Vigade revolutsioon

BERK VAHER, Endine respublikaan

Esto TV provodokk ?Vali kord?. Ega nad mulle ka alguses ei meeldinud. Uuriva ajakirjanduse ambitsiooni ei suutnud nad küll täita. Ka napakavõitu meelelahutusena oli rühmituse teletegevus liiga eneseküllane ja hajus, kõnetas harva tegelikke valusaid probleeme. Ehkki, ega selles meelelahutuses nüüd midagi üliväga hullu ka polnud. Aastavahetusel nähtud biitlite ?A Hard Day?s Night? osutus üsnagi sarnaseks Esto TV taiestega. Ja eks neidki nimetati esialgu ?pitekantroopideks Thamesilt? (olgugi, et nad Liverpoolist tulid).

Ka siis, kui ma Keni-Tolki inimestena tundma õppisin ning nad meeldivaiks ja terasteks (ehkki ikkagi parasjagu sõgedaiks) tegelasteks osutusid, ei olnud ma päris kindel, kas neist on adekvaatseid ühiskonnakriitikuid. ?Welcome To Estonia? oli punk koduvideo, aga sotsiaalse kommentaarina jäi ebamääraseks. ?Vali kord? on mulle ? nagu paljudele ? tunnistäheks, et nad hakkavad aru saama, mida teevad. Ning Maimik ja Ulfsak hakkavad aru saama, kuidas seda teha. Ja see, mida nad teevad, on ohtlik, sest paneb märkama asju, mida ?vaba meedia? püüab varjata. See paneb märkama seoseid näiliselt lahus seisvate protsesside vahel, näiliselt kahjutute arengute õõvastavaid projektsioone.

Fookus nihkub tasapisi iseendalt ühiskonnale, oma kunstlikelt lollustelt paljude rahvuskaaslaste loomupärasele nürimeelsusele ja manipuleeritavusele. Kunstlikult absurdsete situatsioonide loomine on alles, kuid neile lisandub ja kohati neid ka ületab ?tegeliku olukorra? konstrueerituse ja paradokside väljatoomine. Vahel juhtub see juba ka poolkogemata ja väljaspool ekraanireaalsust. Filmi Tallinna-esilinastust ilmestasid sõgeüürgaja Raul Velbaumi kannatused nelja musta riietatud estoka haardes. Velbaum sekkus hästi kavandatud tseremooniasse, oli selles häirivaks veaks, mis tuli (saalist) elimineerida. Esiritta jäid nukralt lebama Velbaumi hambad. Estokad ise muhelesid häbelikult, saades loomulikult aru rabavast paralleelist Res Publica üldkogul erakonna üht staa?ikamat liiget Rain Tolki tümitanud turvatarikaga.

Toosinane varasügisene Res Publica üldkogu oli mõnes mõttes üksiti veel vägevam spektaakel kui terve ?Vali kord? ongi. Sealgi sekkus hästi kavandatud tseremooniasse või lausa ?tegelikkusesse? viga, hälve, häire, millele kavandajad ei osanud paindlikult ja vägivallata reageerida. Põrkusid kaks teatraliseeritud tegelikkust, sündis kolmas ? õigemini, nendevahelisest lõhest paistis päristegelikkus, reaalne. Naljakas oli lugeda Eesti Päevalehe väidet, et Esto TV ?üritas ebaõnnestunult? üldkogu häirida ? esikaanel, lombiveest tilkuva Tolgi suure pildi kohal. Suur ebaõnnestumine küll.

Muidugi on ka selles filmis liigset (tudengisket? ei haaku eriti muu materjaliga, Soome osa tundub ka pikavõitu), ent ometi on ?Vali kord? juba vägagi mõjus poliitiline karikatuur. See ei ole enam poolhuupi sahmimine ja pullitegemine, vaid teadlik semioterrorism, targalt läbi mõeldud vigade revolutsioon ? mis ainult rikastub sellest, kui kavasse endasse vead ja ootamatused sisse juhtuvad.

Natuke üllatav on muidugi see, et Juku-Kalle Raid afterparty?l filmi suhtes tõrksaks ja isegi natuke solvunuks osutus. Ma saan aru, et jõmmidele, jupidele ja kallemuulidele film ei meeldi, aga Juku-Kalle? Ega ometi kadedusest? Olgu see siis konstruktiivne kadedus, mis ka ?Tegelikkuse KesKusel? laseb filmiks saada.