Žanrialkeemia ja võltsnostalgia

Edgar Wright on oma põlvkonna andekamaid lavastajaid, kes paneb end nüüd proovile õudusžanris psühholoogilise müsteeriumiga „Eile öösel Sohos“.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Eile öösel Sohos“ („Last Night in Soho“, Suurbritannia-USA 2021, 116 min) režissöör Edgar Wright, stsenaristid Edgar Wright ja Krysty Wilson-Cairns, operaator Chung Chung-hoon, helilooja Steven Price. Osades Thomasin McKenzie, Anya Taylor-Joy, Terence Stamp, Diana Rigg, Matt Smith jt.

Filmi keskmes on noor Eloise ehk Ellie („Jänespüks Jojost“1 tuttav Thomasin McKenzie), kes pageb Inglismaa edelatipus asuvast väikesest maakohast ja mineviku varjude eest Londonisse, et asuda õppima moedisaini. Tegelikkus pole aga sama glamuurne kui svingivad kuuekümnendad Elsa kujutluses ning peagi satub neiu ühiselamus kiusu ohvriks ning lõpetab üürilisena kõrvalises kõledas katusekorteris. Kõigele lisaks hakkab ta öösiti nägema üha enam tegelikkusega segunevaid unenägusid 1966. aastast, mil kaunitar nimega Sandie (Netflixi hittsarja „Lipugambiit“2 staar Anya Taylor-Joy) püüab ööklubides lauljana läbi lüüa.

Stiili on vormimeister Wrightil mõlema jalaga segada. Alates efektsest avakaadrist pimeda koridoriga raamitud tantsiva peategelannaga on „Eile öösel Sohos“ visuaalselt lookas nagu Rootsi laud. Lõuna-Korea kino suurkuju Park Chan-wooki viimastel aastatel Hollywoodi jõudnud ihuoperaatori Chung Chung-hooni („Vana poiss“, „Nobenäpp“3) abiga on pandud efektselt elama nii nüüdisaegne kui ka möödunud sajandi London. Viimastel aastatel on mitmed kunstilise teostuse eest pika pai pälvinud filmid põiganud briti lähimineviku moetööstusesse – Paul Thomas Andersoni „Nähtamatu niit“4 viie- ja Disney hiljutine „Cruella“5 kuuekümnendatesse. „Eile öösel Sohos“ ei jää silmailu ja lummava ajastupildi osas alla kummalegi.

Õigupoolest ei peaks retrolembese Wrighti hüpe kuuekümnendatesse üllatama. Tema filmides on alati mänginud olulist rolli muusika, olgu siis tegemist Queeni saatel zombide nüpeldamisega, punkbändi tegemisega (traagiliselt alahinnatud koomiksifilm „Scott Pilgrim maailma vastu“6) või kõrvaklappidest kõlavate lugudega rütmistatud pagemistega pangaröövide järel. Tänavu võib muide oodata Wrightilt veel mahukat dokumentaalfilmi kunstilise popmuusika kuulsatest ja mõjukatest veidrikest, ansamblist Sparks.

„Eile öösel Sohos“ astub Wrighti viimasest filmist, helikesksest „Põgenemise rütmist“7 veelgi sammu edasi ning ähvardab iga hetk muusikaliks üle minna. Inimeste liikumised ja muu sündmustik on tihedalt muusikaga sünkroniseeritud, tegelased leiavad pidevalt tee klubide tantsupõrandaile, kogu trall paistab hooti hingavat üheteistkümnele Oscarile nomineeritud nostalgilise „La La Landi“8 rütmis.

Kogu oma klassikalise rokkmuusika („vanaemade pask“ ütleb üks filmi tegelasi Ellie loovaliku kohta) armastuse juures ei lase Wright siiski pealiskaudse ajastunostalgia sädelusel silmi pimestada, vaid peegeldab samal ajal ka möödaniku tumedamaid hoovusi. Mineviku kujutamisest ilustatud klantspildina on kõvasti kasu lõiganud nii üha enam iseennast kordav meelelahutustööstus filmides ja muusikas, kui ka populistlik poliitika ühiskonnas. Wright paneb küll esmalt püsti glamuurse fassaadi, kuid asub seda siis järk-järgult lammutama, paljastamaks groteskset tegelikkust tulesära taga.

Suurlinna jõudnud Ellie satub juba taksos juhi meelitamise-keelitamise ohvriks. Kõlavad justkui komplimendid, kuid nende taga limpsavad huuli objektistamine ja ähvardav pealetükkivus. Sandie sunnitakse aga 1960ndatel tõotatud prožektoritulede keskele jõudmise asemel taustatantsijaks ning oma pahesid päevavalguse eest varjavate jõukate meeste nipsasjaks. Varem peamiselt meestegelastega semukomöödiaid lavastanud Wright asetab siin mõnevõrra konjunktuurselt, kuid siiski teretulnult fookuse naistele. Selle huvides on palgatud kaasstsenaristiks Sam Mendese „1917“ (2019) käsikirja kaasautor Krysty Wilson-Cairns.

End mänedžerina esitlev Jack (Matt Smith) sunnib Sandie (Anya Taylor-Joy) 1960ndatel tõotatud prožektoritulede keskele jõudmise asemel taustatantsijaks ning oma pahesid päevavalguse eest varjavate jõukate meeste nipsasjaks.

Kaader filmist

Pealispinnal on „Eile öösel Sohos“ seega tihe ja tempokas meelelahutus, kuid filmi teemad on kaalukad. Läbi paralleelselt jooksvate eri kümnendite avaneb põlvkonnaülene trauma. Selle metafoorseks väljenduseks saavad Elliet painavad üha füüsilisemad vaimud, kelle saladust peategelanna otsima asub. Vilunud žanrialkeemikuna põrgatab Wright järjest kokku nii draama-, romantika-, põneviku-, muusikali kui ka (endale omaselt) komöödiaelemente. Kaks esimest kolmandikku filmist ongi metsik sõit, tõeline rock’n’roll ja sõiduvees lavastaja võimete demonstratsioon.

Paraku võib piloot teha õhku tõusmise järel kõiksugu ilunumbreid, kuid maandumisel nina ees maasse kihutades ähvardab peamiselt meelde jääda viimane. Lõpusirgel võtab Wright snitti nii giallo’dena tuntud Itaalia seitsmekümnendate krimipõnevikest kui ka Alfred Hitchcocki psühholoogilistest müsteeriumidest, ent ühtäkki saab kõike kokku liigagi palju. Näotud olendid mõjuvad väheusutavalt nagu ka vaatajalt vaipa iga hinna eest alt tõmbama kavandatud lõpupööre. Mängulisele vormile vahepeal järjest tõsisemaid kihte kuhjanud seiklus kasvab kiirelt üle peaaegu enese­paroodiliseks pastišiks.

Hoolimata eespool kiidetud hiilgavast vormitunnetusest kerkib küsimus, kas Wrighti komöödiates karastunud impulsid ikkagi sobivad õudusfilmi. Keeruliste psühholoogiliste ja ühiskondlike teemadega on küll püütud tegelda, kuid eri žanritavade ristamisel on neid hooti ka pilatud, mis naistevastase vägivalla käsitlemisel ei ole kohane register.

Eeskujuks võetud giallo’de (ee kollane) pärand on niigi vastuoluline – nende tegelastest on hiljem leitud küllaga nii feministlikke kui ka misogüünseid jooni. Märkimisväärne osa giallo’dest stiliseeris ja fetišeeris siiski taotlusest olenemata naistevastast vägivalda, mille sarnast oleks nüüd võimatu ekraanile tuua ilma tugevate seksismisüüdistusteta.

Kaheldavaid sisulisi ja vormilisi valikuid leidub veel. „Eile öösel Sohos“ vaatleb kriitiliselt meestekeskset maailma, mille reeglid paigutavad naise väärtuselt kuhugi käekoti ja auto vahepeale („Mängi kaasa,“ meenutab üks tegelane Sandiele vahepeal). Viimastel aastatel on küll kate sellelt maailmalt kistud ning küllaga valgust sisse lastud, kuid üheks kõige sagedasemaks naistevastast ja seksuaalset vägivalda iseloomustavaks probleemiks on jätkuvalt ohvrite marginaliseerimine – hüsteerilisena mahakandmine, usaldamatus, ohvristamine pisimategi ebakõlade otsimisega.

Seetõttu mõjub maitsevääratusena stsenaristide otsus reeta filmi alguses, et Elliel on olnud probleeme vaimse tervisega ning ta näeb pidevalt oma varalahkunud ema. Põnevusfilmi loogika kohaselt on selline käik arusaadav, reetes ette peategelase tundlikkuse ka mujal varitsevate vaimude osas. Teisalt viitab see Ellie vaimset adekvaatsust küsimuse alla pannes talle kui võimalikule ebausaldusväärsele jutustajale, mis omakorda taasloob ohtlikku soostereotüüpset müüti. Vähemalt sama küsitav on filmi ainus mustanahaline tegelane, Ellie koolivend John (Michael Ajao), kes neiut igal sammul ennastohverdavalt aidata püüab, kuid nii vägistamissüüdistuse kui ka noahaavaga lõpetab.

Kokku võttes tekitab „Eile öösel Sohos“, nagu reedab ka seinast seina tagasiside kriitikutelt, vastakaid tundeid. Kahe kolmandiku ulatuses on tegemist tõelise filmimaagiaga, mis upitab filmi meistriteose staatusele lähemale. Koondmulje oleneb aga sellest, kui suurte kriimudega õnnestub vaatajal üle elada filmi kaheldavate valikute tõttu laperdama läinud lõpuosa.

1 „Jojo Rabbit“, Taika Waititi, 2019.

2 „The Queen’s Gambit“, 2020.

3 „Oldeuboi“, Park Chan-wook, 2003; „Ah-ga-ssi“, Park Chan-wook, 2016.

4 „Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.

5 „Cruella“, Craig Gillespie, 2021.

6 „Scott Pilgrim vs. The World“, Edgar Wright, 2010.

7 „Baby Driver“, Edgar Wright, 2017.

8 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht