Animismist vepsa keelekasutuses

Animistlikes kultuurides ollakse oma tunnete väljendamise, samuti teiste kiitmise ja igasuguste suureliste žestide tegemisega ääretult ettevaatlik.

MADIS ARUKASK, EVA SAAR

Meile on vist arusaadav see, et kõneleme siis, kui on vaja kellegagi suhelda, kui tahame infot edastada või midagi pärida, ja et see kõik toimub ennekõike inimeste või nüüdsel ajal üha laialdasemalt ka inimese ja lemmiklooma vahel. Rääkida võib ja saab ju meie arust kõigest ning seda soovitavad teha nii väljaõppinud spetsialistid kui ka Eesti president.

Ometi pole jutukusega lood nii lihtsad, seda vähemalt nendel rahvastel, kelle elukeskkonna osaks pole pelgalt inimesed ja see, mille inimene on endale loodusest kodustanud ja anastanud. Meie ettekujutuses on maailm nendele rahvastele ikka veel muinasjutuline mitte ainult kõnelevate inimeste, vaid ka kõnelemist mõistvate loomade ja lindude ning kõikvõimalike muude olendite, paikade ja nähtustega.

Mõtelgem hetkeks, kust me tuleme, mida me teeme ja kuidas see välja paistab. Sõnasabast kinni saada oleme elus vähemalt mõne korra soovinud. Kui selle põhjustanud kahetsusväärne olukord on käes, mõistab ka kõige suurem kahtleja, et kõnelemine pole üksnes abstraktne sõnapudi, vaid materiaalne toiming, mille mõju tegelikkusele võib olla märkimisväärne ja mõnikord ka hirmuäratav, igal juhul enam kui vaid augutäiteks aetav small talk või muu meelelahutuslik suusoe. Antropoloogilisest aspektist ei ole üldsegi ükskõik, kuidas, mida ja kus räägitakse. Suhtlemise viisid ja registrid on rahvastel vägagi erinevad, sõnadega või sõnadeta (vaikimise, liigutuste, pilguga jne) tehtavad või mittetehtavad teod moodustavad kommunikatsiooni mitmekesise paleti, mis on kultuuriti erinev, tihti keeruline ja spetsiifiline.

Vepslased on rahvas, kelle kõiksus ei piirdu kindlasti vaid inimkogukonnaga. Nii on rääkimisel ja mitterääkimisel nende elus spetsiifilisi iseärasusi, mille kõigi detailideni me selles lühikeses loos süüvida ei jõua.¹ Üks keelelisi iseärasusi, mis välitöödel vepslaste omakeelses keelekasutuses alailma meie tähelepanu köidab, on näiteks sagedasem deminutiivide² kasutamine, kui see on tavapärane eestlastele ja eesti tavakeelele. Õieti on deminutiive eesti keeles õige vähe. Mõnes (kunagi) usundiliselt laetud sõnas – nagu „päike“, „äike“, „pääsuke“ – on see morfoloogilise rudimendina säilinud, kuid meile on see hellitust märkiv liide seal oma sisu kaotanud, me ei teadvustagi seda enam. Ajaloolisi *oi- > u-deminutiive tihti enam hellitavana ei tajutagi (nt koda : *kotoi > kodu ’kodu(ke)’). Kasutades sõnu „kallike“ või „kullake“ on deminutiivsus hellitav-meelitava osisena alles ka veel eesti keeles, ometigi on meil seda kõike võrreldes mõne teise keelega, s.t, ka teise tegelikkuse, pärisuse, ontoloogiaga, kaduvvähe. Kes on kodus lõunaeesti (võru, setu, mulgi) keeleilmas, teab, et deminutiivide kasutamine on seal palju sagedasem. Illustreerigu vepsa keele deminutiivide rohkust muinasjutukatke keskvepsa murdes: el´i ukoińe da mamšińe. no mamšińe pagižeb ukoižele: śemekam nagrhut. a ukoińe i sanub: kuna mi śemendamei? – ka kruul´am pääle. el´iba, el´iba. aikeińe sanub: pod´jomske kacuhtamha, jogo kazvoi nagrhut-se.³ (’Elas taat-dem ja eit-dem. Eit-dem ütleb taadile-dem: külvame naeri-dem. Aga taat-dem sõnab: kuhu me külvame? – Ikka katusele. Elasid, elasid, eit-dem ütleb: lähme-dem vaatama-dem, kas see naeris-dem juba hakkas kasvama’).

Millest see kõik kõneleb? Vene keeles kasutatakse deminutiive väga palju ning keeleteadlased peavad selle põhjuseks asjaolu, et vene suhtlemisele ja keelele on omane kõrgendatud emotsionaalne laetus, kindlasti enam kui nii mõnelegi muule keelele.⁴ Oleks lihtne seletada deminutiivide rohkust vepsa (kas ka lõunaeesti?) keeles pikaajalise areaalse vene keele mõjuga, ent küsimusi tekitab vepsa (ka lüüdi ja karjala) keelele omase lausdeminutiveerimise puudumine näiteks vadja ja isuri keeles, kus vene keelele üleminek on lõppfaasis. Seega ei näi vene mõju oletamine elegantne lahendus, vähemasti kui osata näha puude taga metsa, see tähendab, vepsa animistlikku ontoloogiat, kus sõnad ja suhtlemine ei ole üksnes inimese ja tema emotsioonide vms väljendamise teenistuses, vaid osa märksa keerulisemast süsteemist. Animistlikes kultuurides ollakse oma tunnete väljendamise, samuti teiste kiitmise ja igasuguste suureliste žestide tegemisega ääretult ettevaatlik.⁵ See on seotud erksa inimvälise keskkonnataju, selle suhtes tuntava respekti ning ettevaatusega. Seda kõike sisaldab ju ka eesti talupojakultuurile omane suhtluskood, mis meile on aga kaugeks jäänud läänestumise-amerikaniseerumise ning sellega kaasas käivate stampide ja vulgaarpsühholoogia mõjul.

Niisiis on meile aastate jooksul vepslaste seas viibides üha enam kõrva hakanud, et deminutiivseid – hellitavaid, hoolitsevaid, pisendavaid jms liiteid ei kasutata mitte niivõrd selle pärast, et maailm paistaks kenam ja helgem, vaid omalaadsest ettevaatavast ettevaatlikkusest oma keskkonna ning kõige selle suhtes, mis selles leidub. Deminutiive kasutades suhestab vepslane end maailmaga teistmoodi kui lihtsalt antropotsentriliselt rinnaga peale pressides. Maailm on äraarvamatu ja selle asukate vastu eksimine võib animistlike arusaamade järgi kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Inimene ei saa end vabandada teadmatuse või pelgalt inimkesksetest reeglitest kinnipidamisega, nagu näib elementaarne meie moodsa arusaama järgi. Animistliku tõekspidamise järgi vastutab inimene tunnetuslikult ka selle eest, mida ta otseselt ei tea ega halda, see aga tähendab hoolivat ettevaatlikkust, ettemõtlemist, enese kõnelemise ja teguviisi jälgimist.

Vepslased võivad olla ka jutukad ja emotsionaalsed, kuid nende järelemõtlik vaikimine või tunnete vaos hoidmine on midagi muud kui kinnisus, loidus, tundetus või muud sellesarnased üheplaanilised seisundid. Paistab, et koos raiskamise, epideemiate ja „kultuuriga“ on koloniseerivad suurvõimud surunud põlisrahvastele peale ka lobareostuse ja kohustusliku tunnete väljendamise, millega suletakse vaikselt uks mitmekesisuse märkamise ja mõistmise ees.

1 Pikemalt ja põhjalikumalt vepslaste (ja muude rahvaste) traditsioonilistest kõnetegudest loe näiteks meie peagi ilmuvast artiklist: Madis Arukask & Eva Saar, Vaikimine, rääkimine ja muud traditsioonilised kõneteod vepsa rahvakultuuris kultuuridevahelises võrdluses. – Mäetagused 2020 nr 77; http://www.folklore.ee/tagused/nr77/arukask_saar.pdf

2 EKSS: deminutiiv – vähendava, meelitava, hellitava (vahel ka halvustava) tähendusega tuletis, vähendussõna.

3 Pertti Virtaranta, Lähisukukielten lukemisto. SKST, 287. Helsinki 1967, lk 118.

4 Vt nt Воронина Людмила Петровна, Семантика и прагматика деминутивных суффиксов в русском языке. – Вестник Томского государственного университета 2012, № 359, 15–17.

5 Nii näiteks ei ole hakassidel paljud elutähtsad sündmused tohtinud pälvida avalikkuse ning vaimude tähelepanu, seega on selles osalejad pidanud end ülal pidama vaoshoitult, oma plaanidest kõnelemine pole kombeks jms. – vrd Кустова Юлия Георгиевна, Чувства и эмоции в хакасской семье. Кунсткамера 2018, № 2, 39–45.