„Varju“ ei päästa isegi Juhan Liiv

„Varju“ stsenaarium, kus pole süvenetud Juhan Liivi eluloosse, ning režii, kus pole osatud tõlgendada tema luulet, ei küüni Pääru Oja rolliloome tasemele.

ELO KAALEP

Mängufilm „Vari“ (Apollo Film Productions, Taska Film, HansaFilm, Eesti 2024, 94 min), režissöör Jaak Kilmi, stsenarist Indrek Hargla, operaator Mihkel Soe, helilooja Ardo Ran Varres, produtsendid Kristian Taska, Tanel Tatter, Veiko Esken ja Armin Karu. Osades Pääru Oja, Kersti Heinloo, Peeter Tammearu, Andres Mähar, Rain Simmul, Alice Siil, Lena Barbara Luhse, Meelis Rämmeld jt.

Eelmisel päeval enne esilinastust uuris Anu Välba Pääru Ojalt otse-eetris: „Kas te teete Juhan Liivi üle nalja?“¹ Tõepoolest, filmi eelreklaamist võis selline mulje jääda paljudele, sest mõte Liivist kui meisterdetektiivist ei tundu just heaendeline. Ometi tuleb tunnistada, et luuletaja värbamine uude ametisse sellisel kujul, nagu seda „Varjus“ on tehtud, võiks teoreetiliselt toimida. Stsenaariumi probleem ei seisne siiski mitte liigses fantaasias, mida Liivi pärandi suhtes on rakendatud, vaid vastupidi, väheses julguses kasutada kujutlusvõimet ka Liivi elu puudutavate faktide puhul.

Juhan Liiv kui reklaamitrikk

Detektiivifilmina on „Vari“ keskpärane. Kuigi mõistatus on korrektselt vormistatud, kulgeb lahendamine uurijal vaevaliselt ning peasüüdlast vaataja üldjuhul ette ei aima, ei esine loos ühtegi ootamatut pettemanöövrit ega revolutsioonilist vormivõtet, mis publiku ahhetama paneks. Süžee vastab kenasti detektiiviloo standardile, aga kulunud mõrvamüsteeriumidest „Varju“ miski originaalsemaks ei tee. Nõnda tekib tunne, et Juhan Liiv on kaasatud filmi eeskätt selleks, et üksluist stsenaariumi põnevamaks muuta.

Teoreetiliselt pole selles midagi häbiväärset. Ajalooliste isikute toel on varemgi filmistsenaariume atraktiivsemaks tehtud. Näiteks rakendas Christopher Nolan filmis „Lõppvaatus“² kavalalt ära Nikola Tesla, kes lõi David Bowie kehastuses elusolendite topeldamise masina. Võttes arvesse kollektiivsesse alateadvusse salvestunud nägemuse Teslast kui enneolematult geniaalsest leiutajast, ei tee selline fantaseerimine Teslale kuidagi ülekohut, pigem vastupidi. Keda teist olekski saanud Nolan filmis kasutada?

„Vari“ paraku „Lõppvaatusega“ samale tasemele ei küündi. Juhan Liivi isik annab filmis väga vähe juurde sündmustikule, milles peategelasest detektiiv osaleb. Stsenaarium ei kaotaks midagi, kui Liivi asemel astuks detektiivirollis üles Friedebert Tuglas, Lydia Koidula või ka mitu sajandit varem ringi kõndinud Sitakoti Mats. Puudub igasugune element, mis põhjendaks just Juhan Liivi sekkumise külaellu. Publik kuuleb küll luuletaja loomingut ning tutvub seikadega päris Liivi elust, ent põhitegevustik, kurjategija otsimine, Juhan Liivi ainulaadsest eluvaatest midagi juurde ei võida. Liiv ei pea filmis tegema keerulisi valikuid, mis lähtuksid talle eriomasest elukogemusest, ega satu olukordadesse, mis arendaksid teda inimese või luuletajana.

Kohati on see lausa ebaloogiline. Näiteks on teada, kui raskelt elas Liiv üle oma loomingu tagasilükkamise toimetajate poolt. Süllekukkunud edu mõrvamüsteeriumide lahendamisel peaks tunnustuse järele janunevat Liivi lausa eksistentsiaalselt mõjutama, võiks juhtuda, et ta hakkab kaaluma loomingulise tegevuse täielikku lõpetamist ja pühendumist uurijatööle. Või siis vastupidi: vaatamata välisele edule kriminaalvaldkonnas ei laseks sisemine helin, loominguline tung temast lahti. Stsenaariumis pole sellesarnaste mõtetega mängida julgetud ning Juhan Liivi kaasamine detektiivifilmi pole olnud sisuline, vaid puhtalt vormiline valik.

Et Liivile pole filmis korralikku funktsiooni leitud, ei tee nõutuks mitte ainult kirjanduslikus, vaid ka filmiteoreetilises vaates. Peategelane, kellel puuduvad filmi sündmustega seonduvad isiklikud ambitsioonid, huvid või meelestatus, ei saa ka sündmustiku kaudu kuhugi areneda. Publik ei ela kaasa neutraalsele jutustajale, vaid nendele tegelastele, kes peavad ise kannatusest läbi tulema. Juhan Liiv, kes on filmis vaimselt hapras seisus, hirmul oma lähedaste ees ja mõneti ära tõugatud teiste omasuguste kirjandusinimeste hulgast, oleks isiklikeks läbielamisteks sobiv materjal. Soodsaid tingimusi ei ole aga filmis kasutatud, raskeid isiklikke katsumusi Liiv ei läbi, ega saa nendest ka seetõttu midagi õppida. Nõnda tekibki küsimus: miks on otsustatud rääkida lugu, mis peategelasele endale kuidagi oluline ei ole? Et see on nimelt Juhan Liiv – mees, kelle elust on teada mitmeid vapustavaid seiku, suurendab see küsimuste hulka veelgi.

Vari

Vari, mis Liivist vormiliselt filmi alles on jäänud, püüab ennast siiski päästa. Kindel pluss on Pääru Oja näitlejatöö: teist nii hästi õnnestunud osatäitmist eesti filmi lähiajaloost ei mäletagi. Luuletuste ettekandmise loomulikkus, närvilised žestid ja füüsisesse üle kanduv haavatavus annab aimu suutlikkusest võtta ette Liivi elust ka nõudlikumaid episoode. Kuna Oja oskas huvitavaks muuta isegi neutraalse kulgemise, on selge, millise eduga oleks võinud lõppeda suurte sündmuste, nagu poolikuks jäänud armuloo, elukvaliteedist tulenevate kannatuste või loomingu tagasilükkamise mängimine. Praegusel kujul mõjub Pääru Oja Liivi rollis raiskamisena: suvalise aktivisti mängimiseks ekstreemset dieeti ega vaimset pingutust poleks tingimata vaja olnud.

Liivi tegelaskuju avamiseks on Ojale antud eeskätt pisikesed vormilised detailid. Liiv on filmis juba hullumeelne: kella tiksumises näeb ta varjatud tagamõtet, ta kuuleb hääli ning peab pidevalt põgenema jubedate nuhkide eest. Kusjuures mõningaid õnnestumisi on „Varjuski“: on huvitav, et tõvest sündinud hallutsinatsioonid – kes paistavad välimuselt küll halvaendelised – pole läbinisti sugugi kurjad kujud. Vajalikul hetkel ilmudes juhatavad nad luuletaja õigele teele ning nii pääsebki Liiv ligi mõrvadetailidele. Ka luuleread, mis poeedile ilmutuvad, näivad kohati mustade kujudega seotud olevat. Liiv ei mõtle neid ise kirjutuslaua taga istudes välja, vaid need tulevad ise tema juurde, väljastpoolt saadetud kingitustena.

Mõneti näib selline kunstiline valik vihjavat, et vaimuhaiguseks tembeldatud ilmingut nimetaksid mõned teised vaatlejad hoopis selgeltnägemiseks. Kuigi seisukoht, et oma parimad luuletused kirjutas Liiv just raskeimatel haigusaastatel, on küllaltki levinud, on skisofreenia otsene esitamine supervõimena filmis küllaltki eriline. Nõnda mõjub Liivi detektiiviks värbamine tõepoolest intrigeeriva mõttena. Üleloomulikud oskused, mis viivad keeruliste kuritegude avastamiseni, sarnanevad tõenäoliselt omadustega, mille tõttu kunstnik sajandeid kestvaid luuletusi loob.

Kuigi selgeltnägemise perspektiiv on luuletuste juures huvitav, tekitab tõsist nördimust nende asjatundmatu tõlgendus. Pidevalt saadavad luuletajat read „Helinast“:

Kui mina olin veel väikene mees,

Üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks,

Läks helingi rinna sees kangemaks.

Juba filmi vaadates tekib tunne, et filmitegijad pole osanud näha neis ridades midagi enamat Liivi omaenda vaimuhaiguse kirjeldusest. Liiv ei näi filmis rääkivat vältimatust kirjutamisvajadusest, üleelusuurusest sisemisest helinast, ei näi rääkivat millestki enamast kui omaenda ebamugavustundest. Ümbritsev keskkond on kõle ja külm, luuletajat valdab vaimne segadushoog (mõnel puhul ka oopiumiuim!), haleda ja kehvana hoiab ta peast kinni, püüdes saada selgust omaenda seisundist. Viimaseks piisaks karikasse on aga režissöör Jaak Kilmi intervjuu, kus ta tunnistab, et „[s]ee ei ole mingisugune ilus helin, vaid häiriv pinin või lausa müra, mis varjuna Liivi jälitas, tema meele­haigus“³. Säärane triviaalne tõlgendus peaks inimesi, kes Liivi loomingust lugu peavad, mitte ainult masendama, vaid nad lausa barrikaadidele tooma. Muidu võib järgmiseks veel selguda, et luuletus „Ta lendab lillest lillesse“ räägib pelgalt mee valmistamise protsessist või „Ma lille sideme võtaks“ tollasest kinnitusvahendite defitsiidist. Seesuguseid manöövreid võiksime omale lubada alles siis, kui vähemalt üks film päriselt Liivi tasemeni küündiks.

Lisaks sellele, et Liivi luuletusi on tõlgendatud labaselt, ei jõuta nende kasutamisel filmis ka kuhugi välja. Korduva elemendina näib „Helin“ valmistavat vaatajat ette suuremaks kulminatsiooniks, sündmuseks, mis avaldub siis, kui Liiv luuletuse lõppu jõuab. Tühjagi! Stsenaarium suudab lõpuni kanda ainult mõrvamüsteeriumi puudutava liini, misjuures teised alustatud liinid jäävad õhku rippuma. Nõnda võibki öelda, et ainus hea asi filmis esinevate luuletuste puhul on Pääru Oja hääl. Hendrik Alla sellekohane kiitus Postimehe arvustustes pole mingi liialdus⁴, säärane esitus väärib väljaandmist plaadina.

Ajastufilm

Peale mitte kuhugi jõudvate luuletuste jääb lõpetamata ka Liivi isamaalisuse liin. Iseenesest on Indrek Hargla leidnud stsenaariumi kirjutades kavala viisi, kuidas Liivi rahvuslusest „ohutult“ rääkida. Laused, mis on filmis välja öeldud Aleksander III algatatud venestamislaine kontekstis, mõjuvad kriitiliselt aga eeskätt tänapäevase ühiskonna suhtes. Põimides maitsekalt stsenaariumisse ka Liivi loomingut, öeldakse välja: „Isamaa on tänapäeval nagu salanaine, kellest ei kõlba kõneleda.“

Liivi isamaalisuse häbenemata rõhutamine on värskendav. Kuigi seda teemat enamasti maha ei vaikita, võib mõningal määral siiski tajuda ebamugavust, mis saadab Liivi eestimeelsuse käsitlemist. Näiteks võis säärast tendentsi märgata mõned aastad tagasi Noorsooteatris etendunud lavastuses „Sihtisid pole sel sillal“, kus vastupidiselt isamaalistele luuletustele Liivi romantilist poeesiat väga hästi esitati.⁵ Loomulikkus, millega filmis esitatakse Liivi rahvuslikumat loomingut, aitab loodetavasti ka edaspidi mõista muret, mida luuletaja oma rahva pärast tundis.

Ajaloolise konteksti kajastamine on hästi õnnestunud ka tegelaste keele­kasutuses. Pooleldi kirja- ja pooleldi maakeelses kõnes on püütud tabada sajanditagust Kodavere keskkonda. Mõni näitleja kannab vanad keele­maneerid eriti hästi välja. Meelis Rämmeld ei mõju kuidagi tehislikult, kui kinnitab, et pole kõrtsile „ainsatki ruuplit võlga“. Pääru Oja suus ei pane aga vanamoodsaid väljendeid õieti tähelegi. Ainult kõrva hoolega teritades võib märgata näiteks vanatestamentlikku sõnastust „mina ei pea mitte“ või korrektsest kirjakeelest lahutavat lausungit „tema on ära surenud“. Ajastutruult mõjub ka tõsiasi, et talupojaminevikuga jõumehed (Riho Kütsar, Ago Anderson) ei oska Moulin Rouge’i prantsuspäraselt hääldada.

Et keelekasutusega mängimine on Harglal hästi õnnestunud, tahaks kohe teada, miks jäi sellesarnaste võtetega katsetamine ära Melchiori triloogias. Kas põhjus võis seisneda väheses autonoomias, mis Harglale kaasstsenaristi positsioonist tulenevalt osaks langes? Üheks triloogia ebaõnnestumiskohaks võib kindlasti pidada tänapäevasust. Keelekasutuses seda muidugi lõpuni vältida poleks saanudki, ent ajalooliste klišeede taastootmises, näitlejate kehakeeles või ebakorrektsetes „droonivaadetes“ kindlasti. Sestap võiks „Vari“ olla esimene Taska ja Apollo produktsioonifirma ühisprojekt, mis erinevalt kirjandusloolastest ajaloolaste hulgas suuremate nurinateta vastu võetaks.

Ka „Varjust“ tahetakse kuulu järgi teist ja kolmandat osa vändata, kus­juures stsenaarium pidavat Harglal juba valmis olema. Loodan, et veel ei ole hilja selles ka parandusi teha. Jagub ju stsenaristil annet küll, et kasutada fantaasiat mitte ainult mõrvasüžeede, vaid ka detektiivist Liivi hingeelu mõistmiseks. Muidugi tuleb siinkohal olla ka ettevaatlik. Erinevalt paljudest teistest Taska+Apollo kirjandusfilmidest on „Vari“ enam-vähem vaadatav seetõttu, et kirjandusloo vähese kasutamise tõttu pole suudetud sellele suuremat kahju tekitada. Sääraste vigade vältimisele aitaks kindlasti kaasa kontakteerumine spetsialistidega. Muu hulgas võiks neist abi olla ka Liivi luuletuste mõistmisel, mis on „Varju“ esimeses osas päris piinlikult välja kukkunud.

1 Pääru Oja Juhan Liivist: ma ei ole ühegi rolli jaoks nii palju vaeva näinud. – ERR, Menu 13. X 2024. https://menu.err.ee/1609489489/paaru-oja-juhan-liivist-ma-ei-ole-uhegi-rolli-jaoks-nii-palju-vaeva-nainud

2 „The Prestige“, Christopher Nolan, 2006.

3 https://epl.delfi.ee/artikkel/120328184/filmi-vari-rezissoor-jaak-kilmi-minu-elu-koige-alandavam-hetk-oli-kolmandas-klassis-lahendan-seda-enda-jaoks-siiani

4 https://kultuur.postimees.ee/8115316/kas-me-sellist-juhan-liivi-tahtsimegi

5 https://www.temuki.ee/archives/5174