Vestlused patust ?Sin City? taustal

Jüri Ehlvest

Ekraniseeritud koomiks kannab endas lõpuaja märki, olles omas absurdsuses kultuurilise mandumise lõppjaam. Põnevik ?SIN CITY?. Re?issöörid Robert Rodriquez ja Frank Miller. Osades Bruce Willis, Mickey Rourke jt. USA 2005. Linastub Tartus ja Tallinnas.

?Sin City? on natuke naljakas film. Robert Rodriguez on kinolinale toonud  kolm Frank Milleri koomiksit. Ma ei ole vist paberkandjal ühtegi Milleri koomiksit näinud, päris kindel muidugi ei saa olla, mõnes juuksurisalongis on ehk näppu juhtunud. Aga nüüd, pärast filmi vaatamist, on mul tunne, et olen Milleri koomiksitest küllastunud. Film nimelt imiteerib koomiksit. Ja täiega. Kuigi kasutatakse elavaid näitlejaid, jääb neist mulje kui pliiatsijoonistustest.

Film on mustvalge. Kuid mitte täiesti, veri ja huuled on punased. Küllap oli sellise efekti saavutamine tehniliselt päris keerukas. Kaadrid vahetuvad jõnkslikult ? seegi suurendab koomiksiefekti. Dialoogid on napid, teksti antakse pidevalt sisemonoloogidena.

 

 

Ei nali ega kunst

Ausalt öeldes ei saa ma absoluutselt aru, miks sellist filmi oli vaja vändata. Äkki on ameeriklased üritanud teha kõrget kunsti? Või nalja? Välja pole kuigivõrd tulnud kumbki. Ekraniseeritud koomiks kannab endas otsekui lõpuaja märki, olles omas absurdsuses kultuurilise mandumise lõppjaam.

Aga vorm vormiks, vaadakem, mis on filmi sisu. Patt. Peaks nagu olema. Esimeses loos paistab patt olevat väikeste tüdrukute vägistamine, teises inimesesöömine, kolmandas prostituutide tulistamine. Kõik need patud on pealtnäha küll rängad, kuid ometi jääb filmist pinnapealne ja tühi tunne. Enda elus pole nii räigeid apsakaid ette tulnud, aga väiksemaid küll. Ja juba enda väikestestki pattudest on hinge jäänud oi, oi kui suured pained. Koomiksifilmi tegelastel näib aga kõik see, mida patt endaga kaasa toob, täiesti puuduvat. Jääb kahtlus, kas filmi autoritel on patt üldse korralikult läbi tunnetatud. Või on sin neile lihtsalt sõnakõlks, kolm tähte, mida annab efektselt punast värvi täis kallata. Ehk on Rodriguez  ja Miller oma teosega üritanud pakkuda vaatajale lunastust, üritanud veenda, et nende verevate tähtede taga polegi õieti midagi. Vähemalt mitte midagi tõsist. Või vastupidi: on midagi nii tõsist ja suurt, et on vaid koomiksi leebes vormis väljakannatatav. Tunnistan, ma ei saanud pihta. Seepärast otsustasin patu kohta pärida tarkadelt inimestelt.

 

 

Patu jälil Otepääl

Sõitsin Otepääle. Oli väga ilus ilm. Linnamäel katsusin kiviheitemasinat. Oimasin, et ?Sin City? patud jäävad minust liiga kaugele, äratundmisrõõmu pole. Mäelt alla tulles kohtasin Eesti maausuliste maavalla koja üht vanemat Epp Margnat. Küsisin, mis on patt maausuliste meelest. Epp ütles, et lapse tapmine ja piiripeenra kündmine. Küsisin, et kumb patt on suurem. Pidada olema võrdsed.

Mu nõutus süvenes. Läksin külastasin kohalikku luteri pastorit Jüri Stepanovit. Küsisin temaltki: mis on patt? Õpetajahärra polnud kidakeelne. Ta rääkis armastusega küpsetatavast kollasest saiast ? keeksist ja mustadest kätest, millega ei tohi tainast puutuda. Ja ta rääkis poisikesest, kes pillab kivi kogemata linnupessa. Õpetaja tõi veel näiteid pühaduse rüvetamisest ja mustusest, mis tuleb patustaja sisse. ?On võimalus, et ta ei märka, mida on teinud,? rääkis õpetaja, ?aga kui ta märkas, siis ta palub andeks. Kui ta märkab! See kehtib iga inimese kohta. Aga see äratundmise äär võib olla õhkõhuke.?

?Mis siis inimesest saab, kui ta on ära tundnud, et on patune?? küsisin.

?Kui patt on ära tuntud, siis algab puhastumine. Puhastumine käib kogu elu. Kui inimene saab aru, et ta on eksinud, siis hakkab tal väga valus häbitundest. Eksinud inimene on nagu murtud mänguasi, mis on nurka visatud. Kui sa vaatad oma lapsepõlve lelusid, siis kõik on katkised. Inimese katkised mänguasjad on selle inimese nägu või hing. Kes on see, kes lapiks tema hinge kokku uuesti? Mida teha, enne kui on hilja? Kirikus on inimesel võimalus ennast vaadelda, jutlus on inimese ja Jumala dialoog. Selle dialoogi kaudu võib ta selle õhkõrna ääre ära tunda.?

?Kas Jumal annab andeks??

?Jumal ei oleks Jumal, kui ta ei annaks andeks. Mis on armastuse suurus? Armastuse suurus peitubki andeksandmises. Luuka kadunud poja lugu on kõige parem näide. Muide, mis nende maausuliste meelest patt on? Ahah. Põllupeenra kündmine, seda ma tean. Pietistidele on väga selge, mis on patt. Või õieti veel ateistidele. Nemad teavad kõige paremini. Aga nad ei tea, et patu äratundmisele järgneb sügav kahetsus. Kuidas see päike uuesti välja tuua siis, kui paks suur pilv on eest, seda on vaja osata. Mitte näpuganäitamist. Inimene on väga õrn astja, mida lihtsalt ei saa sitaste kätega puudutada, ei tohi.?

?Kuidas see päike siis välja tuua??

?See on hea küsimus, ütlen nõnda, et ma jään võlgu. Ma arvan, et see, kes on patune, see inimene on õnnelik, kuigi sellega käib kaasas valu, patukahetsus, kuid see inimene, kes on õppinud selgeks andekspalumise, see on õppinud selgeks ka andestamise.?

?Kumb inimene on õnnelikum,? küsisin, ?kas see, kes elab patuste seas, olles ise patuta, või see, kes ei näe teistes pattu, kuid teab, et ta ise on patune??

?See, muidugi see,? ütles õpetaja.

Olin plaaninud pärida patu kohta ka Jehoova tunnistajatelt, mormoonidelt ja psühhiaatritelt. Aga küsisin hoopis meestelt kõrtsis. Mehed kõrtsis vaidlesid innukalt, lõpuks jäi peale seisukoht, et patt on lüüa ema.

 

 

Ei kahetsust ega häbi

Pärast vestlusi Otepääl sain ma palju paremini aru, miks ?Sin City? mulle ei meeldinud. Patud olid vägevad. Kuid puudusid nii kahetsus kui häbi, ei hingepiinu ega meeleheidet. Karakterid on ?Sin Citys? täiesti staatilised. Mitte keegi ei puhastu. Ei sisemiselt ega väliselt. Vastupidi. Päris kena pedofiil muutub lõpuks täiesti kollaseks. Filmis toimuvat protsessi võiks nimetada hangumiseks. Arvan, et inimesele on siiski loomuomane püüd patust vabaneda. Keeksitaigna seest peab pori välja saama. Patt peab olema liigutatav, väljaurgitsetav, siis on ta kuidagigi talutav. Kui see miski haaramatu, kuid end vägevalt kehtestav ?Sin Citys? on patt, siis on ta ürgne, igipüsiv, igal pool ja alati kohalolev. Päris ja kohutav. Iseenesestmõistetav. Aga sellisena ka täiesti mõttetu. Minu meelest. ?Sin City? on täiesti mõttetu film. Aga ei, siiski mitte. Tänu filmile vestlesin ma mitme inimesega patust ja natuke, mis siin salata, hakkas nagu kergem.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht