VVV:Kerjus härraste surnuaial

Vaapo Vaher

  Kinotähtedele on hulk ausambaid püstitatud. Kuid Buga jõe kaldal seisab mälestusmärk  kinofilmile, nõukavene ekraaniteosele, millel õilis pealkiri “Traktoristid”. Igipopulaarne Põrjevi komöödia, mitte sedavõrd naljakas kui lõbus. Terve filmi on tegelased tavotised ja lõhkiste tunkedega ning kellelgi ei tärka himu end korralikult küürida. Peaosas madalalaubaline juppmees Nikolai Krjutškov, talle sekundeerib naiivne hiiglane Oleg Andrejev. Ent köitvaim figuur on kõrvalrollitäitja Pjotr Aleinikov. See kummalise helge sarmiga, end 1930. – 40. aastail vene vaataja hinge söövitanud näitleja, kelle lihtsad, loomulikud, elavad, terased, nakatava elurõõmu ja vaibumatu optimismiga kujutatud prostoid noorukid oli kui kiud rahva ihust. Aleinikovi etendatud koondkujus oli elemente kõigist vene tüüpidest, temas võis end ära tunda nii puhvaikas kolhoosnik, abitu intelligent, muretu töölisnoor, blatnoilik turusuli kui mahhorkane rindemees. Neid osiseid ühendas miski rõõmus kaltsaklik karisma.

Alamrahva seast ta pärit oligi. Valgevene kolkakülast, peres kuus näljast last. Kui isa prantsatas palgiparvetamisel jäisesse vette ja kopsutõppe suri, poetas ema, kes lapsi toita ei jõudnud, kuueaastasele Petkale ja ta vanemale õele pauna pisut hädapärast ja saatis nad laia maailma kerjama. Õde Katka jõudis aasta pärast koju tagasi, aga Petka jäigi isepead hulkuma. Kuni püüti kinni ja kupatati lastekommuuni. Seal tutvus ta kinomehhaanikuga, aitas sel filme näidata, pärast aga parodeeris kõikide lõbuks kuulsaid näitlejaid.

Kolmekümnendate alul rändas ta Leningradi lavakunsti õppima, punane jalgpallisärk üll, lapitud püksid ja kotad jalas. Sadade kandidaatide seast valiti näitemängukooli 40 silmahakanut ja Petka Aleinikov oli nende seas. Aeg oli raske, toituti leivakannikast ja läätsesupist, tuli näpata, kui võimalik, toidukaarte võltsida, väreleda kuritegevuse piirimail. Näitekooli ühiselamu poisse ümbruskond pelgas – huligaansused, miilits. Ent näitetöös oli Petka edukas, armus kursusekaaslannasse Tamara Makarovasse, see aga sehkendas hoopis õppejõu, 15 aastat vanema Sergei Gerassimoviga. Petka pettumus oli määratu, ent just Gerassimov oli see, kes kutsus ta oma debüütfilmi “Seitse julget” ja paugupealt üleliiduliseks kuulsuseks tegi. “Seitsmes julges” parteilist retoorikat peaaegu polnud, film oli siiras lugu noortest polaaruurijatest, “kuumadest südametest jäistes tingimustes”. Võttegrupp käis karastumas ehedas atmosfääris, Elbruse liustikel, Barentsi mere saartel, kaljude ja kartmatute linnuparvede keskel.

Seejärel mängis Aleinikov kangelaslikku komnoort Gerassimovi järgmises filmis “Komsomolsk”, siis tuli  juba “Traktoristid”. Aleinikovi meisterosatäitmiseks kujunes aga Vanja Kurski roll Leonid Lukovi “Suures elus”. See tegelaskuju kleepus talle külge kogu eluks, oli kunstiliseks etaloniks, tõukuriks ja piduriks, nõnda, et ka kolleegid ja kriitikud harjusid teda Vanka Kurskiks kutsuma. Petka ihkas küll vahetada ampluaad, mängis “Glinkas” Puškinit, aga publik ei vajanud mingitud ja poseerivat aadellikku Aleinikovi.

Vahepeal oli ta jõudnud abielluda, sigitada poja ja tütre, ent perekondlik spetsiifika kurnas ja väsitas teda. Petka pages igal võimalusel hiiglasest südamesõbra Borka Andrejevi või mõne joomavenna seltsi. Või tänavale. Talle meeldis sukelduda seiklustesse. Võtta Moskvas takso ja kihutada Leningradi, ilma et raha taskus oleks, mängida Neeva ääres kerjust. Möödujad tundsid ta silmapilkselt ära ja raha langes rõõmsalt ta mütsi. Taksojuht sai aga grandioosse natšai.

Koos Andrejeviga korraldasid nad fenomenaalseid skandaale. Öösel surmväsimuseni purjus linna vahel tuiates silmasid nad mööblikaupluse aknal ahvatlevaid sohvasid. Andrejevi haamerrusikas purustas klaasi ja hommikused ruttajad vahtisid hämmeldunult poeaknal luksusdiivaneil nurruvaid filmilemmikuid.

Režissöörid ei tihanud enam pidutsevat Petkat filmidesse kutsuda, ta sai harva vaid mõne olutu episoodi. Arstid avastasid äkki tal kopsuvähi. Opereerisid. Näiline kosumine. Vahel oli Petka palatist kadunud, siis leiti ta haigla keldrist mõne töömehega pummeldamast. Seejärel saabus äkiline lõpp.

Et Petkal ametlikke tiitleid vähe, ei tahetud teda Novodevitšje kalmistule matta. Sõber Andrejev, kel jätkus nii tiitleid kui ordeneid, helistas asjameestele ja kõmistas: kui Aleinikov teile ei sobi, siis matke Petka minu, rahvakunstnik Andrejevi platsi peale. Nii läkski. Alamrahva poeg pälvis koha elitaarsel kalmistul.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht