Uus Vanapagan Mulgimaalt

Enn Säde

Jüri Müür, mehe nimi, Juhani poeg, eesti filmimees, kolleeg ja sõber, saanuks 7. jaanuaril 80aastaseks (7. I 1929 – 17. XI 1984). Sünnilt Tartu Karlova poiss, juurtelt mulk, läheb 15aastaselt Saksa lennuväe abiteenistusse „pauku tegema”, seikleb sõja lõpuagoonia ajal Saksamaal, Taanimaal, Prantsusmaal ja Aafrikas, tuuakse 1946. aastal tagasi ja läheb üheksa aasta pärast Moskvasse filmindust õppima. Minule, kes ma ju usun teda hästi teadvat, on tänaseni mõistatuseks,  kuidas sellest üdini ratsionaalsest, talupoja oiuga mehest saab kunstnik, mängufilmi režissöör. Aga üks on küll selge: juba Moskva kinoinstituudi esimesel kursusel kuulutab Jüri kõvahäälselt, et tema diplomifilmiks peab olema „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Mesilase usinuse ja härja rammuga asub käsikirja koostama, haarates kaasa stsenaristikat õppiva Gennadi Koleda. (Mingist soomeugrilikust piinlikkusetundest ajendatuna on muutunud see  hiljuti surnud kirjamehe nimi eesti filmiloos Kaledaks). Esimene jälg algajate filmimeeste kirjatöö kohta tuleb Tallinna Kinostuudiosse Leenu Siimiskerilt 30. detsembril 1959 ja see on natuke kuri: „ ... üsna pisut ka A. H. Tammsaare loominguga tegelnud inimese pilguga lugedes kujuneb õige pilvine arvamus ... Stsenaarium kipub sarnanema natuke tihnikuga ... Lugedes on tunda kompassita purjetamist ... ” Aga pedagoogina (olnud minugi õpetajaks Koidula koolis) lisab:  „Pean ebaõigeks, suisa lubamatuks noortele autoritele arutluste organiseerimist (Kirjanike Liidus) tööde puhul, mida nad ka ise peavad esialgseteks eskiisideks.” See kainestab autoreid, järgneb teine ja kolmaski stsenaariumi variant ja 24. märtsil 1960 on Moskva kinoinstituudi (VGIKi) aulas nn repertuaarinõukogu avalikul istungil diplomandide Müüri ja Koleda käsikirja „Maa peal” („Põrgupõhja uus Vanapagan”) kaitsmine. Tõsine katsumus isegi sellisele „meremõrtsukale”  nagu Jüri Müür – kõik sõnavõtud lindistatakse ja stenografeeritakse, järgneb suisa vandekohtulik otsus ... Sellest sõltub, kas teed täispika filmiga diplomitöö või jääd aastateks teise režissöörina kuhugi tilpnema. Allpool tublisti lühendatult koosoleku protokoll. 

 

* 

Diplomand Müür saab sõna: Dovženko ütles meile kunagi, et esimest stsenaariumi peab valima justnagu pruuti. Mina olen selle pruudi valinud juba neli aastat tagasi … Teema paelub meid oma filosoofilise suunitlusega. See on terav, täpne ja kuri ekspluataatorlike suhete ja kiriku ning klerikaalsete ringkondade rolli näitamine kodanlikus ühiskonnas. Kõik see tuleb esile Tammsaare kui autori filosoofilise pilgu läbi. Tallinna Kinostuudios on lavastatud juba üsna palju filme, kuid julgen väita, et puhtalt eesti filme, sügavalt rahvuslikke nende hulgas veel ei ole. (Ääremärkus stuudio direktori Danilovitši käega: „Milles see peaks väljenduma?”.) Küllap oleks siin üht-teist ette heita ka meie tänastele kirjanikele ja sestap pöördusingi klassikute poole.

Gabrilovitš (tolleaegne tippstsenarist, oli väga kõrge eani ka õppejõud): Milles on teie või autori mõte, kui te räägite kuradi ilmumisest Maa peale? Mis te tahate sellega öelda?  (Tõlkijad on jännis Vanapagana ümberpanemisega vene keelde. – E. S.)

Müür: See on otsekui tõestus selle kohta, et isegi üleloomuliku jõuga kurat ei suuda ka parima tahtmise juures elada ekspluataatorlikus ühiskonnas õiglaselt. Mulle just nimelt see meeldibki, et kurat on pandud ebaharilikesse tingimustesse.

Grigorjev (kirjandusteadlane, professor): Kelle tõlge? Pole romaani lugenud, kas olete palju  muutnud?

Müür: Sokolovi tõlge. Me ei saanud võtta kõiki süžeeliine, on kõvasti tihendatud ja dialoogi kärbitud.

Sokolova: Kas ei tuleks vältida kogu teema mõningast kosmilisust, lisades rohkem ajaloolist konkreetsust, rahvuskoloriiti?

Müür: Mina küll ei näe siin liigset üldistust või kosmilisust. See on täiesti konkreetse ennesõjaaegse eesti talupoja kujund ja reaalne igapäevaelu,  sellele ju vastasseis rajatud ongi.

Tumanova (filmiloolane): Mis žanris on tulevane film?

Müür: Satiir.

Grigorjev: Stsenaarium mõjus mulle vastuoluliselt. Ühelt poolt ta meeldis väga oma tervikliku stilistikaga, romaangi meeldib läbi siinse stsenaariumi prisma. Mina arvan, et selline film saab sündida üksnes kui antireligioosne, mõningane abstraktsus võib sellel  juhul ka vastuvõetav olla. Minu kahtlused on järgmised: antireligioosses loos ei tohiks kasutada kultuse-esemeid ja religioosset mütoloogiat isegi parodeerivas vormis. Usuvastane lugu, seda enam kui süžee on mütoloogiline või religioosne, sobib üksnes vaatajaile, kes on piisavalt ateistlikud. Ei usu, et Puškini „Gavriiliada’ga” oleksime võidelnud religioossete tunnete vastu. Isegi Majakovski „Müsteerium-buff” ei täitnud temale pandud  suurt rolli usuvastases propagandas. Seega – ei tohi teha antireligioosset propagandat religiooni reministsentsi õhustikus. Olen olnud A. V. Lunatšarski loengul, kus ta pakkus esimesel hetkel ratsionaalsena näiva teooria: kasutagem seda energiat, mis on religioossetes tunnetes, pöörates selle sotsialismi ülesehitusele. Leninil oli õigus, kui ütles, et kui tehakse üleskutse sotsialismi ehitada, siis nii tulebki seda nimetada. Antireligioosne propaganda isegi kultuse riismete seas on minu arust tarbetu. Teil on ju mingi parallelism ja paroodia kristliku doktriiniga jumala lihakssaamisest. Seal on jumal, teil kurat. Usklikul inimesel võib see esile kutsuda mõttekäigu: pole juhus, et kuradist sai bolševik. Siin on säärased reministsentsid võimalikud. Keskmine osa käsikirjast on suurepärane. Kui sellele läheneda loominguliselt, saaks  seda ju nii muuta, et neid süžeekäike kogeks tavaline tõsiusklik, mitte kurat … Muidugi oleks see mingi teine teos, küllap läheks vaja teisi vahendeid. Lihtsalt niisama, üksnes näitlejatöödega oleks seda teha enneolematult raske. Kui see oleks aga moraliseeriv muinasjutt, võiks seda lavastada ka kui hea kunstnikutööga multifilmi.

Manevitš (üsna tuntud dramaturg ja kriitik): Kaasstsenarist Koleda õpib minu juhendatud  kursusel, sestap olen tuttav juba käsikirja kolme variandiga. Viimane variant on minu meelest erakordselt huvitav kinematograafiline teos ja täna, mil filmikunstilt oodatakse süüvimist uutesse žanridesse ja uute teemade julget lahendamist, tuleb igasuguseid otsinguid siin tervitada. Mõlemad autorid on väga hellalt käsitlenud Tammsaaret, kusagil pole rikutud tema filosoofiat, ideed ja karaktereid. Mulle näib, et mingeid suuri muudatusi pole  vaja teha, sest need lõhuksid selle erakordselt isepärase klassikalise teose orgaanikat ja purustaksid ka filmi hurma. Sestap ei soovitaks ma romaanist eemaldumist. Küsimus on: me kas kiidame selle teose, tema mõtte ja romaani tervikuna vastuvõetavaks või keeldume sellest. Jah, tööd tuleb veel kõvasti teha, sest lugu on ikka veel paljusõnaline, finaal ebatäpne, aga mingeid konstruktiivseid muudatusi pole vaja teha. Eestis väga populaarse  teose puhul tuleks rahvuslikku koloriiti ja romaani eripära iga hinna eest säilitada ka stsenaariumis. Toetan täielikult seda lugu, usun sellest tulevat ka kinematograafiliselt huvitava asja.

Olen kuulnud arukatelt ja autoriteetsetelt seltsimeestelt samuti mõttekäike selle loo multifilmiks tegemisest. Ei usu säärase teose multifilmi üleviimisse, seda saaks teha üksnes suurte lihtsustuste ja muudatuste hinnaga. Filmi „Maa peal” kui Müüri diplomitööd tuleks alustada otsekohe. Hindan Müüri väga – see on inimene, kes täpselt teab, mida ta tahab, ja sestap usun, et see film saab tehtud. Ehkki siin on ju üliohtlikult terav piir, mis eraldab realistlikku mängu tinglikust maailmast ja fantastikast. See aga nõuab ülipeent, filigraanset meisterlikkust.

Iljin (operaatorite õppejõud, dekaan): Tunnen Müüri instituudis ammu ja pean teda tõsiseltvõetavaks  režissööriks, kellele võiks täie vastutustundega anda lavastamiseks suure ja tähtsa teose. Lugesin seda stsenaariumi mingi väga iseäraliku tundega – midagi säärast polnud ma eales lugenud, seal sisalduvad filosoofilised aspektid panid mind sügavalt järele mõtlema. Ja siis kerkis mu ette säärane küsimus: kui minule kui operaatorile pakutaks filmida sellist filmi, siis kuidas ma seda teeksin? Ma otsisin iseendas vastust ega leidnud  ja nii ma Müürile ka ütlesin. Jah, „Tuhkatriinu”. Kõik vaatajad teavad seda muinasjuttu, kõik on selge. Kuidas käituda antud loo juures, kus süžee on erakordselt keeruline? Kuidas pildiliselt leida see piir reaalse ja tingliku vahel? Kas stiliseeritud kostüümid ja dekoratsioonid? Aga kuidas see siduda reaalsusega? Isiklikult mina ei osanud nendele küsimustele vastata. Meie ekraane täitvast kinematograafilisest literatuurist on võimatu leida midagi konkreetset, mis siinkohal aitaks. 

Parsadanov (marksismi-leninismi kateedri dotsent): Huviga lugesin. Mind köidab tingliku ja reaalse põimumine, meie filmižanrite rikastamine. Usun aimavat, kuidas autorid näevad filmi stilistikat, teame ju eesti rahvakunsti ja eesti tarbekunsti. Mingi plastiliselt ja reljeefselt kraavipervesse vajutatud labidas, mingid pruunid ja sinised toonid … Samas ei tule käsikirjas selgelt välja õndsuse, õndsakssaamise teema, eriti seoses kõiksugu mõtteliselt tajumatute  või abstraktsete mõistetega. Õndsuse teema pole ka Tammsaarel väga selgelt lahendatud. Stilistiliselt oleks seda filmis märksa lihtsam läbi viia. Mustvalge, mõnes osas värviline? Edasine töö peab kulgema filosoofilise joone täpsustamise suunas. Põrgu teema, episood pastoriga, kus Jürka väidab end olevat kurat põrgust (ikka veel pole seal Vanapaganat! – E. S.) ja et ta on tulnud Venemaalt – seda peab autorist arusaamiseks kindlasti täpsustama. Venemaa, põrgu – milleks? Kui tahetakse see mõttekäik filmis realiseerida, tuleks seda kindlasti teha väga veenvalt. Müür on hea maitsega mõtlev inimene. Ees seisab suur toimetamistöö, on palju ebaselgeid sõnu ja termineid … Ja peamine, et ideeline külg oleks täpne ka kunstiliste kujundite loogikas, mitte abstraktsete kujundite loogikas.

Tumanova (filmiloolane): Mõni sõna filmikunsti tänapäevasusest, sest seltsimees Müürile ei  olnud vastuvõetav kitsas arusaam kaasaegsuse mõistest filmikunstis. Tehkem vahet kunstiteose tänapäevase kõla ja tänapäevase temaatika vahel. Kaasaegne temaatika – see on teos tänasest päevast, teos, mida ootab kunstnikult partei, ootab rahvas. Kaasaegselt kõlav teos võib aga olla fantastika või muinasjutu vallast, tähtis on see, et ta kõlaks kaasaegselt. Selles mõttes ei kutsu tänaste stsenaristide töö esile mingeid  etteheiteid. Aga kahjuks ei leia ma siin teie endi seisukohti. Mida te siis ikkagi tahate öelda? Et põrgus on parem elu kui maa peal? Küsimus on: missugust maad silmas on peetud, missugust aega, missugust perioodi, missugust ühiskonda? Selget ja täpset vastust stsenaariumis ma ei leidnudki. Tõepoolest, teie teose kosmilised mastaabid on muljetavaldavad: teil on abstraktne maa, abstraktne inimene. Sellessamas Kaval-Antsus ei näinud ma ei  kulakut ega vereimejat. Ta on kaval ja alatu inimene, kes tõmbab haneks kuradi enda.

Ja küsimus õndsusest. Te peate endale täpselt ette kujutama, mis asi on maapealne õndsus. Kui te teete usuvastase filmi ja saadate selle usklikule inimesele, siis peate te teadma, et usklik on lihtviisiliselt harimatu inimene, kes elab väikekodanlase elu. Te peate andma konkreetse ja täpse maapealse õndsuse definitsiooni, ja et see kõlaks tänapäevaselt, tuleb  defineerida ka maapealse õnne ja elu mõte. Teil tuleb aga välja, et õndsus on selles, kui tal on kena plika, kes sünnitab kuradile karja lapsi. Säärane ebaselgus on stsenaariumi puudus.

Ja veel. Mulle jääb ebaselgeks selle asja žanr. Te ütlesite, et satiir. Lõpp ja algus on kahtlemata satiir, keskosa on aga puhas draama. Mina küll ei kujuta ette tervet filmi kui satiirilist teost. Stsenaarium ei ole piisavalt kinematograafiline, millest on seda rohkem kahju, et säärane fantastiline, mõnevõrra muinasjutuline lugu lausa kutsub kasutama kõiki filmi väljendusvahendeid. Teil on kogu stsenaariumi ülesehitus kui ideoloogilise teose ülesehitus. Muidugi, see on autorite õigus, ehkki võiks ju olla hoopistükkis dialoogile ja näitlejatööle rajatud lugu. Ja keele vaesus (jutt ikka venekeelsest tõlkest, eks ole! – E. S.). Vaid Jürkalt „Küllap vist!”. Ülejäänud inimesed räägivad kõik ühtemoodi  … Teiselt poolt tervitan rahvuslikule materjalile rajatud filmi ega pelga, et diplomandid võtavad ette nii raske teema ja tahavad selle lahendada enamasti näitlejafilmina.

Gabrilovitš: Olen ju palju mõtisklenud filmist, kuid küsimus kuradi kujutamisest rabas mind täiesti ootamatult. Stsenaarium näikse jaotuvat kahte ossa: lugu kuradist ja lugu kuradi viibimisest maa peal. Viimane osa on minu meelest väga hea, seal on väga muljetavaldavaid  asju. Pole nõus Tumanova mõlema väitega. Ta ütles, et see pole kinematograafiline, et see on üksnes näitlejafilm. Ei ole tõsi – seal on kõik vajalik näitlejafilmiks, režissöörifilmiks, ükspuha milliseks filmiks.

Rääkides kaasaegsusest, tuleks siin olla väga ettevaatlik, sest küsimus kapitalistlikust või sotsialistlikust elulaadist meie Balti liiduvabariikides on erakordselt terava poliitilise iseloomuga küsimus. Sestap,  sõltumata usuvastasuse probleemist filmis on olulisem näidata, mida kujutas endast elu kodanlikus Eestis enne 1940. aastat. Ja see on siin näidatud teravalt, täpselt, huvitavalt – kõik see ongi kaasaegsus. Kurat? Meie tavalise vaataja jaoks on kurat kaval, kelmikas ja libe sell, inimhingede ülesostja. Siin aga on tegemist teistsuguse kuradiga, teistsuguse filosoofilise koormusega. Küllap peab seetõttu olema siin väga  ettevaatlik, sest võib järgneda hulganisti pretensioone. Lõppude lõpuks, miks peab tööinimene, ausaim ja armsaim, minu meele järgi kallis inimene olema kurat? Ma armastan teda kogu südamest! Miks kurat (äkki on see küsimus siinkohal dogmaatiline, n-ö tsensuurne?) on siin kokku põimunud terve elu kuratlikult tööd rabanud töömehega? Miks säärane lõpp? Mulle see ei meeldi. Ehkki, möönan, Eestis võib olla teistsugune arusaam kuradist, ja ikkagi on see mulle ebameeldiv. Ma ei taju, milline võiks siinkohal olla poliitiline varjund, tõenäoliselt mingi on, ja äkki peaks tegema selle teie kuradi, kes inimeste sekka läheb, põrgus väga õnnetuks tegelaseks. Mitte peakuradiks Peltsebuliks, vaid silmapaistmatult tavaliseks. Kes ta teil on: reakurat või Peltsebul?

Müür: Ta on põrgu peremees.

Gabrilovitš: Põrgu peremees ei saa olla säärane! Te lähete omadega rappa. Ta võiks olla  üks õnnetu kuradike, mitte põrgu kamandaja, vaid hädavares. Usutavasti oleks see õigem nii esteetiliselt kui kunstiliselt, küllap ka poliitiliselt. Pealegi, ta on teil ainumas hea inimene, see kurat, rohkem pole! Ja nüüd – kuidas seda lavastada? Ehk mõtlete kuradi degradeerimisest? Olgu ta näiteks põrgust maa peale välja saadetud kurat. Ehkki ma ei kujuta ette, kuidas see mütoloogia võiks välja näha. Nii et, kes ta on, milline ta välja  näeb, milles on tema funktsioon? Käsikirja tuum on huvitav.

Zaslonova (kirjandusloolane): Kodanluse ekspluataatorlik olemus on realistlikult läbi viidud veenvates ja mahlakates tüüpides ning dramaatilistes episoodides. Kahjuks pole ateistlik külg lahendatud mitte dramaturgiliselt, vaid mõnevõrra deklaratiivselt. Vanapaganal on ju lõpus hea monoloog (venekeelses stenogrammis siin mitte kurat, vaid eestipärane Vanapagan! – E. S.): „Kõik, mis maa peal tegin, tegin õiglaselt. Jumal on aga Antsu poolt …” Autorite positsiooni ebaselgus tuleneb juba Tammsaare algupärandist, sestap oleks hea, kui autorid Müür ja Koleda maksimaalselt selgelt näitaksid oma positiivseid ideaale. Ja jälle küsimus õndsakssaamisest. „Usk teeb õndsaks,” räägib Vanapagan. Milline siis peab inimene olema? Alistuvas õndsuses? Aga ta hakkas mässama ega saanud maa peal õnnelikuks.  Just seda joont peaks edasi arendama, et film kõlaks tänapäevaselt.

Paramonova (filmidramaturgia kateedri juhataja, aus ja karmilt otsekohene inimene): Vaatamata vastuolulistele arvamustele siin saalis, tahan nüüd öelda seda, mida oleksin esimesena öelnud, oleks mulle sõna antud. Stsenaarium meeldib mulle erakordselt, näen siin suurepäraseid võimalusi vormilt uudse ja sisult originaalse filmi sünniks. Ma olen romaani lugenud. Ainuüksi see, et diplomand leidis selle huvitava, mittestandardse teose ja töötas neli aastat tänase stsenaariumi kirjutamisel, on kütkestav. See ei ole argipäevane, tavaline ekraniseering ja ma ei ole mitmete sõnavõtjatega siin saalis nõus. Tammsaare romaan pole sootuks mingi klerikaalne lugu. Ta on klerikaalne üksnes niipalju, kuipalju on kirik võimsa mõjutusvahendina kodanliku korra süsteemis sees. 

Saalist Tumanova vahele: Müür ju ise kõneles niimoodi!

Paramonova: Mulle pole tähtis, mis ta rääkis. Minul on oma arvamus. Ülepea, Müür löödi siin tänaste küsimustega mõnevõrra pahviks. Kõik saavad ju aru, et siin otsustatakse tema saatust, ja selge see, et nii ta nendele küsimustele vastaski. Mina oleksin hoopis hullemini vastanud ja omadega täitsa sassi läinud. Mulle näib, et seda lugu ei saa vaadelda  üksnes antireligioossena. See pole põnev vaatemänguline lugu näitlejatele, vaid väga tark satiiriline jutustus ekspluataatorlikust mehhanismist, lihtsast inimesest, kes tahab mingites teatavates oludes saada alandlikuks või kuulekaks ja hakkab ikkagi paratamatult mässama. Ametnike omavoli, lugu passiga – kõik need tavalised kodanliku ühiskonna atribuudid mähivad vältimatult endasse seal elava inimese. Aga seda pole läbi viidud tõsimeelselt,  tüütus didaktilises võtmes, vaid kirkas satiirilises vormis ja mängus. Mulle ju komöödiad ei meeldi, siin aga … Minu pikad vestlused režissööriga, ta rääkis oma tulevasest tööst näitlejaga, kes peaks olema korraga kahel tasapinnal, olid väga veenvad. Mida rohkem Vanapaganat ekspluateeritakse, seda rohkem nõuab ta õndsust ja rahu, seda rohkem saab temast inimene ja vastuhakkaja. Sestap mulle näib, et seda lugu ei tohi teha surmtõsiselt,  sest see on lustakas mäng. Jah, näitleja on kogu aeg mingis topeltrollis. Vaadake Vanapaganat: üle mõistuse lihtsameelne, siin-seal suisa primitiivne ja naiivne, aga puhas oma mõtetes. Küllap peituvad siin teatavad põnevad üldistused, mis aga pole üleüldse antireligioosset laadi. Antireligioossus on siin kui klassiühiskonna atribuut, religioon ja ekspluateerimine justnagu põimuvad. Nad lepivad kokku nagu jumal lepib kuradiga, nagu Ants lepib jumalaga, kuradiga, kellega tahes … Ma pole nõus Tumanovaga, kes väitis, et stsenaarium pole kinematograafiline. Nagu kummastas ka Gabrilovitši seisukoht kuradist. Mina näen selles teravat satiiri ega märka mingit ateistlikku lähenemist. Ehk tuli Tammsaarel peibutada omaaegset tsensuuri? Tervikuna pole mingit põhjust seda lugu karta. Tõepoolest, ta pole ordinaarne, see diplomitöö. Kui me juba juurelt raiume selle läbi, ei  katseta, ei lase noortel eksperimenteerida, siis kes peaks selle ära tegema?

Gerassimov (võimude poolt hinnatud, tark ja ettevaatlik režiikursuse meister, professor, näitlejana alustanud, mängis pea kõigis oma filmides kaasa): See on tõeline FILM! Ja mu toetus on absoluutne. Selles mõttes olen eelkõnelejaga nõus. Ehkki eksperimenteerimise suhtes kõhklen veidi. Jutt on siiski mõtestatud eksperimendist ja see asi pole teab mis uus – on ju olnud  meil pamflette, satiiri, isegi kuradid on filmilinal figureerinud. Muidugi, kui tänast stsenaariumi lugeda, leiame sealt teatavates proportsioonides mingeid kahjulikke pretensioone karakterite suhetes, kuid see on teisejärguline jutt. Sest tegemist on õilsa idee ja eesmärgiga. Üldiselt loen vajalikuks igat moodi takistada hallide, ilmetute, käsitöönduslike, lamedate, tüütute ja äraleierdatud filmide sündi. Oleme saanud viimasel ajal kõvasti nahutada, nii et  püüdkem vähemalt omas majas käivitada lugusid, mis milleski oleksid kunsti representandid. Toetan diplomandi, kuid lugu on keeruline. Peaasi, et linale ei roniks naiivne teater oma halvimal kujul: butafoorne grimm, kostüümid ja papist dekoratsioonid. Rahvalikkuse küsimus on küllap tähtsaim säärastel puhkudel, sest sellest eemaldumise korral saaksime mingisuguse intellektuaalse mängitsemise-vallatlemise. On rahvalikkus – on kunst, ei ole rahvalikkust  – ei ole kunsti, on ehk enam-vähem elegantselt tehtud akvarell.

Hohlova (silmapaistev filminäitlejanna, režissöör Kulešovi naine ja tema kursuse pedagoog, töötas VGIKis kõrge eani, oli kuulus oma terava ütlemislaadi ja erakordse pildimälu poolest): Olen näinud, kuidas Müür ja Koleda töötavad ja kuidas nad mõistavad Tammsaaret ja teineteist ning ega vist väga hooli tänastest märkustest. See ei sega neid, töö läheb edasi. 

Nüüd peamisest. Arvan, et seda filmi tohib teha vaid eestlane. Tuleks suisa nii ette näha, et mitte-eestlane ei saakski seda teha. Müüril on sellele loole sada protsenti õigus. Kui vihjatakse loo erakordsele keerukusele, ei usu ma, et see nii on. Igasugust filmi on raske ja keeruline teha. Ka kaasaegset lugu. Autorile peab teema olema lähedane ja läbitunnetatud, ja Müüriga see nii on. Ja veel, ei usu, et on mingit tähtsust asjaolul, kas film tuleb kui diplomifilm  või mitte. Oluline on ju see kogus mõistmist, energiat, teadmisi ja tööd, mis filmi sisse on pandud. Kas sellest saab diplom või tuleb seda teha pärast mingit muud filmi – ei näe siin mingit vahet.

Grošev (instituudi direktor, filmiteadlane, sel ajal juba väga ettevaatlik ja konservatiivne mees): Tegemist on kahtlemata väga aktuaalse teemaga, ta resoneerub kaasaegsusega ja tegeleb inimeste kasvatuslike probleemidega, eriti  Baltikumis. Olin hiljuti Lätis, seal olid valimised ja mulle räägiti ühest komsorgist, kes läks pastori juurde ning palus teda pärast jutlust inimesi valima kutsuda. Pastor tegigi seda! Selles filmis tungib antireligioosne motiiv tõepoolest esiplaanile, ehkki sotsiaalne külg püstitab ju tähtsaid probleeme inimese ekspluateerimisest inimese poolt. Usuvastaseid loenguid käivad kuulamas üksnes ateistid ja üldsegi mitte usklikud inimesed ning selles  mõttes võib film hoopis rohkem mõjuda. Tähendab, tuleb luua tõsiseltvõetav kunstiteos, mis haaraks laiu rahvamasse ja mitte ainult eestlasi, vaid ka venelasi, kaotamata seejuures oma rahvuslikku koloriiti. Niisiis, usuvastane külg on siin enam-vähem korras, filosoofiline pool pole täpne. See on kodanliku humanisti seisukoht: pole õndsust ei maa peal ega taevas. Küllap on see nii Tammsaarel, meie autorite hääl peab selles küsimuses olema selgem,  eriti meie pribaltide jaoks. Kui õige eksperimenteeriks: las Müür teeb koostöös meie kunstnike ja operaatoritega mingi lühikese osa sellest filmist, leiab oma stiili ning läheb enesekindlamalt stuudiosse seda tööd teostama.

Larissa Šepitko (režiikursuse diplomand): VGIKi baasil tehtud fragmentaarne töö tähendab seda, et ta ei tee seda filmi iialgi.

Grošev: Tehku siis Eesti stuudio baasil, nad seal on huvitatud. Tõsi, samas hoiatasid, et miks siis otsekohe täispikk ja veel säärane. Juttu oli stuudio direktori ja nende ministriga. Olen ise valmis sõitma Eestisse sel teemal nõu pidama.

Šepitko: Tallinna stuudio ja Eesti Kultuuriministeerium on selle filmi suhtes väga kahevahel ja meie siinse repertuaarinõukogu mis tahes poolik otsus toob kaasa stsenaariumi ebakindla hõljumise pikaks ajaks, kui mitte igaveseks.

Ahmerov: Kui Müür saata stuudiosse, tuleks  teha nii, et ei tema, ei stsenaariumi suhtes poleks seal mingeid kahtlusi. Sest rahvusstuudiotes on ees tihti juhuslikud, filmindusest kaugel seisvad inimesed, kes Müüri kohe läbi kukutaksid.

Müüri lõppsõna: Ma ei tea, kes on viimane sõnavõtja, kuid ta vaatab otsekui vette – muidugi ei lähe film Tallinnas käiku.

Kultuuriminister Ansberg: milleks meile Tammsaare? Stuudio direktor Danilovitš: kas on nii väga vaja režissööri suuri pingutusi, kas partei vajab praegu seda teemat? Ning käivitab „Ühe küla mehed”, millest saabki Müüri diplomitöö. Ja koostöö algus Griša Kromanoviga, kes tuleb 1963. aastal ka „Põrgupõhja” filmi kaasrežissööriks. Valmis filmi üleandmine Moskva kinokomitees on juba hoopis midagi muud kui käsikirja kaitsmine VGIKis. Komitee esimees Romanov on näost sinine ja mõmiseb ehmunult, et mis Peetrus ja taevas, mis  Vanapagan ja põrgu, mis lollus see üldse on? Eestlased püüavad seletada, et ikkagi meile tähtis klassika. Romanov pahvatab mõnitavalt: „Klassika? Tolstoi on klassika, aga Tammsaare – kah mõni klassika!”.

Tõlkinud, lühendanud ja kommentaarid lisanud Enn Säde Aitäh Valentin Kuigile abi eest!