Väljas kosmoses on külm

JOONAS KIIK

James Gray „Tähtede poole“ kosmoseuuring on selle kümnendi konkurentidega võrreldes huvitavam, mõtestatum ja kõnekam.

Mängufilm „Tähtede poole“ („Ad astra“, USA 2019, 123 min), režissöör James Gray, stsenaristid James Gray ja Ethan Gross, operaator Hoyte van Hoytema, helilooja Max Richter. Osades Brad Pitt, Tommy Lee Jones, Donald Sutherland, Liv Tyler jt.

„Kosmos, meie tunnetuse viimne piir.“ Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, nii teos kui ka mõttes laseb ilmaruum meil „uurida uusi kummalisi maailmu, otsida teistsugust elu, minna julgelt sinna, kus veel keegi pole käinud“. Need tähekapten Kirki lausutud sõnad möödunud sajandi kuuekümnendail startinud ulmesarjas „Star Trek“ (1966–1969) kirjeldavad hästi nii kosmose kui ka kosmoseulme võlu. Ulmes on kõik võimalik ja kosmos on absoluut, kus saavad teostuda kõik võimalikkused, fantaasiast võib saada tegelikkus, metafüüsikast füüsika. Kõigest kümmekond aastat enne „Star Treki“ oli inimene kosmoses veel ulme. Kaugel need uued maailmadki siis olla said.

Pool sajandit hiljem teame, et kuuekümnendate lootused kosmos vallutada nagu ka hulk muid unistusi jäidki tollesse kümnendisse. Astronaut Neil Armstrongi viiekümne aasta tagune esimene samm Kuul on tänini inimkonna ainus kosmiline hüpe. Kuu on ainus taeva­keha, kuhu oleme jõudnud, ja sealgi käis inimene viimati seitsmekümnendate algul. Sestsaati oleme ilmaruumi läkitanud tonnide kaupa tehnikat, näeme veidi kaugemale, teame tiba rohkem, kuid pole ise Maa-lähedaselt orbiidilt kaugemale saanud. Me ei uju isegi kosmose rannavetes, meil on vaevu varvas vees, ja me ei tea õieti, kas, millal ja kuhu me veel küündime. Lähim lootus taas Kuule ja edasi Marsile jõuda on tehnomiljardär Elon Muski kommertsprojekt, mille planeetidevaheline rakett alles ootab starti. Inimkonna kosmosehõivamise väljavaated paistavad praegu ahtamad kui poolsada aastat tagasi ning märkimisväärsest progressist rääkida ei saa.

Kummalisel kombel on enam-vähem sama lugu kosmonautikafilmidega – nimetagem nõnda kosmoselendudest rääkivaid filme. Need võivad olla mingil määral ulmelised või mitte, kuid kosmoselende ja kosmosetehnikat kujutatakse enam-vähem realistlikult, mitte väga erinevalt siiani tuntust. Möönan, et kosmonautikafilmi ja lausalise kosmoseulme vahele on raske aredat piiri tõmmata, kuid määrav võiks olla just suhe tegelikkusega. Teispoole piiri liigitan näiteks kaugtulevikku, lendavaid taldrikuid, võõrtsivilisatsioone ja muud lausfantastilist kujutava ulme, nagu „Tähesõdalaste“ irooniline antiutoopia või „Tähtede sõja“ laadis kosmoseooperid.1

50 aastat tuulevaikust

Ulmelisi kosmosefilme on vändatud juba möödunud sajandi algusest peale, Georges Mélièsist saati,2 kuid realistlik suhe kosmonautikaga sai tekkida alles pärast seda, kui Gagarin oli orbiidil ära käinud ja maailm seda pealt näinud. Üldine kujutlus kosmoselendude tegelikust palgest tekkis tänu sellele, et kosmonautika suursündmused, alates Sputniku orbiidile lennutamisest aastal 1957, olid ühtlasi üleilmsed telesündmused. Nii televisioon kui ka kosmosetehnika sestsamast esimesest satelliidist kuni Apollo 11 kuumoodulini ja sealt edasi on just see „meedia, mis on üksiti sõnum“, nagu Marshall McLuhan samuti juba kuuekümnendail määratles – täiesti uue inimkeskkonna loojad.3

Roy McBride (Brad Pitt) – kartmatu kosmonaut, mees, kes valitseb oma keha ja vaimu nii täiuslikult, et ta pulss ei tõuse iial üle 80 – ilmutab loo käigus üha suuremat inimlikkust ja haavatavust.

Kaader filmist

Meie ettekujutus kosmonautikast põhineb sedavõrd valdavalt liikuval ja liikumatul visuaalmeedial, et mõte tolle visuaali fiktiivsusest on kerge tekkima. Miks peaks selle taga üldse midagi tegelikku olema? Väide, et inimene pole kunagi Kuule astunud ja terve Apollo programm oli põhjalik võltsing, käidi välja juba seitsmekümnendate keskpaiku ning juba aastal 1980 kuulutasid lamemaalased oma vaatevinklist igati loogilist veendumust, et kogu kosmonautika on pettus ja kuundumine lavastati Hollywoodis. See teooria, mis on praeguseks interneti toel levinud laiemalt kui iial varem, näitab kaheti filmikunsti kui meediumi väge.

Esiteks mängiti toosama Ühendriikide valitsuse ja NASA kosmilise vandenõu teema läbi juba 1978. aasta mängufilmis „Kaljukits Üks“,4 mida Nõukogude kinolevi ka Eesti NSVs innukalt ja kaua ketras. Tolles põnevikus võltsiti küll mitte Kuule, vaid Marsile suundunud ekspeditsiooni, kuid põhiosas kattub filmi süžee lamemaalaste kosmonautika­teooriaga nii suures osas, et tundub olevat üks selle alustekste.

Teiseks veelgi olulisem: läbi aegade suurimaks telesündmuseks peetava kuundumisülekande, mida oli näinud 650 miljonit inimest, rohkem kui kuuendik toonasest maailma rahvastikust, lavastanuvat vandenõuteoreetikute arvates Ameerika autorikino suurkuju Stanley Kubrick ulmekirjanik Arthur C. Clarke’i stsenaariumi põhjal. Just neilt meestelt oli aasta enne Apollo kuundumist linastunud kosmonautikafilminduse tüviteos „2001. Kosmoseodüsseia“,5 fantaasia, mis osutus usutavamaks kui reaalne telereportaaž. Viimane paistis hüper­reaalse mängufilmi kõrval mõnelegi kahvatu, hõlpsasti võltsitava koopiana – ja paistab siiani.

Ent Kubricku saavutus pole hinnas mitte ainult vandenõuhuviliste seas. „Kosmoseodüsseia“ maketid ja eriefektid võivad olla tänapäeva hellitatud pilgule kohmakavõitu, kuid Asimovi ja Kubricku terve inimliigi eksistentsi hõlmav visioon veenab ikka veel piisavalt, et seda peetaks sageli siiani mitte ainult parimaks kosmose- ja ulmefilmiks, vaid üheks kõigi aegade parimaks filmiks üldse.6 Niisiis on kuuekümnendate lõpp ulmefilmi ja kosmosefilmi vallas osutunud pooleks sajandiks peaaegu samasuguseks inimkonna võimete piiriks nagu kosmonautikaski. Visuaali loomise tehnoloogia on viimase poolsajandiga lausa pööraselt arenenud, ka kosmosetehnikaga võrreldes, kuid efektid ei tee veel filmi. Igale kosmonautikafilmile ja kosmoseulmekale on võrdlus „Kosmose­odüsseiaga“ tänini auasi.

Tähti üheks õhtuks

James Gray „Tähtede poole“ on võrdluse ära teeninud. Enne sisu mõningast selgitamist ütlen ära, et see on praegu mu silmis kosmonautikažanri tugevamaid ja nutikamaid suurfilme, kusjuures mitte ainult sel sajandil, vaid vaata et Kubrickust saati. Gray ei ole küll ehk žanri­kaanonile midagi murranguliselt uut lisanud, vaid on mänginud pigem tasa ja targu juba tuntud elementidega, sobitanud need kindlal käel senisest teisiti kokku. Selle kümnendi konkurentidega võrreldes tundub tema kosmoseuuring aga huvitavam kui „Gravitatsioon“, „Tähtedevaheline“, „Marslane“ või „Esimene inimene“.7

Nii noor staarlavastaja Chazelle kui ka vanameister Scott on vormistanud oma realistliku nägemuse (esimene kosmonautika ajalugu, teine lähitulevikku puudutava) kenasti ja korralikult, kuid mitte tingimata meeldejäävalt, huvitavalt või mõtteainet pakkudes. Mõlema filmis napib Gray omaga võrreldes köitvust ning tundlikku ja nüansirohket teemakäsitlust. Cuaróni ning tema operaatori Emmanuel Lubezki peadpööritav kaameratants võib olla Gray omast vaatemängulisem, kuid Gray suhteline vaoshoitus, mida võiks nimetada ka kubricklikuks, tundub mõtestatum ja kõnekam. Ning Nolani metafüüsilised ja emotsionaalsed ambitsioonid on ehk lennukamad, kuid neist ei saa vormida usutavat ja tõsiselt võetavat koos püsivat teost.

Kõikehõlmava kosmilise haarde ja suutlikkuse poolest inimeksistentsi keskseile küsimusile sisukalt vastata pole Kubrickut ületanud vist ükski filmilooja, kaasa arvatud Tarkovski.8 Ei ületa ka Gray, kuid tema teose kunstilist õnnestumist pole siiski kohatu Kubricku saavutusega ühes lauses mainida. „Tähtede poole“ pakub allikaid ja elemente kokku seinast seina: terrencemalick­likust sisekõnest ja Kubricku kosmose­odüsseia majesteetlikust aeglusest häbitu pulp-režissööri Paul W. S. Andersoni tõhusa B-õuduka „Sündmuste horisont“9 kummituslaeva-motiivideni. Sellest kõigest on suudetud luua häirivate liitekohtadeta toimiv ühtne sujuv tervik.

Inimese teekond

Makrotasandil kosmilise absoluudiga rinda pistvad filmid kipuvad inimlikul mikrotasandil enamasti sama absoluutselt lihtsate asjade juurde, toetuma lihtsale heale, nagu põhiemotsioonid ja pereväärtused. Nii ka Gray, kes haldab aga seejuures sentimenti ja paatost märksa karskemalt kui eelmainitud lavastajad, inimindiviidide käekäiku igaviku jahedast intellektuaalsest vaatepunktist jälgiv Kubrick vahest välja arvatud. Gray delikaatset pateetikakaugust toetab tublisti Max Richteri postminimalistlik heliriba.

Inimesena peab kosmonaut teadagi olema übermensch, kangelane, kelleks iga mats ei kõlba. Kosmonautika koidikul ei tahtnud Nõukogude Liit kosmosse saata parteituid, Ühendriigid naisi. Viimased saavutasid astronaute välja valinud Mercury projekti ränkadel katsetel kohati paremaidki tulemusi kui mehed,10 ent meesotsustajate meelest polnud neis ikkagi seda „õiget sisu“ – sõnapaar, mille all hiljem imetleti esimeste Ameerika meesastronautide hulljulgust ja surmapõlgust nii raamatu kui mängufilmi kujul.11 Esimene parteitu Nõukogude kosmonaut lendas siiski orbiidile juba aastal 1964, esimene ameeriklanna aga 1983, ligi kakskümmend aastat hiljem. Nagu ikka oli ulmefilm taas kord ajast ees: filmiloo küllap tuntuim naiskosmonaut, Ridley Scotti teedrajava ulmeõuduka „Tulnukas“ kangelanna Ellen Ripley jõudis kinolinale neli aastat varem.12

Ripley on lihtne inimene, transpordilaeva meeskonna realiige, kelles ärkab äärmuslikus olukorras ebamaise peletisega võideldes kangelane. „Tähtede poole“ pürgiva Roy McBride’i arengukaar avaneb pigem vastupidi: kartmatu kosmonaut, mees, kes valitseb oma keha ja vaimu nii täiuslikult, et ta pulss ei tõuse iial, isegi mitte katastroofilises kaoses üle 80, ilmutab loo käigus üha suuremat inimlikkust ja haavatavust. Brad Pitt kehastab Roy rollis üht mehisuse, mehelikkuse ideaalmudelit, just nagu ka Tarantino viimases filmis „Ükskord Hollywoodis“. Vahe on selles, et Tarantino meheideaal on üli-cool, ent literatuurne kauboi: staatiline sangar seiklusfilmis ohu ees ei sule iial silmi, on alati kõigest ja kõigist üle. Gray peategelase Roy kõrval tundub see lihtsavõitu, poisikeseliku paleusena.

Gray jaoks on cool ja kartmatus kõigest lähtepunktid, millest alustada mehelikkuse ja inimlikkuse järele küsimist. Samu teemasid uuris ta oma eelmise filmiga „Kadunud linn Z“ maadeuurija Percy Fawcetti tegelaskuju puhul.13 Mõlemas teoses võtab Gray mõista nii enesekontrolli ja kangelaslikkuseks peetava tundmatuisse kaugustesse, tunnetuse piirile kippumise vastupandamatut võlu kui ka selle pahupoolt: läheduse, inimliku kontakti nappust või lausa eitust, sellest johtuvat üksildust ja tähendusetust. Roy kõhklused, sisekonfliktid ja vapruse taga peituv haprus on eelkõige sisemonoloogi kaudu põhjalikult avatud. Inimlik ei saa olla ideaalne, ideaal on ebainimlik. Pittil on siin, mida mängida, ja ta oskab meisterliku nüansitajuga olla korraga hämmastavalt kindel ja ebalev, tagasihoidlik ja otsustav, tugev ja haavatav.

Kuninga tagasitulek

Filmi sisulised põhiteemad ehk oidipaalne armastus-vihkamissuhe kauge, hoolimatu isaga ning avastusretkede, seikluste ja kangelaslikkuse eskapism on eeskätt mehelikud, mehe pilgu läbi nähtud. Absoluutne enesekontroll, emotsioonide täielik vältimine, puhas pragmaatilisus on mehelikud ideaalid. Nimi Roy tähendab kuningat, kangelase kättesaamatusest tüdinud ja seetõttu lahkunud armastus, kes kannab arhetüüpset nime Eva, esineb Liv Tyleri kehastuses peamiselt fookusest väljas varjukujuna, sümboolse Teisena. Puhtmehelik vaatepunkt ja probleemiasetus on filmis siiski sedavõrd refleksiivsed ja enesekriitilised, et film võiks huvi pakkuda ka naisvaatajale. Erinevalt oma heroilisest isast on Roy kaugel sellest mehelikkusest, mida peetakse mürgiseks. Ta näeb oma puudusi ning otsib ja leiab kimbatusest väljapääsu. Kosmoseulmele kohaselt sisaldab isiklikus lahenduses ka üldinimlik.

„Kosmoseodüsseias“ on inimesed kuuekümnendate progressioptimismi vaimus juba aastaks 2001 koloniseerinud Marsi ning lugu päädib kosmose-Odysseus Bowmani jaoks uue, jumaliku olemistasandiga, kuhu kõrgem jõud on ilmselt plaaninud inimkonna juhtida juba liigi tekkest saati. Romaanis, mille Clarke Kubrickuga kahasse loodud stsenaariumi põhjal kirjutas, kasutab Tähelapseks reinkarneerunud Bowman oma vastset väge kõigepealt selleks, et hävitada tuumarelvad, poolsajanditaguse maailma suurim hirm. See on ajaloo lõpp ja usutavasti uue, parema ajastu, tuhandeaastase rahuriigi algus.

Tuumasõjaoht pole ka XXI sajandil kadunud, kuid seni oleme suutnud sõjast hoiduda. Praegu muretseme juba rohkem kliima soojenemise ja planeedi elamiskõlbmatuks muutumise kui käega­katsutavama, ühtlasi ka raskemini välditava inimtekkelise ohu pärast. Nolan, nagu arvustajad meilgi märkisid,14 lahendas oma nõretavalt afektiivses „Tähtedevahelises“ selle mure samuti deus ex machina abil, kusjuures jumalaks on inimesed tulevikust ja lahenduseks kolida elukõlbmatuks reostatud planeedilt minema teisi planeete reostama. Vigadest ei pea õppima, pole vaja end ohjeldada ega enda järelt koristada. Küll juhtub ime, küll keegi teine kunagi probleemid lahendab.15

Gray „Tähtede poole“ kainus on mõlema fantastilise lunastuslooga võrreldes meeldivalt Maa-lähedane. Unistused, ulmad ja usk lunastusse on kõik toredad, inspireerivad asjad, aga niipalju kui me üldse midagi teame, teame me siin ja praegu seda, et me ei lahku koduplaneedilt kuhugi16 ning keegi ei tule kuskilt väljast meie probleeme lahendama. See teadmine kehtib üsna üldiselt igal tasandil üksikisikust inimkonnani. Inimene kui kuningas, oma saatuse valitseja, peab ikka ise koju naasma, nagu seda tegi juba Ithaka kuningas Odysseus, ja ise seal asjad korda seadma.

Ka „kosmos“ tähendab kreeka keeles eelkõige korrastatud ruumi. Meie mõtted ja teod on osa sest ruumist ning puutuvad sellesse – nagu taevas, nõnda ka Maa peal.

1 „Starship Troopers“, Paul Verhoeven, 1997. „Star Wars“, 1977–…

2 „Le Voyage dans la Lune“, Georges Méliès, 1902.

3 Marshall McLuhan, Understanding Media: the Extensions of Man. Berkeley, California 1964, 1994, 2013.

4 „Capricorn One“, Peter Hyams, 1978.

5 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

6 Sight and Soundi mainekas kõigi aegade parimate filmide tabel 2012: kuues koht, ainus ulmefilm esimeses veerandsajas; Thrillist.com 2018: kõigi aegade parim ulmefilm; Esquire 2019: kõigi aegade parim kosmosefilm jne.

7 „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013. „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014. „The Martian“, Ridley Scott, 2015. „First Man“, Damien Chazelle, 2018.

8 „Solaris“, Andrei Tarkovski, 1971.

9 „Event Horizon“, Paul W. S. Anderson, 1997.

10 Vt „Mercury 13“, David Sington ja Heather Walsh, 2018.

11 „The Right Stuff“ raamatuna (Tom Wolfe, 1979), filmina (Philip Kaufman, 1983).

12 „Alien“, Ridley Scott, 1979.

13 „The Lost City of Z“, James Gray, 2016.

14 Jaak Tomberg, Ridadevaheline. – Sirp 19. XII 2014.

15 Karlo Funk, Ussiauk kõiksusest raamaturiiulisse. – Postimees 22. XI 2014.

16 Raul Sulbi, Miks kosmosehõlvamisest asja ei saa. – Postimees 23. II 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht