Unti välja kutsudes

LINNAR PRIIMÄGI

Dokumentaalfilm „Unditund“ (Ugrifilm, Eesti 2015, 53 min), režissöör-stsenarist Maria Avdjuško, operaatorid Mihkel Soe ja Jüri Muttika, helilooja Tõnu Kõrvits.

Üht inimelu teha nähtavaks

ja anda paljudele

päriseks

ei saa.

Doris Kareva

Muidugi tahab autor Maria Avdjuško, et Mati Unt ise ja temast rääkiv film oleksid võimalikult üks ja seesama. Aga nad on kaks iseasja. Ühtmoodi võib suhtuda Mati Undisse ja teisiti filmisse „Unditund“.

Mati Unt rääkis endast alati väga vastutulelikult  ja siiski õnnestus tal salapäraseks jääda.

Mati Unt rääkis endast alati väga vastutulelikult ja siiski õnnestus tal salapäraseks jääda.

Kaader filmist

Mulle paistab, et režissöör on võtnud endale ülesande, mida ta pole lahendada jaksanud. Seda suutmatust isegi tundes alustab ta „Unditundi“ Viivi Luige vabandusega, et näe, Matit enam pole, kui saaksime temalt endalt küsida, siis oleks meil selgus käes … Tuhkagi! Mati Unt rääkis endast ju alati väga vastutulelikult ning avameelselt – ja siiski õnnestus tal salapäraseks jääda. See on tema jäämäefenomen: väljaulatuv osa särab siledalt, külmalt ja libedalt. Ka filmist selgub üldmuljena, et ta elas libamisi, kirjutas libamisi, luges kirjandust libamisi ja lavastas libamisi, olles samal ajal võimeline libamisi kõnelema ka kui tahes sügavast ainesest või jätma kui tahes sügavalt intellektuaalset muljet. Ta libises üle elu, teosest teosesse, lavastusest lavastusse, abielust abiellu, viimati ka elust surma – ilma vajaduseta pidurikangi järele. Kunagi ütlesin seda talle umbes nõnda, et vaata, Mati, teatrit sümboliseerib kaks maski, naerev ja nuttev, aga sinu lavastusi vaadates olen ma saanud ainult naerda, mitte kordagi pole sa suutnud mind nutma panna. Seda ma nimetan pinnalisuseks. Kuid need on minu pinnalised muljed.

„Unditunnis“ kohtuvad intervjueeritavate ja režissööri huvid: ühed tahavad laial rinnal elatud noorust meenutada, teist pitsitab nüüdiselu kitsarinnalisus. Filmi žanriks osutub nostalgia. Nostalgiat ei käivita ju mitte mineviku hiilgus, vaid oleviku tuhmus. Režissöör pihtis esilinastuse eel: „Igatsen taga boheemlust.“ See võiks olla filmi moto.

„Unditunnis“ saab oma nime all sõna eesti kultuuri raudvara: Maimu Berg, Jaan Kaplinski, Kalju Komissarov, Kersti Kreismann, Viivi Luik, Ingo Normet, Paul-Eerik Rummo, Joel Sang, Arvo Valton. Nad annavad oma parima. Aga nüüdisvaatajale näidatakse neid nagu lootusetut raukvara: silmad minevikus, räägivad nad justkui oma tarbeks, ilma väljundita tuleviku publikusse, homsesse eesti kultuuri. Neist pole tehtud vahendajaid.

Režissöör on tahtnud keskenduda mineviku-Undile, ilmselt püüdes filmi mitte üle koormata ülerahvastatud olevikuga, milles portreteeritav elas. Intervjuude saateks näidatakse fotosid, kust tänasel kultuurihuvilisel on raske isikuid ära tunda. Kes need seal istuvad looduse rüpes ja näivad intellektuaalset juttu puhuvat, kes seal sõidavad bussiga seminarile Suure-Jaani, mis toimub seal suveööl Pärnu rannas, kus neiu valges kleidis küsib titahäälega: „Aga poisid, mille nimel te elate?“, mis jenka seal rannahoone rõdul käib? Ja kes seal lumes lõpuks keerutavad? Ühel avakaad­ril on jäädvustamise aeg: 21. III 1992 – mida näitab see kuupäev? Ja mida peaks ütlema tütarlaste viisipidamatu huilgamine 28. X 1990 kell 1.46? Kust lavastusest pärineb üleskruvitav „Paneksin härrad härgadeksi“? Kas kroonikalõik, paremast servast paistmas Helle Kuningas, jäädvustati proovis „Vaimude tund Jannseni tänaval“ (ja sealt sai äkki pealkirjaks tõuke „Unditund“)? Näeme vilksatamas grimmis Ülo Vilimaad, läbi sähvab Kuno Otsuse, Mare Puusepa, Lii Undi nägu – Mati Undi elus olulised inimesed, aga kes nad tänapäeval, kes nad homme ja ülehomme veel ära tunneb? Ekraanile ilmuvad nimetuna Andres Ehin, Evald Hermaküla, Kaarel Ird, Ain Kaalep, Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Hando Runnel, Andres Tolts, Jaan Tooming, Vaino Vahing, Juhan Viiding – mõni hõlpsamini, mõni huupi identifitseeritav, anonüümsed „kunagised vaimusuurused“, kelle suhted vaatajal selgusetuks jäävad (Jaan Tooming näiteks mainis mulle, et tema ei teadnud „Vahingu salongist“ mitte midagi). Kõik läbisegi – kultuurilooline ühepajatoit. To the happy few – vähestele väljavalitutele.

Aga see vormistus oleks tehniliselt parandatav, toorik veel viimistletav, tagantjärele kuidagi täpsustades, kes on kes selles seltskonnastiihias, mille keskel ja toel Mati Unt end teostas.

Kindlasti lisaks selgust ka materjali aredam liigendus. Filmis on ju temaatilised raskuspunktid: kuidas keegi Mati Undiga tutvus, milline oli tema kirjanduslike esikteoste mõju, tema suhe oma lapsepõlvesse ja päritolusse, Tartu seltskond teatri sees ning ümber, alkohol ja muud droogid, siire kirjanduse lavalt teatrilavale, edevus, armastus ja surm … Praegu tundub tänasele ja veelgi kindlamini tulevasele vaatajale, kellele see film ju lõpuks valmistati, nagu oleks tegu võõra perekonnaalbumiga, mille piltidesse võib algul katsuda entusiastlikult süveneda, siis aga keeratakse ette järgmine leht ja siis veel järgmine ja veel järgmine ning lõppu ei ole näha. Tähelepanu hajub, huvi kaob, hakkab igav. Rääkijad korduvad. Ülevaatlikkust ei ole. Jääb ainult selge pilt režissööri andumusest portreteeritavale.

Need on etteheited filmile kui dokumentaalsele tervikule. Goethe ütleb, et tervik peaks olema mõistlik, üksikasjad aga võivad olla pisut ebamõistlikud. Siin läheb vastupidi: „Unditunnis“ tehakse üksikuid teraseid tähelepanekuid ja valgustuslikke järeldusi. Kaks kõige läbinägelikumat sõnastavad Jaan Kaplinski ja Kersti Kreismann.

Jaan Kaplinski kirjeldab Mati Unti kui eesti kultuuri homo novus’t. Vana-Rooma poliitikas nimetati nõnda avalikku ellu astunud inimesi, kelle vanemad polnud kunagi varem olnud valitud mõnda ühiskondlikku ametisse. Vooremaalt saabuval noormehel on muidugi rohkem auahnust ning ambitsiooni kui salongides sirgunuil. „Vahepeal tekkis selline kolme inimese kamp – mitte väga kindel, aga mina, Paul-Eerik ja Mati. Ja võib-olla tal mingisugune alaväärsustunne oli, sest üks oli etableeritud kirjanduslikust perekonnast ja teine ikkagi niisuguse huvitava päritoluga haritlaste laps. Võib-olla et midagi see talle … mõned teised kontaktid ehk ka, kui ta Tartus avastas, mis on need haritlased ja see linnakultuur.“ Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest ja tahame nooruses sealt minema. Kosmoloog Konstantin Tsiolkovski kuulus lause meie planeedi kohta kehtib Mati Undi puhul tähenduses „maakoht“: „Maa on küll inimkonna häll, aga mitte keegi ei saa jääda hälli igaveseks.“ Rääkida Mati Undi „tähe­lennust“ pole selles mõttes sugugi vale.

Mati Unt oli üks neid kirjanikke, kes oli kõige mõjukam nõukogude ajal. Hiljem teatris tegutsedes ei saavutanud ta seda ühiskondlikku toimet enam. Omal moel aitab Maria Avdjuško film nüüdsel Eesti ühiskonnal vabaneda nõukogude-idiosünkraasiast. Siiani oleme püüdnud oma ENSV-minevikuga leppida naljatamisi. „Unditunnis“ ütleb Kersti Kreismann esmakordselt midagi täiesti tõsist ja tõest, lausa võtmetähenduslikku Nõukogude Eesti ning eesti nõukogude kultuuri kohta: „Kui aeg läks edasi, siis oma sisimas ma järsku mõtlesin, et tegelikult raha on ka nagu päris kena asi. Aga tollel ajal … see oli niimoodi, et raha, raha eest ma ei tea mis, raha pole vaja, sest tegelikult need asjad, mida vaja oli, ei maksnud midagi. Raamat ei maksnud midagi, kino ei maksnud midagi …“ Tõelised väärtused olid tollal peaaegu tasuta! Nüüd saame tasu eest peaaegu-väärtusi.

Ütlesin hakatuseks, et Mati Unt elas libamisi. Libamisi, leian ma, on nüüd tehtud ka film temast.

Ent probleem on laiem. Portreteerida kedagi, saati veel üle põlvkonna läve, dokumentaalse tõetruudusega ei saa. Kadunuke tuleb uuesti lavastada, konstrueerida partikulaarne, kuid selge kuvand, läheneda talle oma kontseptsiooniga. Esitada omaenda Mati Unt kui läbilööv vastus, mitte kui õhkujääv küsimus. Luua uuesti tema elu lugu selle kõige olulisemas võtmes. Aukartus inimese ees või armastus tema vastu võib olla väga sügav, aga julgust peab olema vähemalt sama palju kui sügavust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht