Vähemalt ei jäänud vaatamise ajal magama…

„Netflixi“ selle suve suurproduktsioon „Sandman“ ei jõua algmaterjalile lähedalegi, ehkki üritab üsna tõsiselt.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Teleseriaal „Sandman“ (USA 2022, 10 × 45 min), loojad Neil Gaiman, David S. Goyer ja Allan Heinberg. Osades Tom Sturridge, Boyd Holbrook, Patton Oswalt, Vivienne Acheampong, Joely Richardson, David Thewlis jt.

Kirjutama asudes avastasin meeldiva üllatusena, et Neil Gaimanilt on eesti keelde tõlgitud koguni üheksa teost! Kuna Gaiman on tuntumaid elusolevaid inglise kirjanikke, anglofiilse maailma tähtsaimate ulmekirjandusauhindade mitmekordne võitja ning ühiskondlikult aktiivne tegelane, pole see nii suur üllatus midagi. Ent äärmiselt rõõmustav sellegipoolest. Lapse- ja nooruspõlves loetud autorite seast on ta meelde jäänud ühena vähestest, kelle puhul ei tekkinud kordagi tunnet, et ta alahindab lugejat, käigu lugeja pealegi algkoolis.

Ent kahjuks saab Gaimani magnum opus, „Sandman“1, vaevalt selleks numeroloogiliselt kauniks, kümnendaks tõlkeks. Põhjus on lihtne: tegu on koomiksiga. Ja omakorda tähendab, et tõlkijale pakub see peavalu, trükkimine on kallis ning ootamas lugejakultuur, kus koomiksid ei ole tõsiseltvõetava kirjandusena veel jalgu alla saanud. Tõsi, kohalik olukord pole täiesti lootusetu. Neli aastat tagasi jõudis žanri tüvitekstidest lugejateni „Maus“2 – nii kirjanduslooliselt kõige laiema kõlapinna leidnud holokaustikäsitlus kui ka raamat, mille ilmumise järel hakati lääne kultuuri­ruumis eristama graafilist romaani koomiksist. Sellest ajast saati ei ole siin siiski suuremaid liikumisi toimunud. Eranditena meenuvad Veiko Tammjärve teoks tehtud „Hukkunud Alpinisti hotell“ ja „Rehepapi“ esimene osa3 ning Mark Antonius Puhkani „Antennimaja inimesed“4.

Eesti publiku kesist koomiksihuvi on siiski turgutanud filmitööstus. Peamiselt DC ja Marveli koomiksistuudiod on aastakümnetesse ulatuvaid süžee- ja tegelasliine tunni-paari pikkuseks filmiks destilleerides ekraniseerinud kangelasi ja lugusid üle kahekümne aasta – seejuures valdavalt edukalt ja meeldejäävalt. Suurnimede (Superman, Spiderman ja Batman) kõrval on hõbedasel ekraanil saanud uue hingamise väiksema kaliibriga tegelased ja seejuures tihtipeale taganud parima kassaedu. Seega on paratamatu, et filmindamistuhinas jõudis järg ka „Sandmani“ kätte. Üle-eelmisest nädalast on adaptsioon Netflixis vaadatav vormistatuna kümneosaliseks seriaaliks, mis mahutab endasse esimeses kuueteistkümnes koomiksivihikus toimunu.

Paneelilt paneelile

Enne seriaalist kirjutamist tuleb veel selgitada, mis „Sandmani“ koomiksid nii kaalukaks on teinud ning millest üleüldse räägitakse. Pikk kõrvalepõigetega lugu keerleb ümber surematu olendi – unenägude, unistuste ja ulmade elava kehastuse ja valitseja, kellele osutamiseks olen siinses tekstis valinud tema mitmest nimest enim nimesarnase Morpheuse. Koos oma kuue õe-vennaga (Saatus, Surm, Häving, Iha, Meeleheide ja Deliirium) on Morpheus üks eksistentsi tahkudest, antropomorfne tegelaskuju, kes valitseb sellesama aspekti üle…

Tegevus algab 1916. aastal unenägude kuninga vangilangemisega ning lookleb – seejuures ootamatuid pöördeid ja kurve võttes – läbi aja, ruumi ja reaalsuse oma kurbliku, ent pasliku lõpuni: unenägude kuningas küll mõistab oma eksimusi, ent pole võimeline midagi parandama. Olemuselt on see klassikaline tragöödia. Ning samuti klassikaline romaan! Maht avaldab muljet, on palju tegelasi ja kõrvalliine ning tervikteose tellinud lugejale saabub 12osaline köide. Gaiman kasutab fantaasiamaailma loomiseks teadlikult ja osavalt äärmiselt laetud sümboleid ja tähendusi ning ka isikuid ja sündmusi. Tervikuks on seotud teos, mis on küll kantud kosmoloogilisest mastaabist, kuid teostamisel ei ole langetud kreeni.

Pärast süžee põhijoonte uurimist tuleb „Sandmani“ tähtsuse mõistmiseks pöörata tähelepanu koomiksikunstile omasele – pildile, asjakohasemalt öeldes, paneelile. Nimelt ei tööta koomiksi kallal pelgalt kirjaniku ja kunstniku tandem. Koomiksi ulatuslik reprodutseeritavuse aste on tinginud küllaltki spetsiifilise menetluse ja tööprotsessi. Esmalt loob teksti autor/kirjanik. Seejärel muudab illustraator/peakunstnik tema teksti piltjutustuseks. Edasi lähevad joonistused tintijale ja koloristile, kes peavad visandliku joonise menetlema trükiplaadikõlblikuks kujutiseks. Üldiselt kipub koloristi kõrval vormi dikteerima tintija. Viimaks liigub lehekülg graafilise disaineri kätte, kes valib ja paigutab tekstimullidesse tähekujud. Seda kõike jälgib toimetaja kullipilk.

Teisisõnu on koomiks kõige ühisloomelisem kirjandusvorm. Koostegemise rõõm jääb aga väheseks, kui mõni projektis kaasa lüüa ei soovi ning nii juhtus ka „Sandmaniga“. Pärast viienda koomiksivihiku ilmumist lahkus tiimist algne illustraator Sam Keith, kes esmalt asendati Mike Dringenbergiga ja viimaks koomiksikunstnike plejaadiga. Ajapikku vahetusid korduvalt ka tintija ja kolorist, luues „Sandmanile“ sellega visuaalse identiteedi, mis ennekõike põhines erinevate loominguliste impulsside ja käekirjade kokku toomisel. Seda oli vaja äärmiselt krestomaatiliste ja müütiliste sisuosiste edasi andmiseks ja ellu äratamiseks.

Teatav määramatus kujutamislaadis on põimitud elegantseks tervikuks ühes Gaimani stiiliga. Inglise autorile tüüpiliselt oskab ta säilitada nii oma väljenduslaadi maitseka väljapeetuse kui ka erudeeritult mõtestada kultuuriloolisi tegelasi, motiive ja sündmusi tema vestetud loos. Kokku annab see ülimahuka teose, mis ei ole kunagi vastikult otsene, kus ei mõtestata ennast ja oma tegelasi labaselt. „Sandmanis” ei öelda kunagi „see on see“ ega rikuta kunagi maagiat.

Paneelilt kaadrisse

„Sandmani“ avahooaeg keskendub peamiselt lugu käivitavale sündmusele, unenäokuninga vangi püüdmisele satanistide poolt ja selle tagajärgedele. Morpheuselt (Tom Sturridge) varastatakse tema töövahendid, mitmekümne vangipõlveaasta käigus amortiseerub unenäomaailm ning sealt põgenenud luupainajad on hakanud ennast reaalsuse koe sisse kuduma.

Pressifoto

„Sandmani“ seriaali esimene hooaeg saab allikmaterjali kokkuvõtmise ja taasesitamisega edukalt hakkama, kuid on kaotanud suuresti selle, mis koomiksi juures niivõrd võluvaks oli osutunud. Kurval kombel on sarja peamiseks puudu­jäägiks igav etteaimatav stiil. Õnneks ei osutu see hukatuslikuks tänu suurepärastele osatäitmistele ning õigele rõhuasetusele tundeliste stseenide edasi­andmisel.

Sellegipoolest annab originaali ja adaptsiooni võrreldes tunda adaptsioonis vajaka jääv rafineeritus.

Esimene hooaeg katab esimeses 16 koomiksivihikus juhtunut ehk umbes kuuendikku „Sandmani“ tervikmahust. Sündmustik keskendub peamiselt lugu käivitavale sündmusele, unenäokuninga vangi püüdmisele satanistide poolt ja selle tagajärgedele. Morpheuselt varastatakse tema töövahendid, mitmekümne vangipõlveaasta käigus amortiseerub unenäomaailm ning sealt põgenenud luupainajad on hakanud ennast reaalsuse koe sisse kuduma. Paras ports probleeme, et nende lahendamisega teha seda, mida esimene hooaeg televisioonis tegema peab: tuleb luua meeldejäävad tegelased, pakkuda paar säravamat hetke, millest hiljem tööl kohvimasina kõrval rääkida, ning piisava intriigiga suruda vaataja emotsionaalse investeeringu astmesse, nii et talle tuleks paari aasta pärast meelde ka teist hooaega vaadata.

Enamik narratiivi muudatusi tuleneb peamiselt sellest, et algselt ilmusid „Sandmani“ vihikud kaheksakümnendate lõpul. Graafiline romaan ilmus perioodikasse, kus koomiks ilma superkangelaseta kõlas nagu olemuslik vale. Seetõttu on seriaali tarbeks ümberkirjutusi läbinud mitmed lõigud, stseenid ning isegi paar kõrvalsüžeed, kust tuli eemaldada DC Õigluse liiga tegelasi, jätta mainimata mõned nimed ja teha ühele tegelasele soovahetus. Kõik enam-vähem elegantsed lahendused.

Kuigi „Sandman“ alustas ilmumist kaheksakümnendate lõpul, mil kaasav ühiskond oli alles purjedesse tuult kogumas, oldi nii tegelaste valikus kui ka esituses oma kaasajaga võrreldes küllaltki progressiivne. Seetõttu oli üllatav näha, et märgatav osa tegelasi on vahetanud sugu, orientatsiooni, nahavärvi jne. Iseenesest tervitatav, enamik muudatusi on sisse viidud kergete õmblustega ning ainus rollitäitmine, mille kallal tahaksin nuriseda, on peategelase enda oma. Kurb oli aga see, et mitmed raamatus peenelt ja vihjamisi lugejale näidatud suhted muudeti ekraanil ilmselgeks.

Parim näide sellest pärineb esimesest osast, kus satanistliku preestri poja ja tema sulase vahelist romantilist armastust esitatakse vaatajale õrna, loomuliku ja teostatavana, mitte sajandi keskpaiga Inglismaal keerulise ja salatseva ettevõtmisena. Pingil istudes võetakse käest kinni, koos ilmutakse kaadrisse, särgid poole kõhuni lahti jne. See on küll tore ja armas, ent kui võrrelda sedasama koomiksis, lubatakse meil aimata afääri samavõrd kui tunnistatakse selle võimatust ajalooliste ja klassivahede tõttu. Jõustamine on oluline ja vajalik ning üldiselt saadakse seriaalis sellega rahuldavalt hakkama. Kahjuks võetakse kohati ette samme, mis tekitavad tunde, et eesmärk on olnud eesmärgi täitmise näitamine. Aga siin võin ma ka lihtsalt küüniline olla.

Õmblusniidi armid

„Sandman“ pakatab tugevatest karakternäitlejatest. Tagasivaateliselt on edu saavutatud kahetiselt: ühelt poolt on vaja, et vaataja fantastilisi tegelasi uskuma jääks, teisalt on suur osa dialoogi koomiksist seriaali sõna-sõnalt ümber tõstetud. Kahjuks ei tööta sõna helina nõnda, nagu ta teeb seda paberil. Nii mõnigi dialoog mõjub üheaegselt nii etlevalt kui ka puiselt. Kurval kombel langeb kehva eneseesituse lõksu kõige tihemini Tom Sturridge’i kehastatud Morpheus. Unenägude kuninga blaseerunud ilme ja madal kähisev hääl ei mõju Sturridge’i esituses mitmeid aastatuhandeid vana jumala häälena, vaid jumala teismeliseeas poja üritusena isa häälega endale koolist vabastus saada.

Sturridge’i Morpheus mõjus kehvima näitlejatööna. Nii koomiksis kui ka seriaalis on Morpheus täielik introvert ning käitub inimeste ja hoolimisega kohati nagu kassid veevoolikujoaga. Kui asi tuleb kätte võtta, ei toimu Sturridge’i rollisoorituses seda miskit, mis muudaks Morpheuse enamaks tusasest dändist. Temasse ei jõua mingit ajatust, mis koomiksipaneelide Morpheuse puhul õhus tunda oli. Äkki jääb puudu aristokraatlikust hoiakust? Tegu oli ikkagi unenägude kuningaga. Arvestades, et Morpheus on seriaali peategelane, on sellest loomulikult kahju, kuid õnneks korvavad puudujäägi teised osatäitmised, mis üldiselt on väärt hinnet tubli 5.

Kahjuks ei saa sama hästi rääkida eriefektidest, kuigi neist paistis välja tubli katsetus ja tahe teha midagi võimalikult ägedat. Miski ei tundunud otseselt ebausutav, kuid programmis renderdatud 3D-mudelid hakkasid juba vaatamishetkel silma kui 3D-mudelid, mitte kui majad, sillad või müürid. Samuti saab enamiku kujunduselementide puhul nuriseda nende kohitsetuse üle. Nii unenäokuningriigi kui põrgu lossid näevad koomiksipaneelidel välja võimatud ja voolavad, elav arhitektuur, aga ekraanil võtavad mõlemad kanda Disney lossi vaimsuse. Kuigi eriefektide puhul oli mõningaid tõeliselt kavalaid kasutusviise, ootasin mina rohkemat. Tunnistan, et verd pritsiti korralikult ning kohati meenutas ekraanil toimuv lausa mõnda stseeni seriaalist „Poisid“5, mis on kompliment. Siiski pean nentima, et tõeliselt võimsa kogemuse saab praegusel hetkel veel koomiksikaante vahelt, mitte voogedastusteenuse kaudu.

Lõpetuseks soovin veel puudutada seriaali helilist külge. Täpsemalt muusikat, sest helilooja David Buckley komponeeritud orkestraalsed liikumised, igavad meloodiad, trafaretsed harmooniad ning muusikakooli tasandil lahendused riivasid piisavalt kõrva, et muuta ekraanil toimuv naeruväärseks või vähemalt naeruväärsemaks, kui see oleks pidanud olema. Ammu pole näinud teost, mis oleks nii palju kaotanud kehva helilise külje tõttu.

Plaan oli soovitada „Sandmani“ seriaali lastele ja teismelistele, kuid kirjutades meenus, et lastele pole paslik soovitada seriaali, mille kolmandas osas rebitakse jalgpallur suu kaudu pooleks, ning mille eelviimase ja viimase osa tegevus hargneb suuresti lahti sarimõrtsukate kokkutulekul. Kui on tarvis istuda teleka ees, et õhtuti paar tundi surnuks lüüa, on tegu hea meelelahutusega. Kuid erinevalt seriaalist pole „Sandmani“ koomiks päris meelelahutus. See on ikkagi kirjandus. Kahjuks seriaal selle tasemeni esimesel hooajal veel ei küüni.

1 Neil Gaiman. The Sandman. DC Comics / Vertigo / DC Black Label, 1989–…

2 Art Spiegelman. Maus. Pythagorase püksid, 2018.

3 Veiko Tammjärv. Hukkunud Alpinisti hotell. Vida Verde, 2020; Veiko Tammjärv. Rehepapp. Vida Verde, 2021.

4 Mark Antonius Puhkan. Antennimaja inimesed. 2019.

5 „The Boys“, 2019–…

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht