Vangis ja vabaduses

Aleksei German juunior: „Kõik need legendid mahajäänud, kohutavast Venemaast ja helgest, suurepärasest läänest on legendid.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavusel Cannes’i filmifestivalil võis Venemaaga seonduv põhitähelepanu minna Kirill Serebrennikovile ja tema filmile „Petrovid gripi küüsis“1, mis linastus põhivõistlusprogrammis ja mida saab praegu vaadata ka Eesti kinodes. Kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) tuli märksa vähem kärarikkalt välja ent teinegi vene film, millel on eelnimetatuga selge side. Aleksei German juuniori uus linateos „Kodu­arest“2 räägib petmissüüdistusega koduaresti määratud professorist, kes ootab uurimise ajal kohtuprotsessi. Paralleel sama süüdistuse (ja ka karistuse) saanud Serebrennikoviga tundub väga ilmne, aga intervjuu Germaniga kujunes äärmiselt raskeks ja napiks. Ehk oli asi selles, et ta oli juba terve päeva intervjueerijate küsimustele vastanud („Kõik esitavad ikka ja jälle neidsamu küsimusi“), aga võib-olla ka tema mõneti kahetisest poosist tingitud ebamugavusest. „Koduaresti“ võib ju pidada süsteemivastaseks filmiks, kuid usutlesin teda rahvusvahelistel filmiturgudel Vene filme esindava riikliku organisatsiooni Roskino paviljonis. Ebamugava vestluse vältel hakkasin oma paranoilisuses juba arvama, et ka kaasa pandud tõlk täidab mingisugust järelevalveülesannet.

Aleksei German juunior on enam-vähem minuvanune, tabasin end mõttelt – edestab mind umbes kahe kuuga –, aga tema tollase oleku tõttu pole ma üldse kindel, kummal pool lauda oleksin eelistanud istuda, kui oleksin olnud tema olukorras. „Koduaresti“ peategelase Davidi ja noorema Germani vahelgi näen ma paralleeli: ka Cannes’i kaunil rannal nauditav vabadus võib olla näiline, tara läheb lihtsalt natuke kaugemalt ja jääb vaateulatusest välja. Ja kui palju on kõik pidanud pandeemia ajal oma vabadus(t)es järeleandmisi tegema … Selle kõige tõttu on Davidi olukord üldinimlikult mõistetavam kui varem.

Tuleb tunnistada, et Cannes’is „Koduarestist“ eriti juttu ei tehtud. Ehk läheb Eestis paremini, sest film jookseb siin kinos oktoobri algusest.

Aleksei German juunior: „Kasvasin üles koos isa filmidega. See on omamoodi loomulik side, sest mingil pinnasel kasvades omandatakse möödapääsmatult ka selle jooni.“

Pressifoto

Teie viimase filmi „Dovlatov“3 välja­tulemisest on möödas juba kolm aastat ja ka varem on teie filmide vahel olnud üsna suur vahe. Kas oletegi seda tüüpi looja, kellele meeldib kaua vaagida ja omas tempos tegutseda?

Ei, me lihtsalt tegime üht suurt filmi. Tegime pausi koroona tõttu, ja kuni me olime pausil, tegime vastavalt selle filmi. Suur film on praegu poole peal, kuid kavatseme sellega nüüd kohe jätkata. Seepärast on küllaltki palju tööd, pingelist tööd.

Kuidas on selle pealkiri?

„Õhk“.4

Millest seal juttu on?

Nõukogude tütarlastest-lenduritest.5

Mainisin juba korra „Dovlatovit“… Meile on Sergei Dovlatovi puhul loomulikult olulised tema sidemed Eestiga. Kas need olid märkimisväärsed seda filmi tehes ka teile?

Muidugi, kuid me ei puudutanud tema Balti perioodi. Me uurisime teda küllaltki rahulikult. Meile oli tähtis see, mis toimus Leningradis, ja seepärast keskendusime tema Leningradi-loole.

Kuidas oli võimalik Venemaal teha selline film nagu „Koduarest“? See pole just päris … riiklik film.

Võtsime kätte ja tegime, leidsime finantseerijad. Ütlen teile ausalt: kõik need legendid mahajäänud, kohutavast Venemaast ja helgest, suurepärasest läänest on, nagu te mõistate, legendid. See kõik on propaganda. Tegelikult nii ühelt kui ka teiselt poolt.

Üks ja seesama.

Muidugi. Siiani ei ole keegi meile midagi keelanud. Võib-olla keelatakse hiljem. Me võtsime kätte ja tegime ning nüüd oleme siin.

Koduaresti“ peategelane professor David on grusiin. Kas tema rahvusel on ka mingi spetsiaalne põhjus või tagamõte?

Seepärast, et näitleja oli grusiin. Seepärast, et alguses, kui ma stsenaariumi kirjutasin, kujutasin endale ette Merab Ninidzet. Ja oleks raske teha grusiinist kedagi, kes pole grusiin. See oleks olnud imelik. Kuidas ma oleksin pidanud teda nimetama: Vasja, Fedja, Zukerman …? On ju näha, et ta on grusiin. Seepärast me tegimegi grusiini.

Nii et näitleja oli kõigepealt ja seejärel kogu lugu?

Jah.

Tõlk: Stsenaarium tuli tema järgi.

Kas Kirill Serebrennikov on seda filmi näinud?

Ei. Miks ta oleks pidanud seda filmi vaatama?

Sest temaga on üsna sama lugu.

Väga paljude inimeste lood on üsna sarnased. Mitte ainult Serebrennikoviga, ka Assange’iga on sama lugu, Snowdeniga, paljudega on. Tõepoolest, on probleem, et riik seostab – minu arvates mitte alati põhjendatult – mingeid asju eriti Venemaa provintsilinnades korruptsiooniga. Tegelikult kohtab seda kõikjal maailmas, kusagil rohkem, kusagil vähem. Mis puutub siia Serebrennikov? Serebrennikovil ei ole selle filmiga midagi tegemist.

Tema film on ju samuti siin.

See on kokkusattumus.

Kas Davidi õilistumisel kannatuste tõttu, tema märtripositsioonil, on ka mingi seos kristlusega? On sellel mingi religioosne või vaimne tagapõhi?

Nähtavasti vaimne on, ja ilmselt seoses maailmatunnetusega, mingi uuendamisega, väärtuste ümberhindamisega, täiskasvanuks saamisega. Ei tea, kas just kristlik, kuid mingi filosoofiline seos kindlasti on.

Sama lugu võib ette tulla kõikjal.

Absoluutselt, see on universaalne. Seepärast võeti film siin hästi vastu. Kuna see on täiesti universaalne, on see arusaadav. See on loomulik.

Kas „Koduaresti“ oli lihtne teha või tuli ette ka üllatusi?

Üllatusi oli, kuid seda filmi ei olnud raske teha. Üsnagi kiiresti võtsime materjali üles, see ei olnud mingi katastroofiline väljakutse.

Teie isa Aleksei German on samuti legendaarne filmitegija. Kas tunnete oma tegevuses tema mõju ja olete tema pärandiga oma loomingus seotud?

Muidugi olen seotud, sest ma ju ikkagi kasvasin üles koos isa filmidega. Ma sain täiskasvanuks, kui ta filme tegi. See on omamoodi loomulik side, sest mingil pinnasel kasvades omandatakse möödapääsmatult ka selle jooni. Üldiselt ei sõnasta ma seda kunagi, võtan seda kui tegelikkust. See lihtsalt on olemas.

Koduarestis“ on Davidi ema farsi keele spetsialist. Kas see on ehk viide veel ühele koduvangistusfilmile, Jafar Panahi meisterlikule tööle „See ei ole film“6?

Ma ei ole seda näinud.

See on väga hea, tasub vaadata. Aga kuidas hindate üldse Vene filmikunsti olukorda? Milline seis teie arvates praegu on?

Meil tehakse üsna palju filme. Meil on üpris tõsine kinematograafiline liikumine. Meil on palju tootmist ja palju platvorme. See on küllaltki elav tööstus, puudustega, mida kohtab kõigil Euroopa maadel. Põhimõtteliselt ei toimi Euroopa filmikunsti enamik Hollywoodiga samas ruumis, jääb sellele alla, kuid üldiselt on Vene filmikunst samasugune nagu Prantsusmaal ja Saksamaal.

1 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

2 „Дело“, Aleksei German jr, 2021.

3 „Довлатов“, Aleksei German jr, 2018.

4 „Воздух“, Aleksei German jr, 2022.

5 „Õhk“ on lugu fiktiivsest naislendurite rügemendist Suures isamaasõjas. Tegevus algab Leningradis ning liigub siis rindetsooni.

6 „In film nist“, Jafar Panahi, 2011.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht