teid kõige rohkem inspireerib seda õiget lugu leidma?

Käsikirjast enamgi mõjutab mind lavastaja. Mul peab olema filmitegijaga eriline klapp ja alles seejärel pöördun stsenaariumi poole. Pean aru saama, kas tegu on mõistliku inimesega, ja kui pole, olen ka paljudest filmidest keeldunud, kusjuures isegi siis, kui kokkulepped olid juba tehtud. Ma olen sunnitud projektidest loobuma, kui mulle ei meeldi selle taga olevad inimesed. Kui räägitakse üht, aga kavatsetakse teha hoopis midagi muud, siis on kohe selge, et ma ei saa kätte sama suurepärast tulemust kui Brian de Palma filmiga „Blow Out“ (1981) – selle muusika on üks mu kõigi aegade paremaid töid –, kui režissöör mulle ei meeldi. Nii et kõige rohkem mõjutab mu tegutsemist sobivus filmitegijaga: kui pole harmooniat, pole ka emotsiooni ja välja ei tule midagi head.

Kas filmi vaadates kujundab muusika kohe ka arvamuse filmist?

Tänapäeval on see tihti nii. Enne heliloojaks saamist ei pööranud ma muusikale filmides üldse mingit tähelepanu, ei osanud seda oluliseks pidada. Praegu võib muusika mind isegi filmivaatamisel segama hakata.

Olite väga edukas ka muusikuna. Kas te pole seda aega taga igatsenud?

Ei ole, sest ma tahtsin suunda muuta. Õppisin konservatooriumis viiulit kümme aastat ja pärast veel kaks. Laulma sattusin kuidagi juhuslikult. Ma kasvasin lauluga koos üles, sest mu isal oli väike orkester, nii et klassikaline muusika ja laulmine kuulusid mu ellu. Väga väsitav oli kogu aeg tipus püsida, aga ka pärast esinemist pidudel käia. Panin oma elu vähemalt kolm korda ohtu. Hispaanias põhjustasin autoavarii. Esimest filmi vastu võttes pidasin plaani õpingutest saadud teadmised tööle panna.

Kas on midagi, mida teil pole olnud võimalust teha, aga mille järele igatsust tunnete?

Ma tahtsin kirjutada balletti, aga see žanr nõuab palju aega, mida mul lihtsalt polnud kuskilt võtta. Mul paluti teha Ameerikas üks muusikal, aga ma keeldusin, sest mu inglise keel pole piisavalt hea. On ka plaanis teha ballett, mis põhineks minu muusikal de Palma filmile „Tapmiseks riides“¹⁵, loomulikult koos professionaalse koreograafiga. Seni pole selleks veel võimalust olnud, aga kavatsen selle ükskord ära teha. Ausalt öelda pole mul praegu suuri plaane, aga ootan jätkuvalt, et teoks saaks film Ferrarist Robert de Niroga peaosas.¹⁶ Seda projekti on üritatud juba aastaid maast lahti saada. See oleks mu karjäärile tore lõppakord, kuigi kavatsen veel kaua elada.

Praegu teevad COVID-19st tulenevad komplikatsioonid tööelu väga keeruliseks, sest paljude filmide tootmine on peatatud. Mul on praegu kaks filmi töös, kuid on raske öelda, millal need valmis saavad. Ühega ootame võtete järge siinsamas Veneetsias. Filmi pealkiri on „Anemos“, lavastajaks Fabrizio Guarducci, ja räägib see tuulest ja jumalikkusest, meenutades nii dokumentaalfilmi kui muusikali.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Piranha“, Joe Dante, 1978; „The Howling“, Joe Dante, 1981.

2 „Haunts“, Herb Freed, 1976; „Beyond Evil“, Herb Freed, 1980.

3 „Seed of Chucky“, Don Mancini, 2004.

4 „Two Evil Eyes“, Dario Argento, George C. Romero, 1990.

5 „Don’t Look Now“, Nicolas Roeg, 1973.

6 Müüdi 80 miljonit singlit.

7 „Sisters“, Brian de Palma, 1972; „Obsession“, Brian de Palma, 1976.

8 „Ti piace Hitchcock?“, Dario Argento, 2005.

9 „Raising Cain“, Brian de Palma, 1992; „Passion“, Brian de Palma“, 2012.

10 Kõnealust projekti, Gardner McKay näidendi (1993) ja romaani (1999) põhjal plaanitavat filmi „Narritaja“ („Toyer“) on de Palma üritanud korduvalt edutult käivitada ning sellest on saanud tema suur kinnismõte.

11 „Tourist Trap“, David Schmoeller, 1979.

12 „Crawlspace“, David Schmoeller, 1986.

13 „The Mission“, Roland Joffé, 1986.

14 „Once Upon a Time in America“, Sergio Leone, 1984.

15 „Dressed to Kill“, Brian de Palma, 1984.

16 Robert de Niro plaaniga mängida kallis portreefilmis Itaalia autoloojat Enzo Ferrarit on olnud aastate jooksul seotud mitmed lavastajad, nt Michael Mann ja Clint Eastwood.