Vene vang ehk Kaks filmi sõjast

Arvo Pesti

Äsja lõppenud IV Vene filmide festival tõi Tallinnasse ja Narva tosinkond värsket mängufilmi, kusjuures pool neist laste- ja noortefilmid. 2008. aasta on vene filmi jaoks olnud külluslik aasta, hulk tuntud ja premeeritud režissööre on ilmutanud oma uued linateosed. Enamik paremikust tuleb ka Pimedate Ööde filmifestivalile, näiteks Kirill Serebrennikovi „Jüripäev”, Aleksei German jr „Pabersõdur” ja Aleksandr Proškini „Ela ja mäleta”. Mõned on juba saadaval DVD-levis (näiteks Vene filmifestivalil välja kuulutatud, kuid linastumata jäänud Bakur Bakuradze „Schultes”). 

On vist paratamatu, et Riias vägagi esinduslikult peetav ning seal ka sündinud Vene filmide festival, mida korraldab seal Alexander Studio Group, toob Tallinnasse need filmid, mis PÖFFi kavast välja jäävad. Seekord äratasid tähelepanu eelkõige kaks sõjafilmi: Aleksei Utšiteli „Sõjavang” ja Sergei Govoruhhini „Mitte keegi peale meie”. Sõjafilmideks võib neid kutsuda küll vaid mööndustega, mõlemad linateosed käsitlevad eelkõige ürginimlikke  väärtusi kohati sõjasituatsioonis.

Režissöör ja produtsent Aleksei Utšitel (s 1951) on filmifestivalide lemmik, mõne preemia on ta linateosed ikka saanud. Vahest tuntuim, eluloofilm „Tema naise päevik” (2000) Ivan Buninist võitis näiteks kolm Vene Nikat, Sotši festivali peapreemia jm. Üks huvitavamaid Utšiteli filme noorte inimeste suhetest „Jalutuskäik” (2003) pärjati Moskva filmifestivalil ja sai ka Cottbusi filmifestivali FIPRESCI  preemia. Sel aastal linastunud „Sõjavang” on seni võitnud 43. Karlovy Vary filmifestivali Kristallgloobuse parima režissööritöö eest. Film tugineb Vladimir Makanini (s 1937) omal ajal palju tähelepanu äratanud jutustusele „Kaukaasia vang” (1997). Autor on koolitatud stsenarist ja kirjutas ka „Sõjavangi” filmiloo.

Niisiis käib sõda Tšetšeenias, kuid otseselt sõjategevust näidatakse vähe. Väeosa olmet kujutades avatakse filmi arenedes üha olulisemaks  muutuvad peategelaste isiksused – autoreid huvitab inimene. Kuna venelaste kolonn on jäänud mineeritud kuristikku kinni, siis peab keegi abi tooma. Kaks sõjaväelast ja nende teejuht, vangivõetud piltilus tšetšeeni noormees, asuvadki raskele teekonnale. Karm tegelikkus ühendab tasapisi need kolm täiesti erinevat inimest kuni jõutakse asjaolude tõttu eksistentsiaalsesse olukorda, kus tuleb valida peaaegu juba sõbraks saanu tapmise või iseenda hukkumise vahel.

Makanini jutustus valgel paberil on psühholoogiliselt ehk veidi tugevam kui lahingutegevusse mattuv film, kuid mõte selgub siiski. Vangi mõiste saavutab ka filmis laiema tähenduse. „See film on vangidest, kusjuures kõik selle filmi kangelased on vangid. Ka meie oleme osalt poliitiliste otsuste vangid. Sellest ma tahtsingi rääkida”, tähendas filmi režissöör.

IV Vene filmide festivalil linastunud  teine sõjateemaline mängufilm on Sergei Govoruhhini (s 1961) „Mitte keegi peale meie”. Tuntud režissööri, kirjamehe, parlamendisaadiku ja presidendikandidaadi poja, samuti endale juba nime teinud looja värske film tugineb ta enda kirjutatud samanimelisele jutustusele (Govoruhhinil on ilmunud vähemalt kaks proosakogumikku ning hulk publikatsioone ajakirjades). Möödunud sajandi lõpus ja selle sajandi alguses tegutses Govoruhhin rindekorrespondendina  mitmetes sõjakolletes, sai ka haavata. Isiklikule kogemusele „Mitte keegi peale meie” tuginebki.

Filmis on kaks liini: juhuslikult kohatud armastus, mis kujuneb mõlemale elu armastuseks, ning võimas kohusetunne, mis sunnib tunde tipul peategelase siiski sõitma sõjapiirkonda filmima ja sõdima, sest „mitte keegi peale meie seda ei tee”. Kõlbeline valik, mis paneb raskesse olukorda nii peategelase ema  kui äsja leitud armastatu.

Vaatamata Govoruhhini filmi kohatisele ülekantud tähenduses mustvalgelisusele ja seda eriti võrreldes Utšiteli „Sõjavangiga”, on tegu huvitava tööga, palju päästab peategelaste (näitlejad Maria Mironova ja Sergei Šnõrjov) suurepärane mäng. Filmi lõpp jätab otsad lahti: pääseb kaks korda haavatud peategelane bandiitide käest või mitte, teab vaid jumal taevas. Nagu isa Stanislav nii valutab ka  poeg Sergei Govoruhhin südant kodumaa kõlbelisuse pärast. Küllap mitte asjata!