VVV: Perekondlik kõhutants

Vaapo Vaher

  Kõneldakse, et perekond kui institutsioon on ohus. Võib-olla seetõttu on taas ärganud perekonnakroonika žanr. Nii kirjanduses kui filmis. Venes võib näiteks tuua Vassili Aksjonovi “Moskva saaga” ja selle ekraniseerimise.

Perekonnakroonika on vene kirjanduses läbivalt olnud püsiv liik, alates Sergei Aksakovist, kohe kargavad veel meelde Garin-Mihhalkovski, Tolstoid, Bulgakov jne. Ent perekonnakroonikat harrastati ka võimude soositult sotsrealistlikus võtmes. Hiilgavaim näide Vsevolod Kotšetovi tööstusromaan “Žurbinid” (e k 1955), mille järgi Heifits väntas hiilgavalt oma “Suure perekonna” ja sai selle eest auraha Cannes’is.

Sotsrealism tõmbas perekonnakroonika kindlale spetsiifilisele liistule, seda pidi kandma stalinlik kultuuritroop – patriarhaalne perekond kui nõukogude ühiskonna mudel. “Žurbinid” on lugu töölisperekonna dünastiast, kolmest põlvkonnast, keda kannavad proletaarsed traditsioonid. Laevaehitustehas, kus nad kõik ametis, sümboliseerib memmekest-kodumaad, ehitatav võimas veesõiduk aga kommunistlikku loovivat utoopiat. Dünaamilisest ja tegelasterohkest süžeest jooksevad läbi tööimed, sangarlus, leiutised, võitlus ja võistlus. Kusagil kaugel ja kõrgel pulseerib aga “taevalik Moskva”, kodumaa sakraalne süda.

Romaani keskmes on Žurbinite kirju suguvõsa, mille eesotsas valitsev perepea, siis pereema, seejärel hulk lapsi, lapselapsi, väimehi ja miniaid. Tegelikult olid suguselts-pered tollasest linnakeskkonnast jäädavalt kadumas, kuid hingepõhjas igatses nõukogude keskklass perekirjusust tagasi. Ortodoksaalne sotsrealism mängis osavalt sellel nostalgial, luues kujundi perekonnast kui massijõust, ühiskonna vundamendist.

Kotšetov, “lihtne inimene Novgorodist”, kes tõusis sotsrealistliku kirjanduse Olümposele, oli fanaatiline stalinist, ajakirja Oktjabr peatoimetajana võitles ta raevukalt Tvardovski Novõi Miri ja iga “lääneliku” ilmingu vastu. “Žurbinitega” kanoniseeris ta nõukoguliku töölisperekonna kui patriotismist läbiimbunud riikliku alamühiku.

Jossif Heifits, asudes aastal 1954 romaani ekraniseerima, näis alul sammuvat sama rada. Filmi esimeses otsas keerleb jutt keevituse, neetide ja poltide ümber, taustaks Stalini mitmes formaadis portreed. Siis aga äkki taandub tootmismöla ja filmis tõusevad fookusesse inimsuhted, armastus, perekond intiimses mõõdus, kõik see, millest nõukakino oli vaikinud paarkümmend aastat. Heifits väljus normatiivsest esteetikast, suutes Kotšetovi võltskaanoni humaniseerida, luua tõepoolest “ inimliku näoga sotsialismi” müüdi. Võimsa näitlejakoosseisu (Boriss Andrejev, Aleksei Batalov, Sergei Lukjanov jt) hüva mängu jõul vändati sugestiivne melodramaatiline müstifikatsioon riigiühtsusest ja ideaalühiskonna võimalikkusest.

Samas on filmis esimesi sotsiaalkriitika märke, Andrejevi kujutatud keskmise põlvkonna Žurbin vihkab igasugust pakazuhha’t, astub välja propagandistliku tühitrummipõrina vastu.

Kotšetovi romaan ja ka Heifitsi film olid teravas disharmoonias vene perekonnakroonika teise äärmuse, Bulgakovi “Turbinite päevadega”, mida kannab tumedalt traagiline tunnetus ja mis Vladimir Bassovi poolt ka kinoekraanile toodud. Nõnda võib selles žanris tõmmata kontrastse telgjoone Turbinid – Žurbinid, mille üht otsa kannab valgekaartlik peredraama, teist punane utoopia.

“Suure perekonna” kujund käibis nõukakinos ka edaspidi, dekonstrueeritult Kalatozovi šedöövris “Kured lendavad”, filosoofilises võtmes Kozintsevi “Hamletis”. Ent muidugi ka konjunktuurses plaanis. Ent (nagu on arvanud üks kriitikuid), mis progressiivsest perekonnakujundist sai rääkida ühiskonnas, kus valitsejate sugulussuhete salamaailm avanes eemaletõukava võikusega. Vassili Stalin lasti vangist välja üksnes selleks, et ta end ise otsustavalt surnuks jooks. Galina Brežneva lakku täis kõhutants inglise filmikaamerate ees lõi aga hetkeks hinge kinni kogu maailmal.

Jossif Heifits lõpetas oma pika režissööriteekonna väärikalt, süüvides edukalt ka perekonnaproblemaatikasse, näiteks “Esmakordselt mehel” tõi preemia Karlovy Varyst. Vsevolod Kotšetov sai aga veel hulga hingehaavu. Neid lõi ta bolševikurinda nii revisionist Nikita kui nõukajuhtkonna näiline liberalism. Kõva viinapruukija oli Kotšetov aastakümneid, viimane piisk ta taluvuskarikasse langes 1973. aasta hilissügisel. Kolm päeva enne saabuvat oktoobri-praznik’ut kihutas 62aastane kirjanik endale kuuli pähe.

Ajalehed teatasid, et mees suri pika ja raske haiguse kätte. Õigus ka, mis see stalinism muud oli.