Vene telesarjad sõnaga Sirbis (IX)

Aare Ermel

“Nestor Mahno üheksa elu” (“Devjat žiznei Nestora Mahno”).

DomFilm / Runa Solntsa / A-PRO Video, 2006. Draamasari, 12 jagu, 540 minutit. Stsenaristid Igor Bolgarin ja Viktor Smirnov. Režissöör Nikolai Kaptan. Tegevprodutsendid Feliks Kleiman ja Viktor Prihodko. Operaatorid Oleg Maslov-Lissitšik ja Igor Primiski. Osades Pavel Derevjanko (Nestor Mahno), Ada Rogovtseva (Jevdokija Mahno), Kirill Pletnjov (Vladislav Danilevski), Daniil Belõhh (Fedoss Štšuss), Igor Gnezdilov (Timofei Laškevitš), Lesja Samajeva (Maria), Natalja Soldatova (Vintsenta Danilevski) jt.

Nestor Mahno (1889–1934) nime tuntakse laialdaselt. Sellele viitavad entsüklopeediad ja ajaloouurimused, mitu korda esineb Mahno nimi Mihhail Šolohhovi “Vaikse Doni” lehekülgedel ja Aleksei Tolstoi “Kannatuste rajas” kirjeldatakse üksikasjalikult nii Nestor Ivanovitši ennast kui ka tema kaaskonda.

Kodusõja ajal oli Nestor Mahno Venemaa lõunaosa ulatuslikel aladel rahvaliikumise juht ja koguni selle ehe sümbol. Ennast mahnolasteks nimetavate ülestõusnute hajusad salgad avaldasid pikemat aega vastupanu nii interventidele, punastele ja valgetele kui ka petljuralastele ning tegid seda hoolimata nõrgast relvastusest ja kasinast organiseeritusest päris edukalt. Eriti sügavalt söövitus Mahno liikumine rahva mällu atamani kodumaal Vasakkalda-Ukrainas.

Viimastel aastatel on Nestor Mahnost tehtud Venemaal koguni kaks dokfilmi, “Batko Mahno kuld” ja “Mahno – vene revolutsiooni Petruška”. Kui “Kuld” oli veel üsna vaadatav, siis “Petruška” filmist umbes pool oli pühendatud selle režissööri Pjotr Soldatenkovi “sügavamõttelistele” targutustele Venemaa saatuse ja rahva tragöödia ümber.

Nõukogude perioodil toodi kodusõjateemalistesse kinofilmidesse sageli sisse Nestor Mahno kuju, keda kujutati enamasti väiklase, enesekeskse ja negatiivse tegelasena. Režissöör Nikolai Kaptani mullu valminud ajaloosari “Nestor Mahno üheksa elu” seevastu on esimene katse näidata legendaarse anarhokommunisti värvikat elukäiku võimalikult tõepärasena. Sarja aluseks on Igor Bolgarini ja Viktor Smirnovi samanimeline bestseller. Mäletatavasti olid samad mehed ka kunagise telehiti “Tema Kõrgeaususe adjutant” autorid. Sealgi esines Nestor Ivanovitš Mahno. Tõsi, toonaste traditsioonide ja ideoloogiliste kaanonite kohaselt tuli teda tutvustada antipaatse ja alatu anarhistina, kellele ei ole midagi püha.

Üheksa filmitunni sisse mahub kogu Nestor Mahno elulugu. Mitmete väheolulisemate faktide puhul on ajaloolist tõde küll pisut moonutatud, kuid eks see ole suurprojektide maksimaalse publikuhuvi nimel vältimatu. Tegemist pole enam siiski varasemale propagandale kohandatud ideoloogilise maniakiga, vaid reaalse inimesega.

Guljai-Poles kehvikupere viienda lapsena sündinud Mahno tutvus anarhistidega juba 16aastaselt. Kindlast poomissurmast päästis teda noorus. Tuberkuloosihaige Nestor mõisteti röövimiste ja tapmiste eest 20 aastaks Butõrka vanglasse. Taas vabadusse pääses ta tänu 1917. aasta veebruarirevolutsioonile. Algas uus elu. Tekkisid esimesed kommuunid, peeti pulmad ja sündis poeg. Paraku tehti lühikesele idüllile kiire lõpp, kui märtsis 1918 okupeerisid sakslased Ukraina. Pärast vaherahu sõlmimist taandusid Ukrainas viibinud Saksa-Austria üksused korda ja distsipliini minetades kiiresti läände. Sõdurid muutusid okupantidest põgenike hulkadeks, kes soovisid ainult rutem kodumaale jõuda. Mahno ja tema salgad aga oskasid soodsat ja uskumatult segast üldpoliitilist olukorda hästi ära kasutada.

Sõda tõi Mahnole kuulsust, armastust, sõpru ja võimu, mis sundis lühikesekasvulise ukrainlase tegema lõplikku otsuse, kuidas oma elu edasi elada. 30aastast Nestorit hakati juba tollal lugupidavalt batko’ks nimetama. Tema võitlussalka kuulus sellal umbes 400 inimest, kuid see oli üksnes tuumik – kaardivägi, mille ümber moodustus kiiresti tuhandetest meestest koosnev sõjavägi. Mahno enda ümber koondus lähimate kaasvõitlejate ring, kes jagas tema saatust lõpuni. Ahjaa, mahnolaste lipul oli paljulubav kiri “Surm kõikidele, kes ei lase töörahval priiust saavutada!”.