Võitlus iseendaga või võistlus teistega?

ELISE EIMRE

Mängufilm „Piitsalöök“ („Whiplash“, USA 2014, 107 min), režissöör-stsenarist Damien Chazelle, operaator Sharone Meir, helilooja Justin Hurwitz. Osades Miles Teller, J. K. Simmons, jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Ekraan, Cinamon ja Astri.

Andrew' (Miles Teller) õpingud muusikakoolis muutuvad karmikäelise õpetaja  Fletcheri (J. K. Simmons) tõttu peatselt võitlustandriks.

Andrew’ (Miles Teller) õpingud muusikakoolis muutuvad karmikäelise õpetaja
Fletcheri (J. K. Simmons) tõttu peatselt võitlustandriks.

Kaader filmist

Režissöör Damien Chazelle’i mängufilm „Piitsalöök“ lööb muusiku karjääriredelil liikumise ideaalid suure hooga kõikuma. Lugu, mida alles kahekümnendates eluaastates Chazelle 2013. aasta „Sundance’i“ filmifestivalil algselt lühifilmina esitles, on jõudnud uue ringiga taas kinolinadele, sedapuhku aga hoopis suuremas vormis: kõigest 19 päevaga üles võetud täispika mängufilmina, mis saanud mitmeid auhindu ning avas ka möödunud aasta „Sundance’i“.

Maratonijooksuga sarnaneva võttegraafiku on võimeline realiseerima vaid väga kindlakäeline režissöör. Olgugi et Chazelle’i lavastajakogemuse võib kokku lugeda ühe käe sõrmede ühel sõrmel (džässmuusikal „Guy ja Madeline pargipingil“ / „Guy and Madeline on a Park Bench“, 2009), tulenevad tema teadmised elust enesest. Režissöör kasvas nimelt üles Princetonis, kus ta pürgis andunult keskkooli džässbändi professionaalseks trummimängijaks. Džässilegendi Hank Levy lugu „Whiplash“ oli oma keerukusega just temasuguste ambitsioonikate talentide meisterlikkuse proovikivi.

„Piitsalöögi“ süžeeliin on valdavalt autobiograafiline ning põhineb paljulubava trummiõpilase ning karmi käega õpetaja võimuvõitlusel. Selle asemel et portreteerida algaja muusiku heroilist heitlust teele sattuvate takistustega, panustab Chazelle kargele realismitaotlusele. Ta paneb peategelase piinlikult oma sihi suunas roomama. Seejuures ei jää arvukatel lähiplaanidel tabamata mitte ükski higi, vere ja pisaratena valatud piisk. Kuna tavapärase rokilegendi asemel räägib „Piitsalöök“ džässi­tudengist, kes eelistab kokaiinitriipudele isaga popkornisöömist, on filmi karm noot ootamatult lööv. Chazelle ei esita klišeed, vaid näitab muusikatööstuse kulisside taha jäävat reaalset tööd.

Loo peategelane 19aastane Andrew Neyman on unistanud trummimängijaks saamisest juba lapsepõlvest saadik. Pääsenud USA parimasse Shafferi muusikakooli, tundub noorele tudengile, et ta on oma jala lõpuks ukse vahele saanud ning piisava pühendumise korral on hiilgav muusikukarjäär talle justkui garanteeritud. Neymani introvertset olemust kehastab näitleja Miles Teller, kelle karismaatiline tagasihoidlikkus tõi talle edu menukaks kujunenud filmis „Erakordne praegu“ („The Spetacular Now“, James Ponsoldt, 2013). „Piitsalöök“ esitab aga näitlejale uue väljakutse. Telleril tuleb ennast ületada nii tohutu arengu läbiva karakterina kui ka nõudlike trummisoolodega.

Telleri rolli vormib silmapaistev koostöö J. K. Simmonsiga, kes teeb muusikakooli kõige kardetuma õppejõu Terence Fletcherina oma karjääri ühe tugevaima rolli. Fletcher ei ole õpetaja, kellelt võiks oodata isalikku patsutust õlale. Kuigi Simmons mängis ka näiteks „Junos“ (Jason Reitman, 2007) vagurat pereisa, tuli tal siin rohkem snitti võtta oma loetlematutest rollidest psühhopaatide, kindralite ning politseiülematena. Shafferi muusikakoolis käib elu Fletcheri taktikepi järgi ning rütmipidamatuse korral aitab näkkupeksmine tema arvates võrdlemisi efektiivselt tudengite tempot tõsta.

Fletcheri allikasinised silmad ühes mustast T-särgist väljapunnitavate musklitega loovad ilmeka duaalsuse manipulatiivsest isiksusest. Tema töömeetodi kohaselt põhineb õpilase ja mentori edukas suhe hirmul, mille abil tuleb välja ehmatada talent mitte midagi saavutavast keskpärasusest. Fletcheri silmis on sõnapaar „hea töö“ kõige kahjulikum tagasiside paljulubavale muusikule, kes seetõttu kiitvatele loorberitele puhkama jääb. Seega ei jäta ta kasutamata ühtegi salvavat võtet, et oma õpilasi turvatsoonist välja ja ängistusse ajada. Noor Neyman, kelle ainus eesmärk on minna ajalukku kui suurejooneline trummivirtuoos, võtab oma õpetaja piitsa ja prääniku vastu väsimatu visadusega.

Fletcherist kujuneb Neymani silmis aukartust äratav suurkuju, kelle agressiivne mehelikkus lõhub poisi suhted oma isaga (Paul Reiser). Põhjused, miks Neymani ema tema varases lapsepõlves lahkus, jäävad selgusetuks. Küll aga on arusaadav, et isa topeltroll, ka ema asendajana, on pehmendanud poja kasvatust. Fletcheri macho-mehelikkuse taustal hakkab Neymanile tunduma oma isa elus läbi kukkunud väikekodanlasena, kes ei suuda hoomata džässmuusiku karjääri loomisel tehtavat rasket tööd.

Nii nagu ühel hetkel tundub ajaraiskamisena õhtu pereringis, saab Neymanile segav faktor armuleegist kino piletimüüja Nicole’i (Melissa Benoist) vastu. Hoolimata sellest, et Nicole käib ülikoolis, puudub tüdrukul kindel siht ning pulseeriv kutsumus. Pealegi kutsub tüdruk poisis esile õrnad tunded, igatsuse kodu ning lihtsa ajaveetmise järele. Nagu perekond on ka Nicole sellest tulenevalt Neymani silmis takistus, mis ei lase tal jäägitult trummimängule pühenduda.

Neymani kinnisideeks kujuneb Fletcheri õppemeetodiga haakuv lugu alles algajast džässmuusikust Charlie Parkerist, kelle suunas Jo Jones publiku ees trummitaldriku viskas. Sügavast alandusest hoolimata ei jäänud Parker nurka häbenema, vaid harjutas kogu hingest, kuni tõestas end aasta pärast niivõrd geniaalse muusikuna, et temaga ei söandanud enam keegi nii käituda. Sellest tuleneb Neymani kindlameelne hoiak, et edasipürgijad ei vaata tagasi, vaid liiguvad sihikindalt oma meisterlikkuse tipuni.

Lõiganud ära igasuguse läheduse, leiab Neyman, et midagi on endiselt väga valesti. Kõige tipuks kipub tulevik kõlama hoopis teisiti, kui ta esialgu arvas. Olenemata sellest, et Neyman on harjutanud oma käed verd tilkuvateks räbalateks, avastab ta end ühel hetkel üksiku klienditeenindajana. Selle tulemusena saab küsitavaks ka Fletcheri õppemetoodika. Nimelt, millisel määral või kas üldse on õigustatud emotsionaalne manipulatsioon ning psüholoogiline terror oma õpilase suhtes?

„Piitsalöök“ sisaldab Neymani loo kõrval ka teise analoogilise juhtumi, mis paraku jõuab traagilisema lõpuni. Üks Fletcheri endine õpilane varises õpetaja terrori tagajärjel vaimselt kokku ning lõpetas oma elu enesetapuga. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et režissöör on kajastanud õpetaja süüd kui tegu, mis jääb karistuseta. Hoolimata vallandamisest jätkas Fletcher edukalt oma karjääri lugupeetud muusiku ning orkestrijuhina. Sellega ühes on piir Neymani saatuse ümber väga hägune. Kas lõppkokkuvõttes on Neymani näitel tegemist Fletcheri töö vilja või ohvriga?

Lisaks Fletcheri homofoobsetele naljadele tundub väga vale suhtumine, et edu muusikukarjääris saab üles ehitada ainult paranoilisele harjutamisele. Seda põhjusel, et viimane matab enda alla kogu naudingule jääva ruumi. Siinkohal on irooniline asjaolu, et erinevalt Neymani taktikast YouTube’i klippide järgi ajaloolisi trummisoolosid välja pigistada, käisid tema enda iidolid Buddy Rich ja Max Roach kontsertidel, kuulasid elavat muusikat ning see elamus pulseeris edasi ka nende loomingus. Pealegi tähendasid eelnimetatud suurkujudele kaasmuusikud eelkõige inspiratsiooni, mitte konkurentsi.

Chazelle’i enda elust inspireeritud lugu räägib küll karjäärist džässmuusikuna, kuid ulatub oma teemakäsitlusega laiemalt tänapäeva hoiakuteni. Režissöör pole valinud „Piitsalöögiga“ poolt, vaid pigem kommenteerib olukorda. Ta seab kahtluse alla üleüldise mentaliteedi, et loominguline kvaliteet on justkui mõõdetav taktitundetu ambitsioonikuse najal. Kas näha „Piitsalööki“ kui inspiratsiooni või suhtuda sellesse kui meisterlikult markeeritud kitsaskohta? Neymani edulugu, mis klapid kõrvadel ning silmade ees liigub küll eesmärgipärase sihini, kõlab kõigest hoolimata lõpuks Fletcheri taktikepi saatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht