Ütle mulle, kes on su sõbrad …

ELISE EIMRE

Mängufilm „Must missa“ („Black Mass“, USA 2015, 122 min), režissöör Scott Cooper, stsenaristid Mark Mallouk ja Jez Butterworth, operaator Masanobu Takayanagi, muusika Junkie XL. Osades Johnny Depp, Joel Edgerton, Benedict Cumberbatch, Dakota Johnson, Kevin Bacon, Peter Sarsgaard jt.

Johnny Depp üritas „Musta missa“ tegemise ajal mitu korda ka Whitey Bulgeriga ühendust võtta, aga viimane keeldus kohtumisest.

Johnny Depp üritas „Musta missa“ tegemise ajal mitu korda ka Whitey Bulgeriga ühendust võtta, aga viimane keeldus kohtumisest.

Kaader filmist

Scott Cooperi mängufilmis „Must missa“ kulgetakse mööda 1970. aastate Bostoni tänavaid ja püütakse läheneda James „Whitey“ Bulgeri (Johnny Depp) isikule mitme nurga alt. Bulgerit tutvustatakse vaatajale nii sarimõrtsukast maffiajõugu liidri kui ka armastava poja, venna ja isana. Tema peateoks lojaalsuse petliku võrdkujuna jääb siiski kõigi, sealhulgas ka iseenda, reetmine.

„Must missa“ on lugu omakandivendlusest. Peale ühise lapsepõlve liidab Whitey Bulgerit ja FBI agenti John Connollyt (Joel Edgerton) arusaam kodust kui territooriumist ning usk omakasule rajatud liitlassuhtesse. Kahe seaduse silmis eri poolel asuva lapsepõlvesõbra partnerlus esitab vaatajale musta valgena ja vastupidi. Connolly ambitsioonikus ja siirad kavatsused innustavad alguses agendile empaatiliselt kaasa elama, kuid näeme üsna kiirelt, et tema tööalane eetika ei olnud midagi muud kui paremate võimaluste puudumine.

Üldiselt portreteeritakse FBId kogu filmi vältel hambutu koerana, kes sitsib hirmu ja võimujanus agaralt Bulgeri informatsioonikillukeste peale. Sama selgrootuna mõjuvad äraostetavad politseinikud, kelle kohalolu pole tarvis karta ühegi päevasel ajal keset tänavat või parklat tehtava tapatalgu puhul. Režissöör on otsustanud kujutada 1970. ja 1980. aastate Lõuna-Bostonit kui kuritegevuse paradiisi, kus lunastuse võis tagada vaid Whitey Bulger.

Ebajumala teenistus

Kristlikus kultuuriruumis tähendab must missa kuradi teenimist. Bulgeri allegooriline võrdlemine kuradiga on filmi võti, mis võimaldab mõista süžee arendust ja režiilisi otsuseid. Bulgeril õnnestus saada Bostoni allilma liidriks pelgalt väärkujutelma tõttu, et ta esindab mingeid õigeid väärtusi. Nii Bostoni kohalikud, Bulgeri Winter Hilli jõugu liikmed kui ka Connolly uskusid, et tegemist on aumehega, kelle rahateenimiseks rakendatud abinõud on pühitsetud eesmärgiga teenida lojaalselt Bostoni omamehi. Tänapäevani kestvat kultuslikku aupaklikkust ilmestab asjaolu, et enamik Bostoni vanema generatsiooni inimesi keeldus „Bulgerite nime laimavas“ mängufilmis kaasa löömast.

Bulgeri kummardamist rõhutavad veelgi konkreetsemalt jõugukaaslaste tunnistused, mis jutustavad seda lugu ohvripositsioonist. Südant puistavate kurjategijate suurimaks patuks näib olevat usk Whitey Bulgerisse, kes neid väidetavalt halvale teele oli peibutanud. Tapmiste ja varguste põhjuseks ning õigustuseks oli hirmul põhinev usk Bulgeri kõikvõimsusse. Pole tõesti võimalik alahinnata psühhopaati, kel õnnestus isegi FBI ümber sõrme keerata.

Whitey Bulgeri pahelisust rõhutab veelgi talle vastandlik vend William Michael „Billy“ Bulger (Benedict Cumberbatch), kes on pere musterlapsena jõudnud teha hiilgavat poliitilist karjääri. Ta on läinud ajalukku kaheksa aastaga Massachusettsi osariigi senati presidendina, mis on selle töökoha pikim staaž. Billyt on kujutatud ainsa vankumatu kangelasena, kes ei allu Whitey tegudega kaasnevatele manipulatsioonidele, altkäemaksudele ega ähvardusele. Hoolimata raudselt eetilise moraalikandja rollist jääb Billy Bulgeri headuse triumf aga olemata. Billy jääb inimeste mällu siiski eeskätt Whitey vennana. Kahetsusväärselt lõpetas Billy karjääri vaid üks telefonikõne vennaga.

Esmaklassilised kõrvalosad

Kuigi „Must missa“ haarab julgelt enda alla ühe kümnendi teise järel, püsib Whitey Bulgeri rutiinne mõrvari- ja väljapressijaelu haarav eeskätt tänu inimestele, kes teda ümbritsevad. Suurepärased kõrvaltegelased mõjuvad isiksuse, mitte ekraanitäitena. Peale Edgertoni naiivse Connolly ja Cumberbatchi Billy hoiavad David Harbouri, Kevin Baconi, Adam Scotti ja Peter Sarsgaardi rollid FBI agentide ja pättidena Bulgerit ümbritseva juurdlustöö dünaamilisena.

„Musta missa“ vähesed naistegelased tunduvad aga olevat tugevama närvikavaga kui enamik FBI agente kokku. Bulgeri ema (Mary Klug) suudab oma kahe võimeka poja kõrval jääda perepeaks, kes ei pelga valimatult tögada kumbagi täiskasvanud meest. Bulgeri naine Lindsey Cyr (Dakota Johnson) soovib vastu mehe tahtmist lõpetada aparaatide toel elus püsiva poja elu. Filmi kolmas naiskarakter, agent Connolly abikaasa Marianne (Julianne Nicholson) keeldub koguni Bulgeriga ühes lauas istumast ning viskab ta ähvardustest hoolimata koos oma mehega oma elust välja. Sihikindlalt jõulise naisliini hoidmist toetab ka asjaolu, et Bulgeri armukese (Sienna Miller) roll lõigati täielikult filmist välja.

Kesktee leidmine

„Must missa“ on täis vastuolulisi lahendusi, seda eeskätt suutmatuse tõttu valida biograafilise ja põnevusfilmi vahel. Loo stsenaarium on hoolikalt kirjutatud Dick Lehri ja Gerard O’Neilli raamatu „Whitey. Ameerika kurikuulsaim maffiaboss“ („Whitey: the Life of America’s Most Notorious Mob Boss“, 2013) põhjal. Sellele lisandus põhjalik allikate uurimine ja Bulgerit tundnud inimeste intervjueerimine. Siiski annavad „Musta missa“ valmimisele tooni kaks varasemat teost. Rohkete auhindadega pärjatud režissöörilt ja produtsendilt Joe Belingerilt valmis 2014. aastal dokumentaalfilm „Whitey. Ameerika ühendriigid James. J Bulgeri vastu“ („Whitey: United States of America v. James J. Bulger“). Samuti põhines Whitey Bulgeri isikul Jack Nicholsoni mängitud Frank Costello Martin Scorsese filmis „Kahe tule vahel“ („The Departed“, 2006). Imposantne kaardivägi, millele vastu panna.

„Must missa“ on küll palju tõepärasem kui „Kahe tule vahel“, kuid jääb dokumentaalfilmiga võrrelduna siiski tõsielulise biograafia asemel pigem märulifilmiks. „Must missa“ on aga ka Johnny Deppi tagasitulek koguperefantastika vallast kargesse reaalsusse. Deppi samastumiseni küündiv oskus ümber kehastuda ei ole siiski midagi uut tema karjääris. Enne mängufilmi „Hirm ja jälestus Las Vegases“ („Fear and Loathing in Las Vegas“, Terry Gilliam, 1998) võtteid elas Depp kuulsa kirjaniku Hunter S. Thompsoni keldris, et eksentrilist sõnameistrit võimalikult täpselt mängida. Deppi muutumine Whitey Bulgeriks on lihtsalt sama märkimisväärne. Omandades grimmikunstniku loodud välimuse kõrval psühhopaadi kõnemaneeri, kehahoiaku ja žestid, tõestab Depp taas oma geniaalsust.

„Must missa“ ei ole küll hea biograafia ega raputav põnevusfilm, kuid draamana igati õnnestunud. See on lugu sõprusest, mis osutub lõpuks pöördumatuks õppetunniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht