VVV:Surija ei valeta

Vaapo Vaher

 

Vahel teeb re?issöör eluaeg filme, kogub väärikust, saab preemiaid nii Stalinilt kui Cannes?ist, ent ta hingepõhjas püsib üksainus, ammune, noorusaegne, siiras, südamlik ja aus, ilma auhinnasärata linatöö, lihtne ja sentimentaalne nagu nooruki armastus. Leo Arn?tamile (1905 ? 1979) oli selleks legendaarne ?Sõbrannad?.

Olen juba vihjanud, et nõukogude kinematograafiat ei loonud õpetatud professionaalid ega egotsentrilised boheemid, vaid tulised töölispoisid tänavalt, hulkuvad provintsiaalid, t?ekistid, proviisorid, madrused. Arn?tam oli muusik. Üliandekas. Juba kolmeteistkümneselt tudeeris konservatooriumi kütmata saalides, kus sõrmi soojendati konservikarpidest meisterdatud ahjukeste kohal. Ka Leo arstist isa mängis klaverit, hommikuti äratas poja Chopini valssidega. Koos koolikaaslase ?ostakovit?iga käis Leo kooli kõrvalt raha tegemas, mängides seansi aegu kinosaalides. Kinematograafiasse jõudis ?ostakovit? enne Arn?tami, kirjutades muusika Kozintsevi-Traubergi ?Uuele Babülonile?. Kui aga re?issööritandem kutsus Dmitri muusikat tegema filmile ?Üksi?, tõi ta stuudiosse ka sõbra Leo. ?Üksist? sai Leningradi esimene helifilm ja Leo Arn?tamist esimene helire?issöör. Sergei Jutkevit?i ?Kuldsetesse mägedesse? haudus ka kirjanduslikke stseene, sama re?issööri ?Vastulöögis? oli juba üks stsenaariumi autoreid. Vahepeal vehkis kolm aastat muusikalist kujundust teha Meierholdi juures. Teatrigeenius vaimustas Arn?tami, ta lootis meistri juures omandatut filmikunstis kasutada.

See võimalus saabus aastal 1935, kui Jutkevit? ja veel kamp kineaste sõnastasid  deklaratsiooni, milles montaa?ikino päevad kuulutati loetuks ja troonile tõsteti näitlejakino. Arn?tami film pidi olema selle võidukaks illustratsiooniks.

1935. aasta kujunes punariigis värvikaks ja pöördeliseks. 1. jaanuarist rehabiliteeriti uusaastakuusk ja fikseeriti näärivana staatus. Kaotati toidukaardid leiva ja jahu, aasta lõpupoolel ka liha, rasva, kala, suhkru ja kartuli ostmiseks. Impeeriumi peaprokuröriks sai lihunik Võ?inski. Jõudis linale jänkide ?Anna Karenina? Greta Garboga. Stalin saatis tervituse nõukogude kineastidele, kirjast õhkus ideoloogilist iha ja soovitust jätkata bol?evistlikke traditsioone.

Arn?tami film tahtis täita Juhi mõlemat soovi. Vormilt kujunes ?Sõbrannad? aasta eest käivitunud Kozintsevi-Traubergi Maksimi triloogia naisvariandiks. Ühes olid peategelasteks kolm töölispoissi, teises kolm töölistüdrukut. Mõlemad räbaldunud triod olid sirgunud virelevas tehaseasulas ja revolutsiooni sissemurdel said neist kirglikud enamlased. Samas ei dubleerinud kinematograafilise idee kordus filmitööd kunstiliselt. Arn?tami filmi eraldas lüüriline pehmus, siiras sentimentaalsus, leebelt oskuslik töö näitlejaga, lõhnade ja lehkadeni aistitav atmosfäär. Näiteks nauditavad joomad ja laulud trahterisuitsus. Et filmis puudus range sü?eejooks ja lugu koosnes poeetilistest või heroilistest stseenidest, siis lõi läbi teatraalsus, mis kummalisel kombel kujunes ?Sõbrannade? plussiks.

Filmi oli kogutud Leningradi näitlejate eliit, neid jätkus pisiosadessegi. Boriss Babot?kin, hiljutine ilmakuulus T?apai, tegi juhtiva bol?eviku rolli ja ainuüksi tema kaasalöömine pidi tagama publikuedu. Menu saabuski, esimese kuuga vaatas filmi üle kolme miljoni inimese. Kuid vaatajaid ei sütitanud kuulsused, vaid kolme noore naisosatäitja liigutav meisterlikkus. Justkui iseenesest kujunes peategelaseks Janina ?eimo kujutatud Asja, ?eimo oskus libiseda lüürikalt koomikasse ja sealt dramaatikasse viis vaataja silda.

Ent tõeline ajastudramaatika keerdus filmitegevustikust väljaspool. Veel väntamise aegu arreteeriti stsenarist Raissa Vassiljeva, ta kadus jäljetult ja igaveseks. Zoja osatäitja Zoja Fjodorova tõusis täheks, teda ümbritsesid armuintriigid, trotslikud teod ja klat?. Sõja lõppedes tutvus ta romantiliselt ameerika ohvitseriga, järgnes muidugi süüdistus spionaa?is ja 9 aastat laagrilüürikat. Vabanenult tegi Fjodorova veel filmides kaasa, kuid hukkus siis korteriröövlite käe läbi.  

Leo Arn?tam elas pika tunnustatud elu ja hääbus vähki. Onkoloogiahaigla kuuekohalises palatis kidudes oli ta ainus igatsus pääseda vähemasse, omaette surmaruumi. Nagu ta külastanud sõpradele ütles ? et saaks mõelda ja mäletada. Surivoodi vintskete linade vahel väherdes tunnistas ta oma ainsaks armsaks tööks ?Sõbrannad?. Lapse ja surija suu ei valeta. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht