Võidelge monopolide, mitte GMO vastu!

Erkki Luuk

Viimasel ajal on laia kõla- ja lehepinda leidnud Roy Strideri ja Nastja Pertsjonoki GMO-vastased seisukohad. Neid kuulates ja lugedes tekib mul ainult üks küsimus: kas GMO vastased ise ka aru saavad, mille vastu nad on? Tundub, et mitte. Miks muidu käib jutt kogu aeg mingitest kontsernidest, selle asemel, et rääkida asjast. Proovime uuesti. GMO on geneetiliselt muundatud organism. Kui keegi väidab, et „GMO on kahjulik”, peaks see nagu tähendama, et enamik geneetiliselt muundatud organisme on kahjulikud. Selline väide on aga sisutu. Ainus, mis ühendab kõiki GMOsid, on nende valmistamise meetod, geneetiline manipulatsioon. Bioloogilise võimalikkuse ja tehnoloogilise suutlikkuse piires võib selle meetodiga saada mis tahes, sealhulgas juba mõne olemasoleva loodusliku või aretatud liigiga identse organismi. Juba see näitab, et väide „GMO on kahjulik”, on põhimõtteliselt väär. Kahjulik ei saa olla selle valmistamise meetod, GMOsid ühendab aga ainult viimane, mitte mingid spetsiifilised organismi omadused.

On küll õige, et geneetiline manipulatsioon võib anda mingil määral kontrollimatuid tulemusi, aga sordiaretus on geneetilises mõttes täiesti kontrollimatu. Geenitehnoloogilise kontrolli poolest on GMO ja sordiaretusel saadud liigi vahe umbes sama nagu tisleri poolt spetstööriistadega ja pimeda puuraiduri poolt kahekäekirvega tehtud mööbli vahel.

Samas ei saa välistada seda, et geneetiline muundamine on mõnele liigile mingis olukorras kahjulik. Näiteks kartulimardikas ei taha geenimuundatud kartulit mingil põhjusel süüa. Need paar näidet, mida GMO-vastased GMO kahjulikkuse kohta oskavad tuua, on saadud loomkatsetes. Nii nagu GMO-vastased, arvan minagi, et nendesse tulemustesse tuleb suhtuda tõsiselt. Kuid paari organismiga saadud katsetulemuste laiendamine kõigile GMOdele on täielik mõttetus. Sama hästi võiks sellest, et mõni tool istumiseks ei kõlba, järeldada, et kogu tisleri valmistatud mööbel on inimesele kahjulik.

Lisaks tuleb silmas pidada järgmist: geenimuundatud toit on läbinud loomkatsed, samas kui sordiaretusega saadud liikide kahjulikkust pole keegi katsetanud. Võiks ju arvata, et see, et me neid sajandeid söönud oleme, on juba iseenesest piisav katse. Nii see aga kahjuks pole. Me oleme söönud kõike segiläbi. Eriti just tänapäeva lääne inimese toidusedel on väga liigirikas. Seega mis tahes üksiku liigi kahjulikkust on peaaegu võimatu tuvastada. Katsesituatsioonis, näiteks GM toidu testimisel, on olukord teine. Seal on üksiku liigi mõju katsealuse looma tervisele võimaluste piires maksimaalselt eristatud. Kuna selliseid katseid on tehtud ainult kõigi aretatud põllumajanduskultuuride murdosaga, on võrdlus GMOga siin pigem viimaste kasuks. Ainus väide GM toidu kahjulikkuse kohta inimesele, mille Strider toob, on „tõsine allergiaoht”. Allergia on äge immuunreaktsioon konkreetse antigeeni vastu. Kui GMO-le pole lisatud sellele liigile võõraid valke, siis on see oma antigeenide poolest harilikust liigikaaslasest eristamatu.

Strideri moodi arutledes on GMO võrdväärne iga meie tavakeskkonnale võõra toiduainega: mango, kiivi, tuunikala jne on samuti potentsiaalselt „tõsist allergiaohtu” kandvad organismid. Paljud inimesed on aga allergilised täiesti tavalise mitte-GMO, näiteks maasikate, peedi, kase- või kuusetolmu suhtes, mõned ei saa süüa mingit liiki seeni, mis teistele kõlbavad jne. Mõistagi on selliseid näiteid märksa rohkem kui näiteid GM toidu kahjulikkusest. Pealegi on enamik katsetest tõestanud GM liikide ohutust toidusedelis, aga loomulikult tuleb selline analüüs iga uue GM produkti puhul uuesti läbi viia.

GMOde väidetava kahjulikkuse teine, sagedamini korratud pool puudutab ökoloogiat, s.t keskkonda. Erinevalt Pertsjonokist ma ei arva, et ökosüsteem kokku kukuks, kui mingi konkreetne peediliik mingile konkreetsele üraskiliigile enam ei maitse. Kui õnnestub leiutada kartul, mida kartulimardikas enam ei söö, on see viimasele muidugi tragöödia, kuid ökosüsteemi tervikuna see ei puuduta. Nagu me väga hästi teame, sureb maakeral iga päev välja n liiki, ilma et keegi seda märkaks, ja meie planeedi ajaloos on olnud palju kiiremaid ja suuremaid liikide väljasuremisi kui see, mille tunnistajateks oleme praegu. Pealegi ei kuulu aretatud liigid looduslikku keskkonda, sest lõviosa neist ei saa seal iseseisvalt niikuinii hakkama. GMOd ohustavad aga eelkõige just aretatud liike, mida need põllumajanduses asendavad.

Ainus reaalne GMOdega seotud oht peitub põllumajandustööstuse monopoliseerimises. Konkreetsemalt kujutab endast huvide konflikti olukord, kus sama firma toodab nii taimekaitsemürke kui ka GMOsid. Nagu Pertsjonok õigustatult märgib, on tootja sellisel juhul huvitatud võimalikult mürgikindlatest GMOdest. Selliste tootjate GMOd tuleb ELis keelustada (nii nagu ka need üksikud, mille puhul on mingeid loomkatsete andmeid nende kahjulikkuse kohta). Kapitalistlikus ühiskonnas annab mis tahes monopol võimaluse kuritarvituseks. See on eelkõige juriidiline ja poliitiline, seejärel konkreetsete organismide, ja mitte mingil juhul GMO kui sellise probleem. Eriti just tulevikku silmas pidades on kahjurikindlad GMOd parim kaitse pestitsiidide vastu.

On selge, et GMO-vastaseid on (eriti ELis, kus soovitakse oma turgu USA GMOde eest kaitsta soovib) palju rohkem kui pooldajaid. Religioossete ringkondade arvates on geneetiline muundamine Jumala monopol. Traditsionalistid on põhimõtteliselt kõige uue vastu. Pealiskaudsed rohelised saavad GMO-vastasuse oma maailmavaatega vaikimisi kaasa. GMOde poolt on põhiliselt geneetikud ja GMOde tootjad. Maakera rahvastiku kasvu arvestades on pikemas perspektiivis valida siiski ainult pestitsiididega mürgitatud toidu, GMOde ja nälja vahel.

Võib-olla tekib kellelgi küsimus, miks ma kirjutan siin ja praegu asjast, mis käis juba kaks kuud tagasi Postimehe arvamuskülgedelt läbi. Miks ma sellest Postimehes ei kirjutanud? Seda enam, et Pertsjonoki ideoloogiast nõretav artikkel oli vähemalt osaliselt pühendatud minu seisukohtade ümberlükkamisele. Hea ajakirjandustava kohaselt on autoril õigus oma seisukohti kaitsta – selle tagamiseks on loodud isegi avaliku sõna nõukogu. Paraku on see kõik harukordne jama. Postimehes hea ajakirjandustava ei kehti, ja sama iseloomustab (vähemalt paari aasta eest iseloomustas) ka Tartu Postimeest. Avaliku sõna nõukogu on bürokraatlik masinavärk, kuhu peab esitama kuhja pabereid, et hea õnne korral oma lühikese repliiginupu kõrval kunagi poole aasta pärast lugeda teksti „ASNi otsusel on PM rikkunud head ajakirjandustava”, blablabla. Uskuge mind, see ei tee kedagi õnnelikuks. Märksa jätkusuutlikum on avaldada artikkel täispikkuses oma kodulehel, mida keegi kunagi ei loe.

Ma saan väga hästi aru, et (ja miks) tõde lehetoimetajat ei huvita. OK, olgem tagasihoidlikud – mitte „tõde”, vaid „kõige loogilisem arvamus”. Igaüks, kes on viitsinud endale paar elementaarset fakti GMO kohta selgeks teha, saab aru, kui puiselt Postimehes triumfeerinud GMO-vastased teemast mööda kirjutasid. Paraku on kindel, et väga vähe lehelugejaid viitsib peale ühe (ehkki küll kisendama ajavalt absurdse) seisukoha ühemõttelist „võitu” veel kolmandat arvamust otsida. Diskussiooni viimane artikkel paneb asjad paika. Vaidlus on lõppenud, „tõde” juba ammu selgunud, pärast kaklust rusikatega ei vehita jm.

Seepärast ongi oluline, et toimetaja ise ka midagi taipaks. Selle jutu peale tõuseb kindlasti kole kära: kes seda varem on kuulnud, et arvamustoimetaja kõigega, mis tema küljel ilmub, kursis peaks olema?! Olgu, võtan oma sõnad tagasi. Siis aga peaks vähemalt olema lollikindel mehhanism, mis autoril oma seisukohti kaitsta laseb – ja seda eriti juhul, kui (nagu praegu) vaidluse teisel poolel seda teha lubati. Ühesõnaga, peaks toimima hea ajakirjandustava.

Olgu. Oletame, et ma mõistan. Oluline pole mitte see, mida öeldakse, vaid see, kes ütleb. Kui Eesti Looduse Fondi projektijuht ja Amnesty Internationali liige kõnelevad, siis kultuurikriitik vaikib, nagu oleks talle kott pähe tõmmatud. Jah, see on ju tõesti väga õige – kes seda varem kuulnud on, et kultuurikriitik võiks midagi teada keerulistest ja tähtsatest asjadest, millega me siin parasjagu tegeleme.

Mul on tõeliselt, kapitaalselt kõrini kogu sellest jamast. Mul on häbi Eesti ajakirjanduse pärast. Häbi, et inimene, kes teemast peaaegu mitte midagi ei tea ja keda see isegi ei huvita, on sunnitud lihtsalt tõe ja kaine mõistuse huvides seletama elementaarseid asju ajakirjanduse vahendusel. „Kvaliteetlehes” leiab aset diskussioon, kus tähtsa näoga räägitakse maad ja ilmad kokku asjadest, millest üleüldse mitte midagi ei teata, nagu selgub.

Mis toimub?! Kus me elame? Kiviajas? Selline tase on väljakannatamatu, mis on tegelikult ka ainus põhjus (kui tõearmastus välja jätta), miks ma sellest üldse räägin.

Ma saan aru, et palju huvitavam on liuelda kusagil paranoiateooriate udus kui lugeda suvalisest entsüklopeediast paar rida teksti selle kohta, mis on GMO. Ma saan aru, et must-valge maailmapilt ja hüsteeria läheb alati paremini kaubaks kui keerukas ja ambivalentne tegelikkus. Ma saan aru, et ajakirjanduslikus mõttes on palju „ettenägelikum” ja „targem” lasta triumfeerida populaarsel valel kui ebapopulaarsel tõel. Ma saan aru, et ideoloogiliselt angažeeritud autorid, nn vabadusvõitlejad ja rohelised (muuseas, olen ka roheline, ja vabadusvõitleja niikuinii, mida tõestab juba kas või seesama artikkel, ning õigupoolest ongi mul ainult kaks puudust: tõearmastus ja ideoloogiline angažeerimatus) – niisiis angažeeritud autorid, on palju „väärikamad”, kuna nende seisukohad „esindavad terveid ideoloogiaid”, kuigi on kõigile juba niikuinii ette teada. Ma saan aru, et üksikisiku arvamusel, isegi kui see on juhtumisi tõene, pole mis tahes ideoloogilise masinavärgi vastu mingit šanssi. Ma saan sellest kõigest aru, ja just seepärast tahaksin teile südamele panna: käige kuradile!