Vorm on see iva

J?n Rooste

Isa kanaga režissöör Riho Undi nukufilmis “Miriami kana pesakast”. Lumememm teatris režissöör Pärtel Tali plastiliinanimatsioonis “Teatriporgand”. 2 x KAADER FILMIST

 

Nukufilm “Miriami kana pesakast”. Režissöör Riho Unt, stsenaristid Leelo Tungal ja Peep Pedmanson, operaator Ragnar Neljandi, kunstnik Ivika Luisk. Produtsent Arvo Nuut, Nukufilm, 2006, 5 min. Esilinastus 20. IV kinos Sõprus.

 

Nukufilm “Teatriporgand”. Stsenarist, režissöör ja kunstnik Pärtel Tall, animaatorid Märt Kivi ja Andres Tenusaar, helilooja Tiit Kikas. Produtsent Arvo Nuut, Nukufilm, 2006, 5 min. Esilinastus 20. IV kinos Sõprus.

 

 Eesti animatsiooni/nukufilmi üldise kõva taseme juures on imevahva, et just sarju tuleb juurde. Lotte-lugude ja Tommy ja Fluffy arendustele lisaks on nüüd kujunemas/kujunenud koguni kaks kõva tasemega animasarja: Riho Undi ja Pedmansoni-Tungla “Miriami lood” ning Pärtel Talli porgandilood (“Porgand!” ja “Teatriporgand”), mille uued osad linastusid koos pigem avangardsema maitsega vaatajatele (mõni ütleks, et täiskasvanutele) suunatud Rao Heidmetsa “Pärlimehe” ja Mati Küti “Une instituudiga”. Siiski – ka neis neljas võib ühisjooni leida, kuigi see esmapilgul ehk võimatu paistab.

Muide, ega lapsed saalis vist suurt vahet tõmmanud, millisele publikule üks või teine asi on suunatud. Nad võtsid vahetult vastu kõik neli ning piiri laste- ja täiskasvanuteasjade vahele vedas siin ikkagi intellektuaalselt rikutud mõistus, mis eeldab, et ühe audiovisuaalteksti lugemine on keerukam ja seetõttu lastele raskem kui teise oma (või koguni võimatu). Kuigi tegelikult leidsid lapsed Heidmetsa ja Küti asjadest kindlasti palju, mida “kogenud vaataja” silm ei märganud ja mõistus omaette looks ei põiminud.

 

  Nii mulle kui mu nelja-poolesele tütrele meeldis seekord kahest lasteanimatsioonist rohkem “Teatriporgand”. Tegelikult peitusid kahe animaloo tugevused ja nõrkused sarnastes tegurites. Kui minna lätte ehk loo juurde, siis mõlema stsenaarium oli painutatud tehnika (vormi) teenistusse; mõlemad lood olid kokku põimitud hetkiti üsna lõdvalt seotud süžeejärgnevustest ning ammutasid oma jõu eraldi “kildudest”, tegevusleidudest ja ideesähvatustest, meenutades paiguti võimaliku stsenaariumi ideerünnakut kui valmis lugu. Kuigi, kildude ja piltide kooslusena nood lood oma loogilise ja pasliku lõpuni jõuavad. Näiteks “Miriami kana pesakasti” efektseim ja koomilisim hetk oli ilmselgelt kana unistustesse sisenemine – ta kujutelm endast pesakastis lõõritava laululinnuna. Kanalugu areneb pisemate ja suuremate kõrvalepõigetega kollapsi, säherduse absurdiunistuse loomuliku kokkuvarisemise poole.

Jänese ja lumememme ootuspärane jaht (s.t jänes jahib lumememme nina) jõuab teatrisse, kus kulisside hoogsa vahetumisega võtavad peategelasedki pidevalt eri rolle, sattudes oma jälitus-/põgenemisretkes pildist pilti. Porgandilugugi hargneb pisemate ja suuremate kõrvalepõigetega kollapsi poole – klaperjaht hävitab lava… Ent see pole veel kõik.

 

Nagu kohe ilmneb, on mu senine virin fragmentaarsete stsenaariumide pärast vahest veidi ebaõiglane, sest tegelikult on lood täiesti teadlikult allutatud tehnikale. Need mõlemad on peaaegu et katseprojektid – mida tolle ettevõetud materjaliga selles mänguruumis üldse teostada saab. Eriti hakkab see silma “Teatriporgandi” plastiliinianimatsioonis: dekoratiivmaailmade pidev rullumine ja peategelaste rollivahetused on materjali kauni voolavuse demonstreerimise teenistuses. Ehk on võrreldes sarja esimese looga isegi teine käik peale lükatud, tegevus (selle vaheldumine) kiiremaks aetud. Osa filmi koomikast ja köitvusest tuleneb ilmselgelt plastiliini võluvast kasutusest. Muidugi, oma osa on siin ka kahel ülimalt sümpaatsel peategelasel Jännil ja Lummil, keda ei tasuks unustada riiulile praguliseks kuivama ja tolmuma. Kuigi tegu pole eriti didaktilise filmiga, siis õpib siit ikkagi, et südameheadusega võidab väärilise palga. Noh, kui just mitte palga, siis sõpruse või vastuheateo igatahes.

Eks nukufilm “Miriami kana pesakast” tutvusta meile samuti väga head tehnilist taset: pereisa on pandud puutööd ja kana rulaga trikke tegema. Siingi lastakse meil ajuti pigem võimalik lugu unustada ning imetleda nukumeistrite/talletajate tööd. Terve nukuperekond on kujundatud omanäoliseks, selgelt äratuntava käekirjaga voolitud. Ning eks oma moraali leia sestki palast: ei saa kanast laululindu ega pesakastis konutajat, las iga meister jääb oma liistude juurde. Miriami sari on ühe lookesega porgandivärgist ees, loodetavasti jääb see tagaajamine sama tihkeks ja samm-sammult jänes-porgandlikult vältavaks veel lähiaastail, sest mõlemas loos, mõlemas tehnikas/disainis on potentsiaali.

 

Toda me animatsiooni tugevat vormikooli hoiavad ülal ka “Une instituut” (piksillatsioon) ja “Pärlimees” (ümarnukk, neljast pikim, kestab 13 minutit). Esimene mõjub tegelikult nagu mõni kõrgtaseme alternatiivmuusikavideo – Andres Tenusaare ambientlikule ja kenasti moodsa maailmamuusika žanri mahtuvale Anna Kösteri lauldud igivana unelaulu töötlusele – ning nõjatub süžeeliselt taas fragmentaariumina, vaimukatele lõikudele ehitatud asjana, kus ühiseks tegijaks hiiglaslik(ud) Une-Mati(d). “Pärlimehes” on ent enim lugu, sõnumit. Kuigi see on esoteeriline ja rahutuks tegev lugu, antropoloogilise taotlusega müstifikatsioon, nii et sõnum jääb sügavamalt igaühele endale tunnetada ja leida. Režissööri ette antud armastusfilmimudel (šamaani armastus oma rahva vastu) tundub liiga lihtne, on ilmne, et räägitakse mitut lugu korraga. Ent mis neid lugusid lugema köidab, on ikkagi keel, too julgelt omanäoline esteetika, mille Heidmets valinud. Keeleoskusega on me animaatoritel kõik korras, annaks jumal nüüd ka lugusid.