Valmistub sama mängija

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Valmistub esimene mängija“ (USA 2018, 140 min, põhineb Ernest Cline’i samanimelisel romaanil), režissöör Steven Spielberg, stsenaristid Zak Penn ja Ernest Cline, operaator Janusz Kamiński, helilooja Alan Silvestri. Osades Tye Sheridan, Olivia Cooke, Lena Waithe, Mark Rylance, Ben Mendelsohn jt.

Korrata inimolendit, hästi, aga korrata seda nii, nagu joodik kordab äraleierdatud viisi, visates üha uusi vaskmünte mänguautomaati.

Stanisław Lem, „Solaris“

On igati sobilik, et esimeseks Hollywoodi stiilis kassafilmiks ehk blockbuster’iks peetakse „Hai lõugu“,1 millega põlistati hittfilmide üleüldine kättesaadavus ning filmi väljatulekuga kaasnev lausturunduskampaania. Üle neljakümne aasta pärast seda ülihinnatud trillerit on Spielberg naasnud žanrifilmi rüppe filmiga „Valmistub esimene mängija“, milles võib näha Hollywoodi suvise kassafilmi ideaali. Filmikunsti, videomängude, koomiksite ja muu sellise kraami vihjete metatekstilise otserünnakuga rabav „Valmistub esimene mängija“ on ühtaegu nii armastusavaldus nn nohikukultuurile kui ka Spielbergi ja tema kaasabil loodud filmikunstitüübi peegeldus. Seejuures paljastab ainult viidetele ja troopidele üles ehitatud film selle, kui habras on kogu Hollywoodi masinavärk, mis tundub olevat vaid sammu kaugusel iseenese allaneelamisest.

Ernest Cline’i romaanil – seal on mitmeid kordi ka Spielbergile viidatud – põhineva „Valmistub esimene mängija“ tegevus leiab aset 2045. aastal, mil düstoopiline Ameerika leiab lohutust Oasises, tohutus virtuaalkeskkonnas, kus igaüks võib elada ja tegutseda, kellena vaid soovib. Üks Oasise klientidest on Wade Watts (Tye Sheridan), kelle avatar Oasises on Parsifal. Tema unistus on leida üllatusmuna, mille peitis Osisesse selle looja, lahkunud James Halliday (Mark Rylance). Selle leidjale langeb osaks suur rikkus ja Oasise ainuomaniku staatus. Halliday videosid ja isikut järelejätmatult uuriv Parsifal leiab end õigelt jäljerajalt ja hakkab läbima tervet rida mänge, et üllatus kätte saada. Ta loob ebakindla liidu sõber Aechi (Lena Waithe) ja legendaarse Art3misega (Olivia Cooke). Nende igat sammu jälgib aga kuri Nolan Sorrento (Ben Mendelsohn), firma Innovative Online Industries direktor, kes tahab saada enda kätte kontrolli Oasise üle.

Juba sellest lühikesest sisukokkuvõttestki kumavad läbi viited teistele filmidele ja popkultuurinähtustele. Düstoopiline tulevik on üle võetud lugematust reast ulmefilmidest „Metropolist“2 peale, süžeeliin aga, mis lubab imedemaa ülevõtmist selle ekstsentriliselt omanikult, on justkui otse laenatud „Charlie ja šokolaaditehase“3 loost. Kuri firmajuht võib näida tuttavlik Paul Verhoeveni fännidele, sest Ben Mendelsohni Sorrento meenutab Ronny Coxi rolle „Robocopis“ ja „Täielikus mäluvahetuses“.4 Just tuttavlikkusest, nostalgiast leiab film edasiliikumiseks vajaliku jõuvaru. Filminauding saadaksegi just eelnenu äratundmisest. Sama kehtib rohkete filmiviidete puhul: Parsifal sõidab filmist „Tagasi tulevikku“5 pärit Deloreaniga, Art3mise valitud sõiduriistaks on aga „Akiras“6 kuulsaks saanud mootorratas. Ühes võitlusstseenis astuvad üles nii Godzilla kui ka Raudne Hiiglane,7 üks stseen toimub aga tervenisti Stanley Kubricku „Hiilgusest“8 tuttavas Overlooki hotellis. Äratundmisrõõmule pole aga pakutud tasakaalustavat jõudu. Karakteriarendus on paberõhuke, mis Spielbergi puhul ehk isegi üllatab. Kogu grandioossuse ja fantaasia juures on ta filmid olnud alati kahe jalaga maa peal ja hoolikalt välja kujundatud tegelaskujudega on alati saanud suhestuda ja samastuda. Selle filmi tegelased on arusaamatul otstarbel loodud ja lööklausetele taandatud hämara motivatsiooniga tüübid (Parsifali ja Art3mise armulugu mõjub eriti pingutatuna). Ja see ei tööta ka n-ö metatasandil („muidugi on karakterid halvasti kirjutatud, see viitab lihtsalt teistele 80ndate filmidele“), vaid mõjub lihtsalt alaarendatuna ja mitmel korral ennekõike peaosaliste puhul alanäidelduna.

„Valmistub esimene mängija“ tegevus leiab aset 2045. aastal, mil düstoopiline Ameerika leiab lohutust Oasises, tohutus virtuaalkeskkonnas, kus igaüks võib elada ja tegutseda, kellena vaid soovib.

Kaader filmist

Kui vaadata seda filmi spektaaklina, on arusaadav, miks peetakse Spielbergi üheks filmikunsti virtuoosiks. Kui suur osa filmimärulist näib tänapäeval koosnevat suurtest masinatest, mis üksteist ilmselge põhjuseta tümitavad, siis tunduvad selle filmi stseenid meisterliku rütmiga digitaalsete eriefektide kunstiteostena. Isegi 71aastasena – eas, mil enamikul režissööridest kaob isu vaatemängulisuse järele – loob Spielberg visuaalselt isikupärase maailma operaator Janusz Kamiński abiga, tasakaalustades intiimse ja isikliku võimsa vaatemänguga, kui kaader on tegelasi tuubil täis. Ilmselt saab filmist „Valmistub esimene mängija“ üks kõige sagedamini pausi peale pandud filme, kuna innukad fännid üritavad üles korjata iga popkultuuriviite ja episoodilise üllatusrolli. Filmis on õnnestunult välja tulnud ka suurejoonelise ja üle vindi keeratud Oasise ning tegeliku maailma halli üksluisuse sümpaatne kontrast.

Kogu postmodernse poosetamise juures on „Valmistub esimene mängija“ ood nohikukultuurile. 30 aastat tagasi oli nohiklus ja koomiksite, videomängude, filmide või kõige nimetatu fännamine midagi varjamisväärset. Suur osa praegusest kultuurist on aga nüüd suunatud just nendele fännidele. Koomiksisärgid ja superkangelaste sokid ei laiuta juba ammu enam ainult kohalikus koomiksipoes, vaid igas riidepoes. Subkultuurist on saanud peavoolu osa ja selles filmis pole popkultuuriteadmised üksnes valuuta, vaid miski, mis ühendab. See on peegeldus maailmast, kus jagatud maitset ei organiseeri ainult mälu. Telesaated pole enam ammu unustatud asjad, mida näidati kunagi iidsel ajal. Piisab vaid YouTube’i avamisest ja need on seal olemas. Võib nautida kõige uuemat muusikat, aga ka kogu muusikaajalugu on vaid paari klõpsu kaugusel. Brauseri abiga saab minna ja mängida 1980ndate mänge. Meie kultuur ei ole enam ajastu- või kohaspetsiifiline: jagatud lemmikud ühendavad eri vanuserühmi ja ühiskonnaklasse. On märgata, et Sorrento põhiliseks väärteoks filmi kurikaelana pole mitte mõrv, väljapressimine ega ka see, et ta arvuti salasõna on b055man69, nagu selgub ühes filmi ettearvatavas, aga siiski kuivalt koomilises episoodis. Ta on süüdi hoopis selles, et on autsaider, kes üritab sobituda maailma, millest ta midagi ei jaga, ja et talle jagab teadmisi 1980ndate filmide kohta konsultantide meeskond läbi kõrvaklapi.

Istun siin seda lugu kirjutades oma laua taga, seljas „Raudmehe“ särk, sülearvutil Batmani kleepekas ja kõrval jook, mille ümber on Super Mario Karti joogihoidja. Ma olen nohikukultuuri elav kehastus, kogum viiteid ja kogemusi, mis määravad mingil moel mu maitse ja selle, millest ma elus rõõmu tunnen. „Valmistub esimene mängija“ on kindlasti film, mille puhul on selgelt näha mõnuallikad ja see, kuidas äratundmisrõõmu tekitama planeeritud hetkede ja viidete üleküllus vaatemängulise filmikunsti pakendis seda mõnu ka pakub. Aga näha on seegi, kui tühjana suur osa sellest mõjub, kui sädeluse ja arvutiefektide tagant kumab nõrk lugu, kus inimlikkus on kaduma läinud. Kui Hollywoodi kassafilmid on tõestanud, et võidakse olla intelligentne ja edumeelne – vaadake kas või „Musta Pantrit“9 –, hakkavad teatud mustrid ära väsitama.

Nahutada Hollywoodi, et seal ollakse stampides kinni ja korratakse vanu ideid, tundub sama asjatu kui viriseda sellepärast, et vesi on märg. „Hai lõugadest“ saadik on Hollywoodis toetutud kindlale valemile, mis algab Syd Fieldi kolmevaatuselisest struktuurist ja lõpeb filmiplakatitega, kus on kasutatud sinise ja oranži värvi kontrasti.

Aga kui keskendutakse minevikule viitamisele, selle asemel et otsida uusi ideid ja loo jutustamise viise, siis kas ei ole me määratud jääma end igavesti kordama?

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.

2 „Metropolis“, Fritz Lang, 1927.

3 Roald Dahl, Charlie and the Chocolate Factory. Alfred A. Knopf, Inc., 1964; „Willy Wonka & the Chocolate Factory“, Mel Stuart, 1971; „Charlie and the Chocolate Factory“, Tim Burton, 2005.

4 „Robocop“, Paul Verhoeven, 1987; „Total Recall“, Paul Verhoeven, 1990.

5 „Back to the Future“, Robert Zemeckis, 1985.

6 „Akira“, Katsuhiro Otomo, 1988.

7 „The Iron Giant“, Brad Bird, 1999.

8 „The Shining“, Stanley Kubrick, 1980.

9 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht