Võib-olla maailm ongi üks aed

„Pingeväljade aednikus“ nagu ka Mehis Heinsaare loomingus on kõik seotud müsteeriumiga, mida võib nimetada ka eluks, aga mille peamine tunnus on tõsiasi, et oluline osa sellest jääb alati kättesaamatuks.

HASSO KRULL

Dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik“ (Eesti 2021, 60 min), režissöörid-stsenaristid-produtsendid Joosep Matjus ja Katri Rannastu, operaator Joosep Matjus, helilooja Mati Üprus.

Amasoonia vihmametsi peetakse erakordselt liigirikkaks. Vihmametsas uidates võib tihti sattuda paikadele, kus on koos nii palju eri taimi, et tekib kahtlus: see ei saa olla juhuslik, siin on kunagi midagi toimunud. Nõnda asi ongi. Suure hulga vihmametsade pindalast hõlmavad endised aiad, kuhu toodi kokku just selliseid taimi, nagu aednikele parasjagu meeldis. Hiljem jäeti aiad maha ja liiguti edasi, kuid uus kooslus jäi alles, see võis isegi täieneda, kui endisi aedu külastasid linnud ja loomad. Kuna Amasoonia aednikel pole umbrohu mõistet, ei erinegi mahajäetud aiad oluliselt nendest, mis veel kasutusel on. Taimi paigutatakse nii, et nad omavahel hästi läbi saaksid, monokultuure ei istutata kunagi. Nii on aiad metsas lihtsalt intensiivsema liigi­rikkuse paigad, teatavad pingeväljad, mis inimese kohalolust kuigivõrd märku ei anna, kuid ei sobi ka naturalistliku kujutelmaga „metsikust loodusest“. Sest kui selline pingeväli ongi „loodus“, pole ta ometi päris „metsik“, ja kui ta vahest metsikuna paistabki, pole ta puutumata loodus, vaid metsik aed.

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu „Pingeväljade aednik“ paistabki esmapilgul olevat loodusfilm. Rahulik panoraamne vaade, kaamera aeglane liikumine, ilmselge tähelepanu taimestikul, kuid ilma ühtki liiki esile tõstmata. Selle keskel liigub ka inimene, kuid ta on rõhutatult tavaline, ei vaata kaamerasse, paistab olevat oma mõtetes. Mis mõtted need on, seda vaataja teada ei saa, aga ta kuulatab ümbrust, siis tõstab pilgu kuhugi, kus võib olla mingi objekt, kuid võib olla ka midagi ebamäärast, nimetut ja kujutut. Võib-olla ei tea ta päris täpselt, kuhu minna. Aga võib-olla on ta juba rändamas, me lihtsalt ei näe seda, sest siht on meie eest varjatud ja võib-olla rändaja endagi eest osaliselt varjatud. Võib-olla see on tema saladus.

Nii luuakse juba filmi esimestel minutitel maheda määramatuse õhkkond. Me ei tea, mis järgmiseks juhtub, kuid see ei tekita ka ärevust, vaid hoiab üksnes alal õrna võbelust, kaasa minemise pinget. Inimene, keda filmis näidatakse, on kirjanik Mehis Heinsaar, aga see tõsiasi ei tundu esialgu kuigi oluline. Näeme küll, kuidas ta kirjutab, aga tema luuletusi kuuleme alles hiljem, enamasti kaadritaguse häälega. Üks esimesi stseene, kus ta midagi tõepoolest ütleb, on hiirte ootamine öösel: küünlad põlevad, aga hiired pole veel tulnud, ootus kestab, ja siis lausub filmi peategelane: „Jumala küllatulekut võiks ka sama tähelepanelikult oodata kui hiire, tegelikult. Siis oleks vaim kogu aeg virge.“ Mingit pikemat arutlust sellele ei järgne, Mehis vaikib ja mõne aja pärast hiir tulebki. Hiirt ei paista jumal huvitavat, ta on rahul sellega, mis ta eest leiab, ega kaota asjatult aega. Millist jumalat Mehis õieti mõtles, seda filmis ei täpsustata, kuid tema lausest jääb mulje, et tegu on ennemuistse, dionüüsilise jumalusega, kes rändab maailmas tundmatuna ringi ja võib ühel õhtul koputada igaühe uksele. Sellise jumala silmis on umbrohud ilusad lilled, mahajäetud maja on uhke nagu katedraal ja muidugi võib seal elada ka hiir, kelle soterdatud sodipodi jumalat kindlasti ei pahanda.

Teatav murdepunkt on filmis Mehis Heinsaare ja Marko Kompuse vestlus. Kompuse kaudu tuleb sisse tugev irooniline register.

Kaader filmist

„Pingeväljade aednik“ liigubki lakkamatult kuskil varjatuse ja varjamatuse piiril. Kuigi Mehis Heinsaare loomingust on juttu vaid ääri-veeri, on see siia ometi haaratud, puudutades kõike nähtavat ja isegi nähtamatut. Heinsaare novellidele on ju omane see, et midagi väga olulist jääb alati välja ütlemata, see jääb saladuseks isegi siis, kui loos peituv intriig leiab lahenduse ja dramaatiline pinge langeb. „Elu on igal ajal müsteerium,“ ütleb Mehis kohe filmi alguses. „Elad sa kõige paremal ajal või kõige igavamal ajal või kõige halvemal ajal, igal ajal on elu absoluutne ja täielik müsteerium.“ See pealtnäha lihtne mõtteavaldus annab tegelikult võtme, kuidas film on seotud kõigega, mida Mehis Heinsaar on kirjutanud – mitte metonüümiliselt, nagu portreefilmi puhul võiks eeldada, vaid sünekdohhi kaudu. Kõik, mida filmis hoomame, ja kõik, mida Heinsaare raamatutest loeme, on seotud ühe müsteeriumiga, mida võib nimetada ka eluks, aga mille peamine tunnus on ikkagi tõsiasi, et oluline osa sellest jääb alati varjatuks, ligipääsmatuks, kättesaamatuks, ükskõik kui osavalt seda ka ei kujutataks või kui targalt selle üle ka ei arutletaks. Nõnda ei olegi „Pingeväljade aednik“ päriselt portreefilm, sest Mehis on siin ise osa millestki, mille avaramat tähendust ta ei suuda hõlmata, sest seda ei suudagi hõlmata ükski konkreetne isik, tekst ega objekt. Kuid ilma hõlmamata suudab ta sellele ometi viidata ja sünekdohhi kaudu ongi kogu müsteerium nüüd täielikult kohal, nii palju, kui see üldse saab kusagil kohal olla.

Kõike seda arvestades on täitsa loomulik, et Mehis filmis väga palju ei räägigi. Enamasti ütleb ta ainult nii palju kui parasjagu tarvis ja kunagi ei seleta see kõike, aga annab jälle kätte ühe niidi­otsa, mille kaudu võib edasi minna, isegi midagi avastada. Just tänu metonüümia puudumisele muutuvad igapäevased tegevused, automaatsed liigutused nüüd tähendusrikkaks, sest nad on reaalsusest vabad – vabad sellest, mida Roland Barthes kunagi nimetas reaalsusefektiks. Viimase põhiline funktsioon seisnes ju selles, et realistlik kunstnik kuhjab oma teoses mitme­suguseid detaile, mis pole sisuliselt kuigi tähtsad, aga aitavad tekitada illusiooni, et kõik sündmused on reaalsed, toimuvad reaalsuses. „Pingeväljade aednik“ on valmimise printsiibilt muidugi dokumentaalfilm. Aga mingit reaalsusefekti siin ei teki, vastupidi – ka täiesti tavalised asjad ei tundu siin enam olevat päris reaalsed. Kui tuppa tassitakse külmkapp, on see küll täiesti argine toiming, aga piirdub vaid puhta funktsionaalsusega ja ununeb kohe, muutudes nii kergelt ebareaalseks, ajutiseks ja mööduvaks. Reaalsus on kuhugi kaugele jäänud või õieti ta ei olegi siia jõudnud, ta lihtsalt ei ulatu siia, kus toimib müsteerium.

Teatav murdepunkt on filmis Mehis Heinsaare ja Marko Kompuse vestlus, kus arutatakse ägedalt loomisprotsessi üle, vaieldakse Aleksander Suumani teemal (kas Vilsandil on ikka savi?) ja tehakse juttu isegi Nobeli preemiast. Kompuse kaudu tuleb sisse tugev irooniline register. Seda ennustas küll juba Mehise kujutluspilt põrgust, kuhu lähevad laisad loomeinimesed, kes ei viitsinud koristada, kuid sellegipoolest jääb Kompus filmi keskseks ironistiks. Iroonia tasakaalustab veidi Heinsaare luuletuste intensiivset emotsionaalsust, kuid ennekõike mahendab ta müsteeriumi lumma, mis muidu hakkaks vaatajat enda alla matma, mässiks ta oma nõiduslikku võrku nagu putuka. Iroonia hoiab müsteeriumi väge tagasi ja nõnda ühtlasi võimendab seda. Sest nagu vestluse lõpus välja tuleb, on ka Kompus ise tegelikult müsteeriumist lummatud: „Aga tegelikult, et sa oled selles universumis, et sa üldse olemas oled, selles ainukordsuses … See on ju seletamatu, see olemine ise. Olemisel ei ole ju seletust.“ Seega on see iroonia romantiline iroonia, teatav transtsendentaalne tembutamine, mille eesmärk on ilmutada hoopis midagi muud.

Romantiline iroonia ei jää Matjuse ja Rannastu filmis üksnes sõnadesse, vaid toimib veel mõjuvamalt pildi tasandil. Vahel loob selle mõni jahmatav objekt (lippidest-lappidest torn), vahel situatsioon (flöödimäng varemetes), vahel tsitaat (nipernaadilik jalgrattasõit). Sageli on tegu mingi üllatava bricolage’iga, ette kavatsemata meisterdamisega, nagu improviseeritud seljatoega tool maha­jäetud bussipeatuses või lõunasöök tööpingil, kus toidukausside vahelt turritab välja sakiline ketassaag. Kõige tüüpilisem on aga see, et tegelane toimetab asju, mille mõte jääb vaatajale tabamatuks, ta näib justkui liikuvat ilma selge eesmärgita, uudishimu, aimuse või mängulusti ajel. Müsteerium valitseb nii tugevalt, et ta justkui tahaks selle käest pääseda, hoopis ära või mujale minna – seepärast on ta alatasa vaataja poole seljaga või paistab eemalt, on kuhugi kõndimas, metsatihnikusse või videvikuhämarusse kadumas. Aga järgmises pildis on müsteerium jälle tagasi, tegelane on ikka selle keskel, pääsu ei ole kuhugi ja ega ta ju seda õigupoolest tahagi.

Nõnda muutub kõik, kus Mehis käib, selles filmis igavese tagasituleku aiaks. Võib-olla maailm ongi üks aed. Just selline aed, nagu Amasoonia vihma­mets, kus on väga raske vahet teha metsikul loodusel ja unustatud kultuuril, kus reaalsus on lihtsalt üks võimalik vaateviis, mille ulatus on üpris piiratud. Muidugi ei jõuaks see kõik meieni ilma meisterliku operaatoritöö ja täpse montaažita. Filmi põhitooni toetab väga keskendunult Mati Üpruse muusika, aeg-ajalt see lausa paitab kõrva (päris filmi lõpus näeme teda ka põgusalt koos Mehisega musitseerimas). Aga tõeliselt asendamatu on siin pingeväljade aednik ise, kes küll ainult osutab müsteeriumile, kuid kelleta niisugust filmi siiski kujutleda ei saaks, samuti nagu seda nüüd ei saa kujutleda ilma hiiretagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht