Valguse algus ja lõpp

JOONAS KIIK

Tõnis Mäest rääkivas dokfilmis „Vaikus valguses“ osutub väljajäetu vähemalt sama kõnekaks kui sissevõetu, näidates, kuidas valgus loob ka varjusid.

Dokumentaalfilm „Tõnis Mägi. Vaikus valguses“ (Luxfilm, Eesti 2019, 70 min), režissöör-stsenarist Priit Pääsuke, operaator Mihkel Soe.

Peategelane mängib klaverit, vaikus. Ei ühtki heli. Huikab lahtisse klaverisse: hääl kostab valjult, klaver kajab vastu. Veel klavereid, veel huikeid. Esimesed sõnad kõlavad mõni minut hiljem: „Kui pime.“ Veidi aja pärast selgub, et ava­stseen viitab peategelase unenäole. Üheskoos tema laulult laenatud peal­kirjaga annab see kätte võtme: liikumine pimedusest valgusse, kuigi mitte niivõrd vaikuse, kuivõrd helide, inimhääle, laulu kaudu. See on müstiline teekond – jumala­otsing.

Tõnis Mägi sai mullu seitsmekümneseks ning on Eesti kultuuris aktiivselt tegutsenud ja esil olnud juba üle poole sajandi. Juba ainult tema mitmekülgne loometee ja avalik persona annaksid materjali mitmele filmile või isegi seriaalile, muist tegevustest rääkimata. Priit Pääsuke pole püüdnud seda kõike ühte dokitunnikesse suruda, anda ammendavat ülevaadet, vaid on kujutanud Mäge eeskätt selle muusikuna, kes ta on praegu, viimase viie aasta jooksul, mil film kuuldavasti üles võetud sai. Üürike lõik pikast elust, kuid ühe filmi tegemiseks küllalt pikk, piisav aeg. Tulemuseks on korralikult fookuses hetkeülesvõte loojast, kes ka soliidses eas on heas vormis, otsib ja areneb hoogsalt. „Tardu võetud poosi … ja jäta see“, laulab ta Üdi sõnu – ja tõesti, tõesti, ta ei paista kuidagi tardunud olevat.

Vaimse teekonnaga sobivasse meditatiivsusse kalduvas tempos joonistab Pääsuke portree kindlal käel paari areda joonega, laiali valgumata välja: muusiku lähisuhe vana pilliga, tundlikkus, intuitiivsus. Mäest jääb vahetu, avatud, siiras ja sümpaatne mulje. Skeptik võiks ehk nimetada tema meetodit pimeduses kobamiseks, kuid film ei jäta kahtlust selle tulemusrikkuses, loomingulises viljakuses. Pääsuke jutustab selge ja ümara loo: inimene, kunstnik otsib jumalikku, teispoolset valgust ja leiab selle. Filmi algul tunnistab laulja, et temas on korratus, filmi lõpuks jõuab sihile, tõuseb kondorina viimsele lennule päiksesse. Toimiv narratiiv, kuigi vaataja huvi selle vastu ei pruugi ehk ületada tema varasemat huvi Mäe isiku ja loomingu vastu.

Paari hiljutise portreedokiga võrreldes ei paku Pääsukese „Vaikus valguses“ päris samal määral või sama teravat elaani nagu Manfred Vainokivi „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“ või Indrek Spungini ja Taavi Aruse „Enam kui elu“.¹ Ent erinevalt Kruusiaugu „Viimasest vürstist“² ei teki vahest kellelgi ka küsimust, mida on autor oma teosega öelda tahtnud.

Mäe teekonda valgusse raamistavad Pääsukese dokumentaalis kaks tema laulu: filmile pealkirja andnud „Vaikus valguses“ ja šamaaniekstaasis lõpplahenduse toov „Kondor“. Mõlemad püüdlevad lunastavasse valgusse, millest unistasid nõukahämaruses muusikalavadel mõnedki tähed. Gunnar Grapsile oli see siniheleroheline lumm. Ruja igatses üsna samasugust platoonilist vaikust, valgust ja puhtust nagu nüüd Mägi. Valguse võimu ja võitu kuulutas Mägi ise kolmkümmend aastat tagasi, laulva revolutsiooni päevil oma tuntuima palaga „Koit“. See ja mõnedki muud tema lood on palved, kuigi mitte tingimata kristlikus tähenduses. Tolsamal ärkamisajal leidis Mägi usu Elu Sõnas, kuid uuel sajandil paistab tema religioossus kuuluvat säärase uusvaimsuse valda, mis ei piira end jumalatest üheainsa väljavalimisega. Piibliga võrreldavalt olulised tunduvad olevat loodus­usk, šamanism, budism, sufism, helimaagia, energiad, müstika ja üleloomulikkus. Filmis on juttu Mäe laulude prohvetlikkusest: tekstidega tulevat tal ettevaatlik olla, need minevat täide. „Viimases vürstis“ kirjeldas Mägi tähtede süütamisest laulnud Volkonskit³ suisa loodusjõude vahendava meediumina, siin kõneleb oma sarnastest lavakogemustest.

Metafüüsilisi jõude vahendava muusika loomine lähtub tundest, tajust ja aimusest. Mägi ise nimetab end helide püüdjaks, mitte heliloojaks. Ja tõepoolest, filmis kõne all loomeprotsess paistab olevat kaugel jaheintellektuaalsest komponeerimisest, millest kõnelevad näiteks Marianne Kõrveri dokumentaalid Erkki-Sven Tüürist ja Tõnu Kõrvitsast.⁴ Mäe inspiratsioon tundub olevat ilmutuslik, taju roll selles nii põhiline, et mõistuse sekkumine, eneseteadlikkus võib õige tunnetuse, filigraanse soorituse saavutamist segada. Selleks on vaja pigem ekstaatilist endast välja minekut, täielikku vabadust, milleni kuuekümnendate rokkarid jõudsid taju uksi avavaid aineid manustades. Vanema härrasmehena Mägi neid muidugi ei tarvita, kuid nihe teadvuses, teine dimensioon, äraminek kuhugi mujale ja ebamaised visioonid on põhimõtteliselt saavutatavad ka nendeta. Sellest kõneldakse filmis esmalt teoreetiliselt ja lõpuks näeb ka praktikat: laulja tõuseb šamaani­trummi saatel joigudes teispoolsusse, näol eluloo­raamatule pealkirja andnud müümata naer.

Niisiis on Priit Pääsukese dokumentaal õnneliku lõpuga lugu loomeinimese õnnestunud eneseteostusest, taustaks tema kaunis kodu ja tore pere, kes teeb muusikat koos peategelasega. Nad ei jookse just käsikäes päikseloojangu taustal mööda mereranda, küll aga löövad sulnis suvevihmas rõõmsasti ringtantsu. Ainsa ebakõlana häirib seda otsapidi ebamaisusse kulgevat loometeekonda lageraie kodulähedases metsas – see teeb lauljal hinge täis. Ent seegi valu leiab lahenduse ja väljenduse lauludes.

Inimlikult ja eluliselt tundub see kõik tore, kuid filmi toimivuse vaatevinklist võib suhtelist konfliktitust pidada mõneti problemaatiliseks. Teeneka kultuuritegelase veidi hilinenud juubelifilmina on „Vaikus valguses“ kahtlemata väärtuslik kui korralikult vormistatud ajalooline dokument, mille läbiv positiivsus on pälvinud Mäe enda, tema austajate ja sõprade-tuttavate kiidusõnad: tõde, saab olemusele pihta, ehe, tabab täpselt märki.⁵ Säärane lähenemine võib aga mitte köita vaatajat, kelle suhe kujutatuga pole sama isiklik.

Kindlasti pole dokumentalistil kunagi kerge teemaga suhestudes leida vastust küsimusele, kas hea dokumentalist saab olla ka hea inimene või tuleb valida emb-kumb.⁶ Antud juhul paistab olevat valitud isikumüüdi toetamine vastuolulisi küsimusi vältides. Portreteeritava avamise seisukohalt oleks kasuks tulnud vähem mööda vaadata keset tuba kõrguvast poliitmammutist, millest raieteema on vaid väike osa. Sest võib vist öelda, et Mägi on viimaseil aastail paistnud poliitiliste seisukohavõttudega silma rohkem kui muusikatandril tolle kogumikalbumiga, mille sündi filmis näeme. ⁷

Ta on rääkinud, kuidas „kõik on pea peale pööratud“, „mitte miski pole enam püha“, „kõik normaalne kuulutatakse ebanormaalseks“. Näib nii, et ilm on hukas ja selle taga on mingi kõikvõimas kuri plaan, suur vandenõu. Euroopa Liit, lageraie, Rail Baltic, poliitkorrektsus, pagulased, islam ja vasakpoolsus – „iseotsustamise õigust enam pole“, „see ei tohi olla vaid mõne inimese või seltskonna poolt väljamõeldud asi, see peab olema ikkagi kusagilt suunatud“. Keegi justkui keelaks meil kõneleda eesti keelest ja meelest ja rukkilillest. Mäe arvates võib süüdi olla Ameerika ekspresident Barack Obama. See kõik olevat „väljakannatamatu“ ja „valus kuulata-vaadata“, ja sellele vastu seistes on armastatud laulja „rõõmuga fanaatik“. Rootsi marsib mošeid ehitama pagulaste viies kolonn, teab ise seal pagulaspõlve maitsnu.⁸ Islamioht on nii suur, et eestlastena võime olla sunnitud taas valima endale kultuuriliselt lähedasema Vene ülevõimu. Neid ideid kinnitavad riigikogu esimehe laadis⁹ võltstsitaadid Herbert Marcuselt, Einsteinilt ja Cicerolt. Kolm korda võite arvata, kes ja kus on seda laadi tarkuse allikad. Mis partei see on, peale kelle keegi „ei taha enam vaba olla“ ja kus räägitakse „kõige täpsemalt ja otsemalt“.

Nende juttude tõsiseltvõetavus pole siinkohal teemaks. Mägi on ise kinnitanud oma võimet rääkida surmtõsise näoga täielikke jaburdusi.¹⁰ Ent portreefilmile loob see segadik uue konteksti. Dokumentaalist väljajäetu osutub vähemalt sama kõnekaks kui sissevõetu, mõtestades filmi sisu ja sõnumi põhjalikult ümber, näidates, kuidas valgus loob ka varjusid. On vahest eksitav metafoorne kiusatus arvata, et objekti vari kasvab võrdeliselt lähedusega valgusallikale. Pigem tunduvad nii Mäe valguseotsing kui ka selle vari olevat ühe ja sama juba jutuks olnud intuitiiv-afektiivse loovkaose sümptomid.

See kaos on püsiv, sest kuigi „korrastamine kuluks väga ära“, nagu Mägi ütleb, paistab korrastamisest, sidusa mõttelise struktuuri loomisest hoidumine olevat teadlik põhimõte, usaldatud elustrateegia. „Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed. Mingi aimdus on mind juhtinud,“ ütles Mägi kunagi.¹¹ Ja teisal rallisõitja Räikköse näitel: „kui ma hakkaksin mõtlema, siis sõidaksin rajalt välja“.¹²

See peaaegu absoluutne tajupõhisus, analüütilise mõistuse enam-vähem täielik kõrvalejätmine on psühholoogiliselt huvitav ja kunstis, sealhulgas muusikas tõhus, konstruktiivne ja põnevaid tulemusi andev lähenemine, mida valgustab juba Priit Pääsukese eelmine muusikadokumentaal „Impromptu“.¹³ Kas see aga maailma mõistmise ja mõtestamise vahendina sama soovitavaid tulemusi annab, on küsitav. Kui säärane kõhutundelisus seisneb eklektilises klammerdumises juhuslikesse ettejuhtuvaisse ideisse, sõnadesse ja märkidesse, vältides nende kriitilist hindamist, ja sellele lisandub terve rahva nimel kõnelemise populistlik ambitsioon, võib tulemus olla nukker. Vaadates videoid tõrvikumarsilt, kus Mägi karjub laval „Eesti eest!“ ja tõrvikukandjad kajavad vastu, on raske tõrjuda assotsiatsioone, mis annavad juttudele tajust, platoonilisest vaikusest ja valgusest hoopis süngema kõla.

Siit koidavad teemad, mille käsitlemisega on Eesti dokumentalistikas vaevu algust teinud Marta Pulga lühidokk „Kodumaa karjed“.¹⁴ Filmi „Vaikus valguses“ autor on selle Mäe külje mahavaikimisega loobunud võimalusest püüda paremini mõista nii portreteeritavat kui ka meie ühiskonna ja eestluse praegu võib-olla kõige põletavamaid küsimusi.

1 „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“, Manfred Vainokivi, 2018; „Enam kui elu“, Indrek Spungin, Taavi Arus, 2018.

2 „Viimane vürst“, Kaupo Kruusiauk, 2018.

3 Rosta aknad. arhiiv.err.ee/vaata/35656

4 „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides“, Marianne Kõrver, 2010; „Tõnu Kõrvits. Lageda laulud“, Marianne Kõrver, 2018.

5 Aigi Viira, Tõnis Mägi: „Filmimise periood oli viis aastat, tüdrukud jõudsid selle ajaga suureks kasvada“. – Õhtuleht 30. IX 2019; Margus Mikomägi, Tõnis Mägi häälestab ennast, et tunda maailma. – Maaleht 10. X 2109; Aime Jõgi. Inimesed ei teagi, mis mees see Tõnis Mägi nüüd on! – Tartu Postimees 11. X 2019.

6 Peeter Vihma, Aafrika päästmise võimalikkusest. – Sirp 31. X 2014.

7 Vt nt Andres Põld, Tõnis Mägi: käes on selline aeg, et tahaks ennast kusagilt pigistada … – Õhtuleht 28. I 2017; Margus Mikomägi, Tõnis Mägi: olen selle vastu, et ELs kuulutatakse kõik normaalne ebanormaalseks. – Maaleht 14. XII 2017.

8 Ka Tõnis Mägi elas Rootsis riigi kulul hõlpelu. – Eesti Ekspress 21. XI 2018.

9 Praxise juht Tarmo Jüristo: Henn Põlluaas omistas Platonile tsitaadi, mida ta pole kunagi öelnud. – Õhtuleht 9. VIII 2019.

10 Tõnis Mägi ja Berk Vaher, Müümata naer. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tea, 2011, lk 138.

11 Margus Mikomägi. Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed. Maaleht 20. XI 2008.

12 Kajalood. Tõnis Mägi. Toim Kaja Kärner. Vikerraadio 10. XI 2018.

13 „Impromptu“, Priit Pääsuke, Mart Taniel, 2015.

14 „Kodumaa karjed“, Marta Pulk, 2019.