Vene filmi veidrused

Arvo Pesti

 

Tallinnas ja Narvas peeti II vene filmide sügisfestival

 

Jätkuna Baltimaadel vene filme tutvustavale Alexander Studio Group korraldatud kevadfestivalile tõi see meie ekraanidele üheksateist uut vene filmi. Teosed olid jaotatud kolmeks programmiks: kümme põhifilmi, neli rahvafilmi ning viis “elustunud klassikat”. Filme oli ehk liigagi palju, isegi vene asja friigid ei jõudnud kõiki ära vaadata, seda enam, et käesoleval sügisel oli saak hea.

Kirill Serebrennikovi kaasaegsest Hamleti loost “Ohvrit mängides” on meie ajakirjanduses juba kirjutatud – võitis ju teatrilavastaja debüütmängufilm esimese Rooma filmifestivali. Film põlvkondade konfliktist, enese mina otsinguist, vene Hamletist on tõesti huvitavalt üles võetud, pingeline ja professionaalne. Pole ime, et teos pärjatud sai.

Jällegi üllatas meeldivalt sujuvalt vanameistriks pürgiv Pavel Lungin (s 1949) eelkõige filmi “Saar” teemaga. Teos on väga venelik, pealtnäha õigeusust läbi imbunud, igavikulisi probleeme lahkav linateos. Patt ja selle lunastamine, usk ja inimlikud nõrkused. Anatoli on sõjaajal eluihast võtnud hingele veresüü, nüüd, elades üksikul saarel väikekloostris, peab leidma lunastuse. Lungin poleks oma nime väärt, kui filmis ei oleks huumorit: pühade isade (kloostri ülemat mängib suurepärane Viktor Suhhorukov) väikesed inimlikud nõrkused loovad filmi põhiteemale huvitava ja usutava tausta. “Saar” on ehk parimgi Lungini film.

Üks sügisfestivali tippe oli kindlasti Rustam Hamdamovi eksperimentaalne kontsertfilm “Vokaalsed paralleelid”. Hamdamov on Euroopa intellektuaalide seas hästi tuntud, kuid Venemaal vähe tuntud väga omapärane looja. Hariduselt filmirežissöör on rahvusvaheliselt hinnatud moekunstnik ning esimene elus olev maalikunstnik, kelle töö riputati üles konservatiivses Ermitaažis. Kompromissitu ja eksperimentaalse filmitegija nappi loomingut tunnevad vaid vähesed, ehkki 1967. aastal valminud lühifilmi “Minu süda elab mägedes” alusel pidi siiamaani VGIKis (üleriigilises kinoinstituudis) õpetatama filmikaadri ülesehitust. 1991. aastal valmis Hamdamovil film “Anna Karamasoff” Jeanne Moreau’ga peaosas. Film oli Cannes’i filmifestivali peaauhinna pretendent ning teenis kriitikutelt ülistavaid hinnanguid. Kahjuks ei ole lai publik senini filmi näinud – sakslasest produtsent eelistas filmi seifi sulgeda. Hamdamov on Euroopas tunnustatud moe-, teatri- ja ehtekunstnik, 1992. aastal määras Pariisi linnapea talle väljapaistvate kultuuriliste saavutuste eest stipendiumi ning omapärane looja elas aastani 1995 Pariisis. Venemaal on ta teeninud rahvusliku preemia Triumf kui kunstnik, stsenarist ja režissöör. Tema maalid ripuvad nii USA, Itaalia kui Prantsusmaa muuseumides ja galeriides; ka Tretjakovi galeriis Venemaal. Muuseas, Luchino Visconti, Rustam Hamdamovi hea tuttav, olevat igavikku lahkunud toas, mille seinal rippus tema maal.

Tunniajaline kontsertfilm “Vokaalsed paralleelid” vändati juba kümme aastat tagasi Kasahstanis, kuid esilinastus alles 62. Veneetsia filmifestivalil ning äratas ka suurt tähelepanu, kuid preemia saamiseks peeti ikkagi liialt eksperimentaalseks. Filmis laulab kolm tuntud kasahhi ooperilauljat Glinka, Puccini, Verdi jt ooperiaariaid. Aariad kõlavad kibitkades, karjamaadel keset lambakarju, mägijõgesid ületades ja teistes ebaooperlikes situatsioonides, ka lennukis.  Aariate vahepeal kõneleb “vägede” juhataja, filmi stsenarist, tuntud näitleja, kirjanik ja režissöör Renata Litvinova. Kõneleb pealtnäha tühistest ja seosetutest asjadest, enamasti noomides ja õpetades lauljaid. Midagi rohkemat filmis ei juhtugi, kuid tervikpilt on lummav looduse, inimese ja laulu lugu. “See film on mõistujutt, kirjanduslik essee lahkuva nõukogude kultuuri teemadel. Film on nagu suits, mis imbub kõikjale, kus põrandaliiste ei ole,” on Hamdamov öelnud ühes oma intervjuus.

II vene filmide sügisfestivalil oli muudki huvitavat, kõike ilmselt ei õnnestunud ka näha. Allakirjutanu ühe lemmiku Aleksei Muradovi (s 1963) uus film “Uss”, omapärase põgenemise road movie, jäi ehk liialt moodsalt närviliseks, võrreldes autori eelmise filmiga, suurepärase dostojevskiliku hingusega “Tuulelohe”.

Boriss Hlebnikovi uus film “Vabalangemine” (vaatajad ehk mäletavad veel tema 2003. aastal tähelepanu äratanud “Koktebeli”) on stiilne lugu vene provintsist, venepärane tervitus Aki Kaurismäkile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht