X märgib hauda

„Tume fööniks“ lõpetab X-meeste filmisarja ja annab võimaluse vaadelda selle alusel koomiksifilmi arengulugu.

LAURENCE BOYCE

Tõsiasi, et „X-mehed. Tume fööniks“ üldse olemas on, võib vabalt ununeda. Kuna koomiksifilmide väljatulekuga kaasneb väga suur meediamürafoon, jääb viimane „X-meeste“ lugu „Tume fööniks“ („Dark Phoenix“, Simon Kinberg, 2019) selliste sel aastal välja tulnud filmide varju nagu „Kapten Marvel“, „Shazam“ ja „Tasujad. Lõppmäng“.1 Kuigi „Tume fööniks“ võib tunduda lihtsalt „järjekordse koomiksifilmina“, on see sari mitmeski mõttes vorminud praeguse kassafilmi selliseks, nagu see on. Ühtlasi märgib „Tume fööniks“ ühe filmifrantsiisi ajastu lõppu. On oluline hetk, sest just praegu valmistub Disney X-meeste vastuvõtmiseks igikasvavasse tegelaste perre, kellest moodustub Marveli filmiuniversum (Marvel Cinematic Universe e MCU, seni on X-mehed erinevalt teistest Marveli tegelastest kuulunud õigusjärgselt Foxile). X-meeste filmograafiale tagasi vaadates saab selle tõuse ja langusi tagantjärele analüüsida ka koomiksifilmi üldise käekäigu pinnal ning tuua seoseid koomiksifilmide täieliku ülemvõimuga maailma peavoolufilmis.

Aastatuhandevahetuse paiku oli n-ö koomiksikultuur veel friigihuvi tasemel ja täielikus kriisiseisus. 1990ndatel tuli koomiksitööstusel läbi elada kolossaalne kokkuvarisemine, kuna muutusid leviskeemid ning ka seetõttu, et tööstus keskendus rohkem kogujaile mõeldud haruldaste esemete müügilepaiskamisele, selle asemel et anda välja midagi päriselt loetavat. Marvel oli palunud 1997. aastal endale pankroti välja kuulutada ja see õnnestus päästa alles pärast juriidilist ja korporatiivset vägikaikavedu. Mõte, et märkimisväärseid filme saab toota ka pealtnäha juba pöördumatus vabalanguses meelelahutustööstusharu põhjal, tundus peaaegu naeruväärne. Ajast, mil Tim Burton tõi välja oma „Batmani“ (1989) ja purustas sellega kassarekordid, oli möödas vaid mõni aasta. Toona oli tunne, et on oodata paradigmamuutust massikultuuris, et see võtab omaks koomiksikultuuri. Burtoni filmi eel pühendati meedias palju leheruumi sellele, kui sünge ja gootilik on tema nägemus Pimeduse Rüütlist, ning seigale, et see ei sarnane absoluutselt camp’iliku 1960ndate telesarjaga Adam Westiga peaosas.2 See näitab ka avaliku suhtumise muutumist koomiksitesse ja nende adaptatsioonidesse. Harjunud ootama totrat lastele mõeldud jaburdamist, oldi üllatunud, kui Burtoni-taolised püüdsid pakkuda midagi, millel oli vähemalt tõsise draama maik. Kui edukad ka „Batman“ ja selle järg „Batmani tagasitulek“3 polnud, peegeldasid koomiksite 1990ndate ekraniseeringud oma trükitud algallikate käekäiku. „Kohtunik Dredd“, „Tankitüdruk“ ja „Spawn“4 olid läbikukkumised, „Blade“, „Mask“ ja „Mehed mustas“5 olid tuntud ainult filmidena ja nende koomiksi-päritolust olid teadlikud vaid kõige veendunumad koomiksifännid. Joel Schumacheri „Batmani ja Robiniga“ (1997) sai aga ring täis: selle camp ja kiiskav toon tegi filmist naerualuse ja tõi kaasa kümnendi ühe halvema filmi maine. Koomiksifilmide tähetund tundus möödas olevat.

Tumeda fööniksi (Sophie Turner) teismelise-ängistus on kõike purustav, film ise aga kuidagi väike, sest lugu ei ulatu üle mitme filmi.

Kaader filmist

Nii mõneski mõttes meenutas koomiksifilmi surnust ülestõusmine Bryan Singeri filmiga „X-mehed“6 kunagist „Batmani“-juhtumit. Filmi võttis lavastada armastatud indie-lemmik – Singeri „Tavalised kahtlusalused“ oli populaarne ja intellektuaalne hitt nii kriitikute kui ka publiku seas –, kellele anti võimalus mängida kõigi kassafilmileludega. Projektile lisas selline lüke tõsiseltõetavust juba enne väljatulekut. Kuidas saakski olla „rumal laste koomiksifilm“ sellise kaliibriga tegija nagu Singeri käe all? Seda trikki kordas Marvel nüüd aastaid hiljem MCUga, andes sellistele tegijatele nagu Taika Waititile ja Ryan Cooglerile võimaluse lisada superkangelase­filmide esteetikale oma autoripitser.

X-mehed on olnud Marveli üks tuntumaid intellektuaalseid omandeid. Peategelasteks on grupp mutante – ülivõimetega inimesi –, kes hoiavad kokku, et kaitsta end nende võimetesse umbusaldusega suhtuvate inimeste eest. Mõned mutandid püüavad inimkonda kaitsta, teised tunnevad pigem kohustust päästa maailm. Jack Kirby ja Stan Lee’ 1960ndate keskel loodud tegelased olid mõeldud rassismi ja sallimatuse metafoorina ning leidsid koomiksilugejate hulgas vastukaja. See X-meeste aspekt meeldis ka Singerile (ta polnud küll veendunud koomiksifänn), kui ta end filmiga sidus. Biseksuaalse juudi soost teismelisena oli ta autsaideri staatusega harjunud. Singeri „X-mehi“ saatis täielik menu. Sellest sai kõigi aegade edukaima avanädalavahetusega koomiksifilm ja ka kriitikute vastukaja oli positiivne. Vaadates filmi nüüd, 20 aastat pärast kinolevisse jõudmist, on naljakas näha, et sellest on saanud eeskuju kõigile praegustele superkangelasefilmidele, ja sedagi, kui vähe on eeskuju kahe aastakümne vältel muudetud.

Esiteks tutvustati meile uutest kuumadest näitlejatest koosnevat ansamblit Anna Paquin ja Hugh Jackman (populaarne teatris, aga tundmatu filmis) koos selliste populaarsete vanade tegijatega nagu Ian MacKellen, Halle Berry ja Patrick Stewart. Nagu Singeri lavastajamaine lisas ka kogenud profinäitlejate kaasamine üritusele kaalu, seda publiku silmis, kes ei olnud veel päriselt otsustanud, kas koomiksifilme saab ikka tõsiselt võtta või mitte. Tõsiseltvõetavuse püüdlust kumas ka filmi toonist: juurtesse ja loo aluseks olevasse koomiksimaterjali suhtuti respektiga (tärkava internetikultuuri ja fänkonna arvamusega pidid suurstuudiod hakkama juba arvestama), aga sellele lisati ka irooniatasand. Seda peegeldab ka nüüdseks tuntud dialoogikatke filmist: Wolverine (pärast musta X-kostüümi selgapanekut): „Kas te käitegi päriselt nendega väljas?“ – Kükloop: „Mida sina siis eelistaks, kollast lateksit?“

See teadlik peanoogutus X-meeste koomiksipäritolule (Wolverine’i koomiksist tuntud kollasele kummikostüümile – toim) ning selle samaaegne eiramine on edaspidi superkangelasefilmidele väga iseloomulik. Filmitegijad on piisavalt truud algmaterjalile, et veenda tõsiusklikke fänne, aga mitte ka sel määral, et film juhusliku vaataja eemale peletab. „X-meestel“ õnnestus tõesti täita lubadus, mis anti esmakordselt „Supermaniga“,7 kui reklaamlauses hõigati „Sa hakkad uskuma, et inimene lendab!“. Koomiksite toomine kinoekraanile on olnud alati probleem, kuna tehnoloogia ei suutnud ootustele vastata. Nüüd tundus Wolverine, kellest sai Singeri filmi tõusev täht (nagu ka koomiksis), tõeline ja originaalne tegelaskuju. Ka teised tegelased, nagu Kärnkonn (Toad) või kuju vahetav Mystique, sai nüüd raskusteta ekraanile tuua, ilma et nad kohutavad välja näeksid.

X-meeste“ edu pani stuudiobossid märkmeid tegema ja töösse anti järgmised koomiksifilmide sarjad. „Ämblikmehega“8 võeti appi paljuski samad trikid mis „X-meeste“ puhul (tuntud alternatiivne režissöör Sam Raimi, lubati tuua tegelane suurele ekraanile usutava ja allikatruuna, võtta ansamblisse uusi nägusid segi vanadega) – ja ka seda saatis edu.

Superkangelasefilmide äkiline edu hakkas muutma ka Hollywoodi kassa­filmide narratiivset fookust. Varem olid suured kassafilmid järginud nn high concept’i, põhimõtet, et filmi kirjelduse peab saama taandada ühele lausele. Kuigi superkangelasefilmides järgiti tavapäraste Hollywoodi kassafilmide struktuuri (ekspositsioonistseenidele järgnevad suurejooneliste võttekohtadega stseenid), olid need juba kui frantsiisid ning ekraniseerimine tõi kaasa teatud ootused. Filmidest nagu „X-mehed“ või „Ämblikmees“ said nn saamislood (origin story), kus ei selgitatud üksnes peategelaste kangelaseks saamise tagamaid, vaid kiigati teise silmaga ka tulevaste seikluste suunas. Poppidel filmidel on alati järjed olnud, aga nüüd põimiti filmide lugudesse senisest enam vihjeid järgmistes osades juhtuva kohta. Episoodiliselt tutvustati järgmiste osade tegelasi, lisati süžeekäike, mis leidsid lahenduse alles seeria järgmistes filmides. See tõi peatselt kaasa püsiva para­digmamuutuse publiku reaktsioonis filmi struktuurile.

Ootuspäraselt osutus väga populaarseks ka järjefilm „X2“,9 mille valem on peaaegu sama. Singer oli taas kaamera taga ja asi kulges oma rada. Kuna Wolverine’i tausta avati veelgi, siis oli filmisarja staar nüüd täie selgusega paika pandud. Lõpus lubati fännidele teha „Tumeda fööniksi“ lugu, omaette koomiksiklassika ekraniseering, ja õhus oli omajagu ärevust. Kahjuks on ajalugu näidanud, et nimetatud koomiksiloo ekraniseerimine ei kipu kuidagi õnnestuma.

Öelda, et sarja kolmas film „X-mehed. Viimane vastuhakk“,10 mille tegi märulilavastaja Brett Ratner, ei leidnud sama sooja vastuvõttu kui sarja kaks esimest filmi, oleks märkimisväärselt tagasihoidlik. Rahaliselt küll edukat filmi kritiseeriti üldiselt segasuse ja selle pärast, et filmi on sisse topitud liiga palju tegevusliine ja tegelasi karakterite arendamise arvelt. Sellist asja tuleb Hollywoodi kassafilmide puhul tihti ette. Ihalus olla „suurem ja parem“ kui kunagi enne matab enda alla igasuguse soovi luua narratiivselt rahuldav teos. Õli lisas tulle tõsisasi, et vaatemängupõhisest filmist oli järjest keerulisem tõeliselt vaimustuda.

Need, kes mäletavad „Jurassic Parki“11 esimest tulemist, mäletavad ka seda, kui suur osa furoorist filmi ümber põhines sellel, kui tõelised on digitaalsed dinosaurused filmis välja tulnud. Vana hea „sa hakkad uskuma, et inimene lendab“, nüüd versioonis „sa hakkad uskuma, et dinosaurused on päriselt olemas“. Arvutiefektide kohalolu kõikjal on uskumatuna näivate võttepaikade mõju omajagu vähendanud. Inimvõimete piiri tõeliselt proovile panevad võitlusstseenid olid muutunud tavaliseks. Harjuti ära erakordse akrobaatika või järjest mastaapsema ehitiste ja vara hävitamisega. 20 aastat tagasi olid „Transformerid“12 mõjunud muljetavaldavana. Nüüd aga arvaks rikutud publik, et tegu on lihtsalt ülekandega: näidatakse, kuidas kaks mingit hiigelsuurt metallkobakat üksteist kaks tundi peksavad.

Irooniliselt tähendas see seda, et Hollywoodi kassafilm pidi hakkama rohkem toetuma heale käsikirjale, tihedale süžeele ja intelligentsele lavastusele, mis haaraks suurt vaatajaskonda. Need asjad hakkasid nüüd eristama head halvast. „Batman alustab“13 sai kiita tuntud DC Comicsi kangelase saamisloo tõsise käsitluse eest. Arthouse-režissöörile Ang Lee’le anti teha „Hulk“ (2003) ja kuigi selle vastuvõtt kõikus, oldi arvamusel, et seal on klassikalist superkangelast koheldud tundlikult ja kaalukalt. Vaatemängulisusest üksi enam ei piisa, et filmi läbi vedada.

Mõisteti, et Wolverine on X-meeste filmisarja kõige populaarsem tegelane. Seega sai sarja järgmiseks filmiks „X-meeste algus. Wolverine“,14 mis pakkus sedasama, mis pealkirjas lubatud, kaheldava eduga. Superkangelasefilmist oli saanud Hollywoodi püsileib. Singer läks üle vastasleeri, konkureerivasse koomiksifirmasse DC, et tuua meieni oma nägemus veel ühest klassikalisest koomiksikangelasest filmis „Superman tuleb tagasi“.15 Seda on paljud pidanud liiga pikaks ja lohisevaks. Oma tee leidsid suurele ekraanile ka „Hellboy“, „Valvurid“ ja „Põrguline“.16

2008. aasta „Raudmees“17 tõi uued tuuled koomiksifilmide kaubandus­haruks muutmisse. Üllatuslik superhitt tänu nutikale käsikirjale ja Robert Downey juuniori pahapoisilikule peaosatäitmisele lisas tiitrite järele veel ühe stseeni, kus peategelane Tony Stark tutvustab „Tasujate algatust“ („Avengers Initiative“). Selle stseeniga saab alguse Marveli filmiuniversum. Koomiksifilm oli küll viinud järjefilmide ja tulevaste seikluste ettevalmistamise uuele tasemele, aga see siin pani aluse terve rea filmide ja kõrvaltoodete jagatud universumile, kus eelisolukorras on need, kes viitsivad endale selgeks teha lugude järgnevuse ja jutte ning tegelasi ümbritseva rohke mütoloogia. Koomiksifilmist oli saanud nüüd tõesti oma algallika tõeline peegeldus. Ühe koomiksiosa lugemine võib ju olla tore, aga elamuse saamiseks tuleb ikka kogu sari algusest peale läbi võtta.

X-mehed. Esimene klass“18 toimis nii sarja taaskäivitaja kui X-meeste mütoloogia laiendusena. 1960ndatel toimuv saamislugu andis Patrick Stewari ja Ian McKelleni legendaarsed rollid James McAvoyle ja Michael Fassbenderile. Siin ei peitunud nauding enam üksnes vaatemängus või isegi jutustatavas loos, vaid ka selles, kuidas näidatakse tuttavate tegelaskujude kujunemislugu. Vaatajalt hakati eeldama juba teatud kursisolekut kõnealuse maailmaga, selleks et pakutud rõõme täielikult nautida saaks. Sarja järgmine film „X-mehed. Tulevase möödaniku päevad“19 tõi tagasi Singeri ja vahepeal soolofilmiradadel seigelnud Wolverine’i. Siin rõhutati seda aspekti veelgi. Lisati näitlejaid algsetest filmidest ja lasti neil kohtuda oma nooremate versioonidega. Film oli ajalise järgnevuse ja loogika mõttes täielik segapuder, mida kirjeldati mõnelgi pool kui „teenet fännidele“ – narratiiv või visuaalne lahendus, mis on mõeldud ainult fännidele. Fännikultuurist oligi selleks ajaks saanud suur äri. Nišis elutsenud koomiksifilmifanatt oli nüüd liikunud peavoolu ja uus norm, et publikul on üsna head teadmised neile pakutavate tegelaste kohta.

Üks oli selge: kolmevaatuseline struktuur pole enam Hollywoodi narratiivi kroonimata kuningas. Esimeses vaatuses tõstatatud probleemid ei leia enam kolmandas vaatuses lahendust. Selle asemel pakuti lahendus hoopis millelegi, mis oli alguse saanud juba mitu filmi tagasi. Sellise lähenemise apoteoos on hiljutine „Tasujad. Lõppmäng“.20 Seal ei pakuta lahendust filmi alguse sündmustele ega ka eelmisele osale. See toob lahenduse kümne aasta vältel Marveli filmiuniversumi raames toodetud filmidele. Publikut premeeriti nende täielike teadmiste eest kogu universumi kohta.

Ja ehk just seetõttu tunduvad viimased X-meeste filmid „X-mehed. Apokalüpsis“21 ja „Tume fööniks“ kuidagi nõrgana. Need on omaette lood, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Publik on aga juba harjunud arveldama eepilistes narratiivides, mis ulatuvad üle mitme filmi. Kogu bluffimise ja suurustamise juures mõjusid need filmid kuidagi väikesena. Vaatemängust üksi enam ei piisa.

Nagu kõige puhul Hollywoodis, on ka siin kulissidetagune korporatiivne mehkeldamine see, mis X-meeste filmisarja praegusel kujul lõpetas. Disney ostis Foxi ja X-meeste järgmine peatuspaik on kahtlemata Marveli filmiuniversum. Kõiki lugusid ootab tingimata ees taaskäivitus uute tegelaste ja loovtiimidega. Irooniline on see, et just Singer ja Ratner sattusid lavastama põhiliselt moraaliküsimustega tegelevat X-meeste sarja.22

Võib-olla võiks seniste X-meeste hauakiri pärineda sarja kõrvalfilmist „Logan“ (James Mangold, 2017). Alternatiivses tulevikus toimuvas nihilistlikus ja sünges koomiksifilmis näeme mitmete filmisarjaga seostuvate tegelaste otsest ja kujundlikku surma (kuigi koomiksifilmide maailmas leiavad surmad ja taassünnid aset kogu aeg) ja filmi viimases kaadris on hauakirjana näha suur X. Filmi brutaalne ja vägivaldne toon võib olla küll harjumuspäraste koomiksi­filmitavadega vastuolus, aga mõjub ka praeguste kassafilmide tegemise tava kriitikana.

On lihtne halada koomiksifilmide arvukuse üle. Kui võtta arvesse Disney tugevnevat haaret filmitööstuse kõri ümber, ongi põhjust muretseda. Rohkus ei pea aga tingimata tähendama halba kvaliteeti, pealegi on õigesti tehtud superkangelased ja koomiksifilmid tänapäeva inimese legendid ja muinasjutud. Sallimatuse ja „teise“ omaksvõtu teemat käsitlev X-meeste sari pakub vahel nende müütide ja legendide parimaid näiteid ning nende lugude mõju filmikunstile ei tohiks alahinnata.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Captain Marvel“, Anna Boden, Ryan Fleck, 2019, „Shazam!“, David F. Sandberg, 2019; „Avengers: Endgame“, Anthony Russo ja Joe Russo, 2019.

2 „Batman“, 1966–1968.

3 „Batman Returns“, Tim Burton, 1992.

4 „Judge Dredd“, Alan Coltman, 1997; „Tank Girl“, Rachel Talalay, 1995; „Spawn”, Mark A. Z. Dippé, 1997.

5 „Blade“, Stephen Norrington, 1998; „The Mask“, Chuck Russell, 1994; „Men in Black“, Barry Sonnenfeld, 1997.

6 „X-Men“, Bryan Singer, 2000.

7 „Superman“, Richard Donner, 1979.

8 „Spider-Man“, Sam Raimi, 2002.

9 „X2: X-Men United“, Bryan Singer, 2003.

10 „X-Men: The Last Stand“, Brett Ratner, 2006.

11 „Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993.

12 „Transformers“, Michael Bay, 2007.

13 „Batman Begins“, Christopher Nolan, 2005.

14 „X-Men Origins: Wolverine“, Gavin Hood, 2009.

15 „Superman Returns“, Bryan Singer, 2006.

16 „Hellboy“, Guillermo del Toro, 2004; „Watchmen“, Zack Snyder, 2009; „Ghost Rider“, Mark Steven Johnson, 2007.

17 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

18 „X: First Class“, Matthew Vaughn, 2011.

19 „x-Men: Days of Future Past“, Bryan Singer, 2014.

20 „Avengers: Endgame“, Anthony Russo, Joe Russo, 2019.

21 „X-Men: Apocalypse“, Bryan Singer, 2016.

22 Bryan Singerile on esitatud kahtlustus pedofiilias, Brett Ratnerit on kuus naist avalikult süüdistanud seksuaalses väärkohtlemises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht