Vampiirifilm Iraani moodi

HILLE HANSO

Mängufilm „Tüdruk läheb öösel üksi koju“ („A Girl Walks Home Alone at Night“, USA 2014, 101 min), režissöör-stsenarist Ana Lily Amirpour, operaator Lyle Vincent. Osades Sheila Vand, Arash Marandi, Marshall Manesh, Dominic Rains jt.

Iraani kohta teab peavoolumeediat jälgiv inimene peamiselt seda, et seal arendatakse tuumaprogrammi, teisitimõtlejad pannakse kinni või hukatakse ja naisi sunnitakse kandma rätikut. Seda korrutatakse tüütuseni. Sel on küll tõepõhi all, aga kahjuks jäetakse massimeedias ühekülgse vaatenurga tõttu näitamata, et kirju ja pika ajalooga pärsia kultuuri äärmiselt huvitav pool on kunst, sh visuaalsed kunstid, ning Iraanist on pärit arvestatav hulk häid filmitegijaid. Seda enam on tore, et Iraani päritolu noore naise debüüt, romantiliste sugemetega vampiiritriller, on Eesti kinolevis. Paljude teiste vampiirisaagade kõrval on pärsia vereimejaversioon tunduvalt ägedam ja mõjub kohati ära leierdatud teemale vaatamata värskena.

„Tüdruk läheb öösel üksi koju“ pole muidugi tehtud Iraanis kohapeal. Režissöör Ana Lily Amirpour on öelnud, et Iraanis poleks ta sellist filmi saanud tsensuuri tõttu teha. Iraanis on rangelt tsenseeritud iga kunstiliigi fundamentaalne teema, mehe ja naise suhted, geipaaridest rääkimata. Ametkonnad jälgivad kiivalt, et ei kujutataks otseselt füüsilist armuakti, reglementeeritud on ka teemad, millest naine ja mees võivad omavahel filmis rääkida. Naistel on filmides keelatud tantsida ja laulda, nagu ka avalikes kohtades üldse. Samuti peavad naised filmides kandma pearätti, kuigi oma kodus Iraani naistel seda kohustust pole. Rätikuteemaga mindi oma nõudmistes alguses sedavõrd absurdseks, et isegi juhul kui naine magab voodis, peavad tal olema juuksed ontlikult rätikuga kaetud. Keelud teevad Iraani filmitegijast aga tahes-tahtmata minimalismimeistri, kes peab oskama mis tahes teemadest rääkida nii, et kõik on öeldud, vaatamata keeldudele. Iraani vaataja oskab küll ehk ridade vahelt lugeda, aga on ilmselge, et sealne filmikunst oleks veelgi parem, kui autoritel oleks oma mõtete teostamiseks vabad käed. Vabaduse olemasolu ongi kasutanud hästi ära Iraani-Ameerika režissöör Amirpour ja loonud endale hea võimaluse norida veidi ka puritaanlikuna näida sooviva Iraani kallal.

„Tüdruk läheb öösel üksi koju“ sisaldab ohtralt kõike Iraanis keelatut. Läänelik vampiiriteema, narkootikumid ja nendega kaubitsemine, prostitutsioon, popkultuur, feminism ja kombelõtvus on Iraani avalikus ruumis tabuteemad. Iraani valitsevad šiiitlikud võimud peaksid seda kõike maailmalõpuks või põrgu maapealseks kehastuseks.

Seepärast ongi see poolõudukas tehtud hoopis California kõrbes. Väljamõeldud linnas on naftapumbad, pärsia keel, kristallsuhkur tee sees, kurjuse silm seinal ja muud detailid. Kõrbekliima ja sobivad näitlejad loovad kokkuvõttes kummalise päris autentse Lähis-Ida mulje.

Läbitungiva pilguga sõnaaher tüdrukvampiir (Sheila Vand) eksleb Kurjuselinna meeleheitel ja üksikute küüniliste inimeste hulgas, valides puremiseks mehi. Ta jälitab inimesi oma imelikul kurjakuulutaval moel, imiteerides nende käitumist. Olgu hädine narkosõltlane või täkku täis diiler, kõik läheb söögiks. Ühtlasi kollektsioneerib ta ohvritelt võetud väärtesemeid.

Ühe ohvri uksel kohtub ta samuti narkootikumidega kaubitseva jamesdeanlikult ilusa Arashiga (Arash Marandi), kes on tulnud välja lunastama autot, mis on ära võetud tema isa võla katteks. Nende vahel tekib silmside ja kummalgi pole mölaka surmast ei sooja ega külma. Nad kohtuvad uuesti, kui kostüümipeolt tulnud ecstasy-tabletist pilves Dracula-kostüümiga Arash abitult tänaval ringi tuiab. Tüdruk laadib Arashi rulale ja veeretab enda juurde. Leiab aset sümboolne stseen, mis ei lasku labasusteni, nagu Iraani filmitegijale kohane. Arash usaldab vampiirile oma kõri.

Kuti naiivsus ja siirus teevad tüdruku relvituks, eriti mõjub vampiirile see, kui kohtingule tulnud poiss toob talle hamburgeri. Mõlemad tunnistavad, et pole elanud just kõige paslikumat elu. Kahe üksildase kuju vahel algab aus suhe, kus mõlemad lepivad teise tumedama poolega.

Lugu on universaalne, aga selgelt Iraani puudutava tooniga. Sellele viitavad detailid, mida paneb tähele pigem praeguse Iraani oludega kursis vaataja. Näiteks võib tuua üldlevinud nina ilulõikuse, pärsiakeelse tšadoori ülistava plakati poeseinal (neid on Iraanis kõikjal avalikes kohtades) või naistele mõeldud teleloengu, mille ajal vaataja süstib endale varvaste vahele heroiini.

Narkokuritegude eest karistatakse Iraanis küll surmanuhtlusega, kuid sellele vaatamata on Afganistanist pärit oopium, heroiin ja sünteetilised narkootikumid Iraanis tõsine probleem, eriti vaesemate seas. Filmis pidevalt figureerivad narkootikumid on ninanips Iraanile: riigis pealtnäha valitseva vagaduse all on liikumas märksa tumedamad jõud. Iraanist saab muuhulgas alguse nn Balkani tee, mida peetakse Afganistani narkootikumide peamiseks liikumisteeks Lääne-Euroopasse. Belutšistani, Kurdistani ja Aserbaidžaani kuritegelikud grupeeringud hoolitsevad selle kõige toimise eest, sest paljudes Iraani ja osaliselt ka Türgi piirkondades on smugeldamine põhiline majandusmootor. ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo andmetel on peale transiidi Iraanis kasvuteel ka narkootikumide kasutamine, millele ootuspäraselt lisandub ka HIV levik. Seda kajastab filmis stseen, kus Arashi isa süstib prostituuti vastu tolle tahtmist.

Filmi mustvalge koloriit ja huvitav kaameratöö lisavad draamat. Muusika on hoolega valitud, eriti White Liesi lugu „Death“ filmi olulisimas armastusstseenis, kus isetehtud Dracula-kostüümiga Arash vahetab vampiiriga rolli, või luusse ja lihasse lõikav elektrobiit stseenis, kus vampiir kargab kallale jätisest diilerile.

Loomulikult ei puudu filmist ka kass, Pärsia sümbol, kes teeb nii hea rolli, et tema näitlejaoskusi on tähele pannud mitmed filmikriitikudki. Kuigi kassi polnud stsenaariumi kirjutatud, olla ta kaameraproovis käitunud sedavõrd professionaalselt, et polevat olnud võimalik teda välja jätta.

Kunstnikeks valis autor iraanlased ning sellest kujunes omaette teraapia. Töö käigus jõudis kohale arusaam, et välismaa Iraani kogukonda ühendab siiski miski. Kuigi Iraani ametlike andmete põhjal elab riigist väljas umbes kolm miljonit inimest, on Iraani diasporaa kahtlemata suurem. Lähiajaloos on olnud mitu suuremat väljarännet Iraanist, neist üks suuremaid pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni. Nüüd said pärslased võimaluse luua uus, väljamõeldud linn, oma Iraan, kus elavad sümboolsed inimtüübid nagu päris Iraaniski: rikkad, kaunitarid, diilerid, prostituudid, narkosõltlased ja üks hirmunud laps. Ning sumedate silmadega vampiir, naine, kes ei tundu tšadoorile vaatamata kuidagi abitu ega vaja päästmist – üllatuseks ehk paljudele neile, kes on harjunud islamimaade naisi alati ohvri rollis ette kujutama.

Film on kohati naljakas või irooniline, teisal lausa absurdne splatter. Iraani režissöör ei teeks aga filmi, kus puudub romantika, ning armastus kinolinal on kaunis. Tulemus on kokkuvõttes huvitav ja imelik, kuid originaalne ja meeldejääv. Kohati film ehk venib, kuid enamasti on kaader täidetud ilusate inimeste või vähemalt kummaliste kujutistega, mis on nii mõnegi hinnangul inspiratsiooni saanud Sergio Leone vesternidest. Igavust vaatajal ilmselt tunda ei tule ja kes viitsib, leiab sealt palju detaile, mille üle mõtiskleda.

„Loodan, et film kõrvetatakse CD-le ja see levib Iraanis nagu metsatulekahju,“ on öelnud Amirpour. Eesti filmifännide hulgas, keda peavoolukino ei tõmba, võiks see omamoodi meisterlik maiuspala levida küll metsatulekahjuna.