Väike psühhoanalüüs Indiana Jonesile
„Kristallpealuu kuningriik” näitab meile tulnukaid, kelle hulgas isiksus ei mängi mingit rolli. Indiana Jones (Harrison Ford) seikleb edasi Kristallpealuude kuningriigis. KAADER FILMIST
Uus „Indiana Jonesi” film on nagu linnalegendide ja neile tuginevate hirmude õpik. Mida võiks üks täie mõistusega isiksus arvata loost kristallpealuuliste tulnukatega, kes on enda kätte koondanud kogu maailma aarded ja kes sind ürgmetsas parapsühholoogiliselt mõjutavad… Kelle raibet tahab kätte saada seksikas vene major Spalko ja KGB kindral Dovtšenko, kui see raibe ei oleks Nevada aatomipommi testikohas nii magnetiline… Lisagem siia telepaatilise relva, ahvinimesed, õhu käes lagunevad muumiad, ürgmetsa saladused ja lendavad taldrikud. Ja mis me nüüd räägime: tuleks lisada ka KGB kindraleid söövad vihmametsade termiidid ja idamaine mõõgavõitlus kihutavatel autodel!
Varasematel aegadel on Indiana Jones Harrison Fordi kehastuses ikka vaenlastega võidelnud, „Indiana Jonesi” filmide kaubamärk ongi külm sõda. Sellepärast sobib siia hästi ka dr Irina Spalko (Cate Blanchett), kes räägib vene aktsendiga. Teadagi, ameeriklase suurim vaenlane on ufo, tulnukas. Pärast Roswelli intsidenti hakkasid seal paljud tagasihoidlikud koduperenaised, eriti viiekümnendatel aastatel, kartma, et akendest ja ustest võivad sisse imbuda taldrikutelt pärit rohelised mehikesed. Kes viivad neid kaasa, vägistavad, võivad isegi nende meestele töö juures ebameeldivusi valmistada.
Niikaua, kuni ameeriklase vaenlane oli sakslane ja massiteadvus kartis germaani soost inimesi, rääkisid taldrikutelt ja suurtelt lendavatelt sigaritelt maha astunud inimesed omavahel saksa keelt. Külm sõda pani tundmatute lennumasinate kodanikud omavahel vene või vene aktsendiga inglise keelt rääkima. Ning kindlasti pole ka kaugel see aeg, kui filmides katsuvad reisilennukeid seisata araabia aktsendiga inglise keelt kõnelevad tüübid, kes näevad välja nagu Osamad. Kuidas ajastu, nii ka ufo; ja agressiivne on alati selline, kes on sulle olemuslikult võõras.
Ameerika mehe armastus
„Indiana Jonesi” sündmuste tegevusaasta on 1957, mis oli USAs oli väga eksistentsiaalne aeg. Üle miljoni sõduri oli veidi aja eest saabunud Euroopa ja Vaikse ookeani sõjatandritelt, nad tundsid end elurongist mahajäänutena, peale selle veel seksuaal- ja terviseprobleemid. Sõjajärgse depressiooni võttis kokku Long Islandi ülikooli sotsioloog Hugo Beigel, kes analüüsis nende probleemide valgusel mehe seksuaalsust. Mehe armastus Ameerikas oli muutunud naisele esitatud nõudmisteks, naisel aga oli privileeg seksuaalseid soove õhutada või tagasi hoida. Abielu läks üheskoos lõbutsemiseks, oli rohkem abieluinimeste kõrvalehüppeid, noorsugu muutus melanhoolseks. Abielu-pattudele järgnes kassiahastuseks nimetatav süütunne. Ühiskond soosis seksuaalset võistlust, kus võidule tuli atraktiivsem. Niisugused võistlused murdsid ennast ka popkunsti ja Norman Maileri loomingusse, kus naise alistamine käis võistluste või geimidena.
Kinolinale ilmus Saksa ja eriti Nõukogude päritolu mundris naisvamp, nagu Irina Spalko seda siin ju on. Teda sai siis fallilise sümboliga penetreerida, nagu filmis just ju tehakse.
Kuid aktsendiga naisvamp käsutas koletuid vägesid. Näiteks käsutab ta siin hirmsat nähtamatut kiirt, mis väljub kristallist puusliku silmist. Muidugi võiks ju mulle siinkohal vastu väita, et Vene sõjaväelased ei saanud neid vägesid käsutama, pealuu haaras enda kaenlasse hoopis hull professor Ox ehk Oxley, keda sipelgad selle eest ära ei söönud. Pealuuga sai vastu kolpa teismeline Mutt, keda ema õpetas auto peal vehklema. Aga teisest küljest jälle piinati selle kolba pilguga Indiana Jonesi. Nii et filmi juhtmõte: venelased võivad korraks endale saada ufode jõu (osaliselt tänu vambi naiselikule jõule), ent Ameerika kangelane riisub lõpuks ikka koore.
Kujutan ette, mis juhtunuks, kui selle filmi saaks viia ajas 110 aastat tagasi ja organiseerida filmi vaatajate hulka meie oma Joosep Toots. Meie Toots oleks algul asjast äärmiselt innustunud: jutt käib ju tõepoolest kondist, mida on võimalik muu hulgas ka Paunvere kabelihoone kivi vahele toppida. Mida tegi Indiana Jonesi leitud kont? Ta ajas lõpuks ühes suures saalis kogu seltskonnal pea ringi käima, kuigi alguses täiesti apersonaalne, sai temast lõpuks üks persoon. Mida tegi Joosep Tootsi leitud kont? „Kuulen, keegi sügab ennast kabelihoone nurga taga ja laseb aga peale krõhva-krõhva! No pean aru, et mis sellel pimedal viga on, kas õige kärnas või?” (Oskar Luts, „Kevade”, Tallinn 1954, lk 285). Kuid Toots, nagu ka kogu XIX sajand pettuks „Indiana Jonesis” täiesti, kuuldes tolle lõpus selliseid sõnu: „Mis aarded selles saalis küll kõik koos on! Inkade hõbenõud, varandused Makedooniast, Süüriast…” XIX sajand, nagu üldse igasugune terve mõistus (ja terve mõistusega on sel Hollywoodi järjekordsel saagal vähe pistmist) poleks ealeski nõus kultuuride sellise segapudrupotti pistmisega – mis seos on inkadel makedoonlastega? Kas veider skelett tassis need maailma eri paigust pärit aarded ühte kohta? Kui asi nii on, siis pidi veider skelett kindlasti ühe sammuga astuma üle ookeani. Aga sel juhul võib ju uskuda mis tahes muinasjuttu!
Apersonaalne tsivilisatsioon
Veel üks tähelepanek filmist. Ameeriklased on filmi alguses vangistanud jõu, mis on kristallist, aga võimeline ligi tõmbama kõiki raudasju. Filmi lõpus selgub, et selle jõu funktsiooniks on paljusus, ta on võimeline tekitama ka tulesambaid ja keeriseid. See on tsivilisatsioon, kuid see tsivilisatsioon on apersonaalne: seega ei erine üks kristallpealuu teisest mingilgi määral.
Toon lihtsa näite personaalsest tsivilisatsioonist. Inimühiskond on üles ehitatud oma liikmete äratundmisele. Kui ma näen tänaval, ütleme, kirjanik Karl-Martin Sinijärve, tunnen ma ta ära silmapilkselt, sest ma olen teda varem näinud nii näost näkku kui meediumide vahendusel. Samasugune reaktsioon järgneb eeldatavasti ka tema poolt, kui mina ise muidugi ei ole end katnud näiteks neegrijume või valehabemega. Teineteist identifitseerivad inimesed näitavad seda, et näojooned ja muud atribuudid on märgiks kuulumisest personaalsesse tsivilisatsiooni, kui me aga lisame sellele eitusliite a, siis võib öelda, et ühiskondi, kes oma liikmeid ära ei tunne, ei ole siin planeedil kunagi eksisteerinud. Meie, inimesed, oleme üksteist alati ära tundnud, meie olemise koidikul näiteks lõhna ja häälitsuste, hiljem aga tervituse ja peenemate märkide abil.
Seevastu „Kristallpealuu kuningriik” näitab meile tulnukaid, kelle hulgas isiksus ei mängi mingit rolli. See on otsekui kinnitus sellele, et elu võib kosmoses eksisteerida ka näiteks kristalli või musta pilvena. Molekulvõre üks ots ei ole väärikam teisest, aga pole võimatu, et hoopis teiste füüsikaliste konstantide korral kui need, mis on siin meie käeulatuses, võib see molekulvõre esineda vähemalt instinktidega olendina. „Indiana Jonesi” lõpus õgib üks kristallpealuu teise, aga lõpuks jäävad nad kõik üheksainsaks kolbaks, sest nad ei ole isiksused ega tunne üksteist ära kui isiksusi.
Kristallpealuud õgivad ja mäluvad üksteist veidikene sellepärast, et avaldada muljet seksikale dr Irina Spalkole. Mööngem, et ka mõned inimlapsed, kes topivad oma suu nätsu täis ja muljuvad seda hammastega, teevad seda ümbruskonna rabamiseks.
Stsenaristidelt oleksin oodanud ainese põhjalikumat läbitöötamist. Kui vaesed stsenaristid ometi teaksid, milliseid trikke suutsid sarnaste kolpadega teha vanad kaldea nõiad! Lugegem kirikuisa Hippolytose (surn 236) „Kõigi hereesiate kummutamist” ja me näeme, kuidas kaldealased ajasid toonekure hingetoru kolba sisse ja hakkasid seda siis mitme meetri kauguselt mitmekesi puhuma. Me veendume, et selle peale tegid kaldealaste kolbad sedasama nalja, mida filmis tegi üks „tsivilisatsiooni” esindaja sarkofaagis.