Vaikse kloostri loodusfilm
Dokumentaalfilm „Suur vaikus” („Die Grosse Stille”/„Into Great Silence”, Prantsusmaa-Šveits-Saksamaa 2005.) Režissöör Philip Gröning, 169 min. Linastus Kumus. Philip Gröningi film „Suur vaikus” algab munga kõrva võttega suures plaanis. Talveõhust ja palveõhetusest natuke punane kõrv, mille vaikimisvanne on jätnud ilma kõnehelidest nagu pimeda silm on ilma jäetud lähedaste nägudest. Demokritos olevat silmadest loobunud ja valinud pimeduse, et elu virvarr ei juhiks mõtteid olulistelt asjadelt kõrvale. Kartuuslased oma kloostris ehk kartuusis on loobunud kõnest ja valinud vaikuse samal põhjusel.
Vaikimisreegleid on teisigi. Kui ma väike olin, siis öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib. Vait peab olema ka siis, kui kopse kuulav arst käsib mitte hingata. Rääkimine on keelatud ka muudes kohtades ja olukordades, alates lapse magamistoast kuni leinaseisakuni. Kontserdisaalis ei tohi segada helide õiget järjekorda teel instrumentidest ja häälepaeltest kuulajate kõrvadesse. Lugemissaalis ei tohi segada naabri silmi nende konarlikul teel üle kirjamärkide, sest nad peavad endaga kaasas kandma mõtet seda kaotamata. Kõrvalistuja suust kostvad akustilised õhuvõnked võivad selle mõtte silmade rüpest välja raputada.
Kartuuslaste ordu asutas Püha Bruno 1084. aastal, kui ta kuue kaaslasega Chartreuse’i „kõrbesse” sisenes. Nii nimetasid nad kloostrit, sest nägid oma eeskuju varakristlikes kõrbeerakutes, kes viibisid geograafiliselt kõige abstraktsemas keskkonnas. Kõrb on taandatud algelementideks: liivane maa, päikese tuli, kuumuses terendav õhk ja koopas nirisev vesi. Kõrbest on eemaldatud kõik segajad teel absoluudi juurde, välja arvatud omaenese mõtted ja tunded. Vaheldusrikka loodusega mägiorus, kus asutati Chartreuse’i „kõrb”, kõrvaldati munkade keskkonnast ainult kõne. Jäid hümnilaulmised igaöistel matutiinidel ja pärast unepausi koidueelsetel laudis’tel. Jäid ka jutuajamised iganädalastel jalutuskäikudel väljaspool kloostrit. Ja muidugi administratiivne asjaajamine ning külaliste vastuvõtt. Paradoksaalsel kombel kanti esimese aastasaja jooksul vaikijate ordu põhikiri edasi suulise pärimuse kaudu. Selle pani esmakordselt kirja XII sajandi autor Guiges II, kes sõnastas kartuuslaste eesmärgina pühendumise jumaliku „teadmise mekkimisele”. Kui järele mõelda, võivad omaenese sõnad tõesti tunduda magedad keelel, mis on maitsenud jumalikku teadmist.
Mida siis maitses too munga kõrv, mille kaudu vaataja Philip Gröningi filmi siseneb? Chartreuse’i klooster asub Prantsuse Alpides, kus talvel on lumine, nagu Eestis enam ei ole, ja suvel soe, nagu Eestis veel ei ole. Arhitektuur on sama oivaliselt ilus ning sama pilgeni täis hääli, kajasid ja sahinaid nagu ümbruskonna lehestik ja voolav oja. Film on tehtud nii nappide vahenditega kui võimalik: lavastaja-operaator ühes isikus, kaasas ainult kaamera ilma ühegi valgustita. Sama põhimõte, nagu peidupaigast lindude elu jäädvustades. Isendeid ei tohi häirida, sest muidu lahkuvad nad pesitsuskohast ega tule enam iial tagasi. Pärast kümmekond aastat kloostriga peetud läbirääkimisi sai Philip Gröning loa filmida. Tont seda teab, miks riskisid mungad Püha Vaimu kaotamisega. Teisest küljes, kartuuslaste ajaloos on olnud suuremaid katsumusi. Kellest veel saab reformatsioonivägivalla märter, kui mitte mungast, kes ainult vaikib selle peale, kui temalt küsitakse, kus on kloostri õlled, kuld ja viimsed reliikviad.
Kartuuslase kõrv kuulis filmis kõiki helisid, mis saadavad elu kartuusi kongis: palvele kutsuva kella kõma, ürgkristlikku lauluhümni, toidujagaja jalgade sahinat ja ukseluugi kolksatust. Vaatamata haruldaselt headele arhitektuurivõtetele, mis seekord tõepoolest teenivad ära ehituskunsti võrdluse muusikaga ja moodustavad nähtava helitausta, on filmi põhiliiniks looduse teisenemine talvest läbi kevade, suve ja sügise taas talveks. Kui dokumentaalfilmide meesosatäitjatele jagataks Oscareid, pakuksin ma kandidaadiks Chartreuse’i kloostri koka ja aedniku, käbeda pühavana.
Vaikimine on looduses vooruseks. Sest teritades mõlemaid, niihästi silmi kui ka kõrvu, lähevad teravaks ka teised meeled ning looduse ilu ja märgid ei jää märkamata. Nii nagu linna pimendamine süütab ühtäkki tähistaeva, mida varjutavad kujundus- ja reklaamivalgus. Kui üks suuremaid religioosseid elamusi olevat ühtesulamise tunne kosmosega, siis Chartreuse’i kloostri aednik oli küll ühte sulanud oma aiaga. Ma ei imestaks, kui ta juba Pühale Brunole sellerisuppi keetis.
Selleks ei pea olema religioosne inimene, et tunnistada, et kogu meid ümbritsev keskkond, loodus ja arhitektuur, on täis varjatud ja varjamata sõnumeid ja ilu. Aednik paneb õigel ajal mulda krookusesibulad ja korjab õigel ajal üles sellerivarred, sest ta märkab sõnumeid õige aja saabumise kohta. Samuti on võimalik paigutada omaenese mõtted ja tunded looduse mustritesse, see aitab loodust vaadeldes ka ennast paremini tundma õppida. Mitte midagi ei ole maailmas tühist, mitte midagi ülearu. Kõiges avaldab ennast mingi üldisem olemus, selles veel üldisem olemus ja nii edasi.
Filmis näidati, kuidas mungad kastsid enne söögisaali minekut sõrmed vette ja pühkisid siis need ukse kõrval rippuvasse rätikusse, mis kloostri sammaskäigus tasa lehvis. Seda kohta selgitas mulle isa Ivo Õunpuu: „Hiljem, lõunale järgneval jalutuskäigul, saame osa munkade lihtsast ja põgusast, kuid ülitähtsatele tõdedele viitavast vestlusest, kus keegi ütleb, et ühes teises kartuusis olevat see komme – enne lõunat sümboolselt käsi pesta – likvideeritud. Järgneb arutluskäik selle sümboolse kombe mõttekuse ja säilitamise või ärajätmise teemal, mille kohta jääb kõlama mõte, et munga ja ka kristlase elu toetubki suures osas sümboolsetele nähtamatutele märkidele, mis tähistavad või lausa eksimatult vahendavad (sakramentide puhul nimelt) nähtamatu maailma tegelikkust, eeskätt Jumala armu. Üks vanem munk ütles, et neid sümboolseid toiminguid likvideerides ja muutes õõnestame omaenese elu vundamenti. Seega pole küsimus mitte sümboolse märgi või toimingu ärajätmises või muutmises/kohandamises, vaid formalistlikuks muutunud rituaali tõelisesse vaimsesse sisusse sisseelamises, selle mõtte ”taaselustamises”. Nende asjade, eelkõige traditsioonide ja sakramentaalsete riituste traditsiooniliste vormide mittemõistmisest või pooliti mõistmisest tuleneb kaasaegne ebaterve reformimis- ja uuendusmaania ka Kirikus ja sellest tekitatud kriis.”
Võib-olla olen ma budist ja sünnin järgmises elus rätikuna, kuhu kartuuslased sümboolselt pestud sõrmi päriselt kuivatavad, et need tõmbetuules ei külmetaks ega ajaks aevastama, mis häirib vaikust.