Võtke meid ka mängu!

Eesti filmi eduaasta rõõmuhõisete kaardil paistab olevat ka valgeid laike.

TRISTAN PRIIMÄGI

Eelmise aasta lõpul ja selle alguses oli ajakirjandusest võimalik päris palju lugeda 2019. aasta kui meie filmi eduaasta kohta. Tõsi, sellega tuleb nii mitmeski mõttes nõustuda, nagu näitab ka statistika. Nii populaarset filmi kui Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ pole varem siinmail tehtud ega ka nähtud (267 000 vaatajat). Nii suure eelarve ja kõrge profiiliga peavooluteost kui Christopher Nolani „Tenet“ pole Eestis samuti varem üles filmitud – näeme tuleval suvel, mis sealt tuleb. Meie filmide kohalik turuosa tõuseb võrdeliselt filmivaldkonna tujuga – 23% küünib peaaegu veerandini. Allfilmi taktikepi juhtimisel said eestlased aga juba kolmandat korda kuue aasta jooksul kaasa elada võõrkeelse Oscari kandidaatide nomineerimisele: „Tõde ja õigus“ pääses kümne hulka.

Nende faktide vastu ei saa, need teevad ainult rõõmu. Kogu auulis käis pidu ja patt oleks justkui viriseda, aga hinge jäi ikkagi närima ebakindlus, mis ei lubanud eufooriaga kaasa minna.

Tõkkejooksul ületatakse tõkkeid ikka ühekaupa – ja suurest tõkkest on üle saadud: taastunud on eestlaste usaldus oma filmi vastu. Avalikku nalja eesti filmi aadressil kohtab vähem kui varem, Ain Hanschmidti ja mingite muude narride killud vajuvad vaikselt unustusse. Põhjust ei ole vaja otsida kaugemalt kui lähiminevikust: ajavahemikul 2008–2013 tuli vaadatavaid eesti mängufilme tikutulega taga otsida ja ka siis ei pruukinud neid leida. Praegu tuleb sellist näost punaseks ajavat lauspiinlikkust ja maa alla vajumise tunnet filmide linastusel kogeda väga harva, kui üldse. Mõne aja eest oli see norm.

Selge see, et kuvandiloome seisukohast on oluline keskenduda tõketele, millest on juba edukalt üle saadud, aga niimoodi edasi joostes – naeratades selja taha vaadates – võib küll teha näo, et enam ühtki tõket ees ei oota, aga tõenäoliselt lõpeb see suuremat sorti kokkupõrkega. Prooviks nüüd ettepoole ehk ees ootavatele tõketele ikkagi silma vaadata.

Otsime kohta Euroopas

Uudiseid koduste filmide turuosa tõusust leiab suure osa Ida-Euroopa kohta ning samasuguste uudistega on välja tulnud näiteks Leedu, Slovakkia, Poola, Horvaatia, Serbia, Sloveenia jt. Nii et ühest küljest näitab Eesti edu mingit taset, aga tundub olevat ka osa laiemast suundumusest. Rõõmu teeb, et omamaine filmikunst on kogu regioonis õitsengule pööranud, aga kvantiteeti ei saa põhjendada muuga, kui et on õpitud osavalt tegema nn rahvafilme, mis väljaspool riigipiire enamasti populaarsust ei kogu.

Olgu selle kinnituseks kas või see, et Euroopa filmiaasta esimese suursündmuse, Berliini filmifestivali „Berlinale“ kava on suuremas osas üles pandud, aga sealt ei leia ühtki Eestis tehtud filmi. Ka seekord.

Oskar Lehemaa lühifilmi „Karv“ plakat. Film on valitud tänavuse Sundance’i filmifestivali programmi.

Kolme olulisema A-kategooria festivali programmide statistika näitab, et Eesti ei ole siiski suutnud sellesse nn kuldsesse ringi sisse murda. Cannes’is nägi Eesti autori tehtud filmi viimati 2007. aastal (Kadri Kõusaare „Magnus“), Veneetsias aasta hiljem (Tanel Toomi lühifilm „Teine tulemine“) ja meile nii kultuuriliselt kui ka geograafiliselt lähemal Berliinis on kümnendi jooksul ekraanile pääsenud kolm linateost: kaks Lotte-filmi („Lotte ja kuukivi saladus“, 2011; „Lotte ja kadunud lohed“, 2019) ja Veiko Õunpuu „Free Range“ (2014). Euroopa filmiakadeemia nominentide hulgas olid viimaste eestlastena võistlemas veel Jaagup Roomet 2010. aastal „Püha Tõnu kiusamise“ kunstnikutöö eest koos Markku Pätiläga ning Kaspar Jancise „Krokodill“ aastal 2012. Tundub, et polegi nii vähe, kuid meie nähtavus selles vallas on olnud ikka võrdlemisi väike – Eestit kaardil näha pole. Filmid peavad head olema, aga sellest, tundub, ei piisa.

Meie Oscari konkurentsi jõudnud filmid nagu „Vehkleja“ (Klaus Härö, 2015) või „Tõde ja õigus“ meenutavad justkui kõrgemaid ohvitsere, kelle teenistuskäigus laiutavad seletamatud tühimikud. Traditsioonilise järkjärgulise edutamise asemel on need filmid omale pagunid ühel hetkel lihtsalt peale saanud, ilma neid rahvusvahelisel festivaliareenil välja teenimata. Just sealt, festivaliringlusest, tulevad aga filmid, mis mõtestavad inimese või eurooplase järgnevateks aastakümneteks, need filmid, millest saab vaimupõhise filmimüüdi osa. Tahaksin väga, et seda nägu aitaksid kujundada ka eestlased.

Lühike ja kummaline

Tuleks vastu panna soovile keegi piksevardaks valida. Ses olukorras pole süüdi ei filmiametkond, filmitegijad ega enam ka filmid ise, aga värav on justkui kinni ja tundub, et pea ees sellest läbi ei jookse, olgu pea kui kõva tahes.

Kui aga vaadata nimetatud suurfestivalide valimisloogikat, siis on võimalik sellest nii mõndagi järeldada. Järkjärgulise edutamise rada alustatakse tihtipeale märksa varasemas faasis, kui see meil kombeks on: tundub, et tihti on edukas lühifilm visiitkaardiks pikkade filmide konkurentsi. Näidet pole vaja kaugelt otsida. Soomlaste uus suurlootus Juho Kuosmanen võitis 2010. aastal Cannes’i lühemate filmide programmi ja 2016. aastal, pikkade filmide konkurentsi pääsenuna, juba kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ filmiga „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“.1 Eestis ei taha eriti keegi lühifilme jätkuvalt ei teha ega näha ning produtsendid, rahastajad ja filmitegijad ei suuda ette kujutada, mida täpselt lühifilmiga peale hakata. Vastus on aga täiesti olemas: lühifilm võib viia suurema tulemuseni.

Kõigi tõsisemate draamapingutuste foonil osutus Ameerika kõige prestiižsema filmifestivali „Sundance“ programmi valituks hoopis õudusfilm „Karv“ – jällegi lühikas. Kui nüüd võtta arvesse mitu asja – meie absurdne lühianimatsioon on alati olnud edukas, viimane tõeline läbimurre oli Rainer Sarneti „November“ (2017), dokumentalistidest on edu saatnud Manfred Vainokivi sürreaalseid teoseid „Riigivargad“ (2014) ja „Kirjanikuga voodis“ (2019), „Karv“ on „Sundance’il“ ja eelmise aasta suurimaks festivalihitiks kujunes hoopis puhas camp-hullus „Jeesus näitab teed kiirteele“2 –, tekib tunne, et eestlaste puhul ei hinnata mitte normaalsust, vaid veidrust. Normaalsete filmide asemel on meil õnnestunud, külg ees, uksest sisse pressida hoopis unikaalse ja kummalise filmikeelega teostega, mis standardile ei vasta ja tavarada ei käi.

Äkki meeldiksime teistele rohkem, kui üritaksime meeldida vähem?

1 „Hymyilevä mies“, Juho Kuosmanen, 2016.

2 „Jeesus näitab teed kiirteele“, Miguel Llanso, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht