Vändates minevikku

Mart Kivastik on filmiga „Taevatrepp“ liikunud filmitegijana tempoka sammuga mitu astet kõrgemale ja loodetavasti hoog niipea ei rauge.

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Taevatrepp“ (Filmivabrik, 2023, 107 min), stsenarist ja režissöör Mart Kivastik, operaator Rein Kotov. Osades Mait Malmsten, Timotheus Sammul, Harriet Toompere, Raivo Trass, Ivo Uukkivi jt.

Aeg on Tarkovski sõnul iga filmi vundament, nagu heli on muusikale, värv maalile, karakter näidendile. Film annab ajale kindla, nähtava kuju. Seega on see iga filmi nähtamatu peategelane. Tartlase Mart Kivastiku kolmandas täispikas mängufilmis on aeg aga vägagi nähtav peategelane. Ka tema eelmiste filmide tegelased maadlevad kõik omamoodi kaotatud aja tagajärgedega. „Taevatrepis“ jätkab ta seda teemat palju otsesemalt, Mait Malmsteni mängitud eelarvestaja Ulfi (sõpradele Uu) 1970ndate päikeselõõsas lapsepõlvenostalgia kujul. Keset tänapäevast sügisest Tartut avaneb otsekui paralleelreaalsus. Oma ambitsioonitult mugavas väikekodanlikus elurütmis on Ulf kaotanud tolle reaalsusega igasuguse kontakti, kuigi see on kogu aeg sealsamas olnud. Iga kord, kui tema lapsepõlvesõber Doktor (Taavi Teplenkov) temalt küsib, kas ta mäletab üht või teist seika, on Ulfi vastus „Ei mäleta“. Ilmselge vale, mis on põhjendatud hirmuga vaadata minevikku ja olla silmitsi tõdemustega, mis võivad ajakuristikust vastu vaadata. Aga teadagi, mis juhtub nendega, kes minevikku ei mäleta.

Kogu selle peenikese filosofeerimise võib koondada labase sildi „keskeakriis“ alla ning seda paljud vaatajad ka täiesti põhjendatult teevad. Õnneks pole seekord tegu lihtsakoelise õhetava noorusaja ja masendava keskea vastandamisega. Ulf ei taha laskuda nostalgiasse nimelt seetõttu, et vastupidiselt antud mõiste tavapärasele tähendusele ei ole Ulfi minevikus tema arvates midagi eriti igatsemisväärset. Filmi hüpetes ajas tagasi kohtame noort Ulfi (Timotheus Sammul), kes sarnaneb pea äravahetamiseni oma vanema versiooniga. Ta on samamoodi sihitu ja konkreetsete unistusteta triiviv hing, kes küll vaimustub Jawadest, teksadest ja närimiskummist nagu eakaaslasedki, kuid ei võta elu erilise innuga. Kui Doktor (noorena Rasmus Ermel) annab mõista, et peaks hakkama asju tõsiselt võtma, sest käiakse juba X klassis, nendib Ulf, et ta taob pigem vutti edasi. Vahe täiskasvanud Ulfiga seisneb peamiselt selles, et täiskasvanuna on ta lõpetanud isegi näilised otsingud ja teatud punkti lihtsalt seisma jäänud. Ja nii tundubki tema suurim hirm olevat tunnistada, kui vähe on nende aastakümnetega peale välise muutunud. Geograafiliselt võtab selle kokku tõik, et vana Ulf elab ainult kiviviske kaugusel oma lapsepõlvekodust: Päeva tänav on asendunud Öö tänavaga.

Noore Ulfita (Timotheus Sammul) kukuks kogu film ninali.

 Kaader filmist

Ent siirdugem tagasi aja juurde – seda teeb Kivastik loo jooksul pidevalt ka ise nii pildis kui ka sõnas. Film algab Ulfi suure eeskuju ja sõbra, vana maalikunstniku Georgi (Raivo Trass) surivoodil deklameeritud sõnadega, et aega pole olemas, see on pelgalt meie endi väljamõeldis. Minevik, olevik, tulevik – kõik see on üks suur fluidum, milles me korraga elame. Selles orienteerumiseks ja ringiliikumiseks annab ta Ulfile geniaalselt primitiivse nõksu: lase ratta lenksust lahti ja sõida. Mõeldud, tehtud: filmi põhikujund ongi joovastunud näoga Malmsten käed harali ratta otsas liuglemas. Iseenesest kaunis kujund, mida Kivastik ehk natuke üle ekspluateerib, eriti filmi lõpus, kus ta annab sellele liigse metafüüsilise kaalu, nagu oleks tegemist Nolani „Tähtedevahelisega“ („Interstellar“).

Nii hakkabki Ulf oma pere kummastuseks tegema ootamatuid rattaretki mööda linna ja mööda aega, mida, nagu öeldud, tegelikult olemas ei ole. Hetkiti oli mul isegi tunne, et film oleks „Jackassi“ eeskujul pidanud sisaldama eelhoiatust, et sellist sõidustiili ei maksa päriselus järele proovida. Kindlasti mitte Emajõe järskudel kallastel või Tartu põhimagistraalidel. Kes jõuaks need noorusaegu taga ajavad keskealised mehed pärast teedelt ära korjata? Igatahes kangastub nende sõitude ajal meile 1970ndate Tartu oma igaveses suves. Üüratu eriefektide eelarveta oli kindlasti paras täppisteadus saada kaadrisse need kohad, mis veel ajastuga enam-vähem kokku lähevad. Tartlasena oli mul rõõm rännata paikades, mille hulgast leidsin isegi oma praeguse tagahoovi, mis nüüd enam filmimiskõlbulik polekski. Ajaraam loomulikus keskkonnas sellist ajastufilmi teha kitseneb mühinal ja kiitus Kivastikule, et ta selle seisu igaveseks purki püüdis. „Taevatrepp“ ongi nagu tartlaste „Tenet“. Nõuab teist vaatamist, et mitte enam mõttes pidevalt näpuga näidata.

Kogu selle aegruumi keskel on mõistagi ka inimesed, mineviku- ja tulevikuinimesed, kes on ajasilla kaudu üksteisega ühenduses. Tegelaste hulk on korralikule romaanile kohaselt üüratu, kuid kahjuks ei ole jätkunud kõigile piisavalt seda kõige väärtuslikumat ressurssi – aega. See on üks põhiasju, mis häirib. Vaata nagu Wes Andersoni või hiilgeaja Woody Alleni filmi, kus iga pisim suts on tuntud näitleja tehtud. Tiit Sukk ei saa näiteks ühtegi sõna huulilt. Voldemar Kuslapi episoodi oleks üldse võinud välja lõigata, kui sellele midagi lisaks polnud anda. Kõige suurema mõjuga episoodilised rollid on Tõnu Oja tervisehäda käes vaevleva hipina, kes pole sisimas samuti kübetki muutunud, ning Ivo Uukkivi noore Georgina, kelle kaudu tutvub Ulf esimest korda põhjalikumalt naiseliku vormiga. Samuti Kivastiku debüütfilmis „Üks mu sõber“ kandva rolli teinud Rita Raave Georgi abikaasana – ja Raivo Trassi liigutav viimane filmisooritus vana ja väsinud Georgina. Film ongi talle pühendatud ning muutub ärasaatmiseks sõna otseses mõttes. Häid hetki on ka teistel asjaosalistel. Nimetagem siin Guido Kanguri autosõitu või haruldast hetke, kus Ulf ja ta väikevend on sõlminud vaherahu ja jagavad Jenkki nätsu. Mingeid suuri dramaatilisi pöördeid või intsidente filmis pole ja ega peagi olema. Filmi tagasivaated töötavad nagu mälu, mis ei pruugi talletada ajalookroonika mõttes kõige olulisemaid sündmusi, vaid rohkem mingeid vahepealseid hetki, pealtnäha juhuslikke seiku, mis on siiski oma jälje jätnud.

Kivastiku enda sõnul on raamatute ja näidendite kirjutamine olude sunnil nagu filmi aseaine, niisamuti „Taevatrepp“, mis ei jõudnud filmimist ära oodata ja sündis esmalt raamatuna. Nii ongi ta nagu kits kahe heinakuhja vahel ja ka filmis lööb see konfliktne duaalsus kohati välja. Mahub ju filmi ikka vähem kui raamatusse ja iseenda vaba mõttelendu filmiraamidesse suruda võib olla suhteliselt piinarikas töö. Lisaks autorile kannatab pärast ka film. Kivastik on omamoodi nagu Eesti Martin McDonagh: ühel on Iirimaa, teisel Tartu ning mõlemad on pigem filmitegijad kirjaniku nahas. McDonagh on kõik oma filmid teinud originaalstsenaariumi põhjal. Võib vaid oletada, kas „Taevatrepp“ oleks veelgi parem saanud, kui oleks kohe filmina sündinud.

Elupõlise tartlasena olen alati Kivastikule pöialt hoidnud, kuigi tema kaks esimest täispikka filmi panid kahjuks ainult õlgu kehitama. „Taevatrepp“ on kahtlemata tema seni tugevaim film. Ja ambitsioonikaim, vähemalt aegruumiliselt. See töötab ja päris hästi. Sõltub muidugi vaataja soovist näha järjekordset melanhoolset lugu heal järjel keskealise mehe eneseotsingutest. Malmsten on muutnud selle äraleierdatud tüpaaži aga äärmiselt eluliseks ning Ulfiga on kerge suhestuda. Samamoodi läheb korda oma filmidebüüdiga noor Ulf ehk Timotheus Sammul, ilma kelleta kukuks film ninali, nagu juhtus vana Ulfiga, kui too üle aastakümnete taas ratta selga istus. Esimest korda on Kivastiku operaatoriks meister Rein Kotov, kes on mänginud samuti filmi õnnestumises olulist rolli. Tänapäeva ja mineviku visuaalne kontrast on ilmekas ning filmi lõpusirge ekspressionistlikud mälukaadrid isa (Hannes Hermaküla) hägusest näost peeglis või klaverit mängiva ema (Külli Teetamm) varjust sektsioonkapil on ilusad meened sellelt ajarännakult. Igal juhul on Mart Kivastik liikunud taevatrepil tempoka sammuga mitu astet kõrgemale. Loodetavasti hoog niipea ei rauge ja ta sellest trepist ikka edasi rühib. Mina ootan lisaks plaanitavale filmile Johannes Vares-Barbarusest veel ka „Külmetava kunstniku portree“ filmiversiooni.