Argidialektika XII. Hargmeie

MARGUS OTT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen sinuga rängas tülis. Ründame teine­teist sõnade ja kehaga. Tundub, et sa oled täiesti eraldi, väline, minu piiri taga. Ja et mina olen sinu suhtes täiesti väline, s.t üleni ja täielikult iseenda sees, oma piiri sees. Piir jagab meid kahte lehte, sina seal ja mina siin.

Aga ometi käib üle piiri suhtlus, me ründame teineteist mingil moel. See tähendab, et isegi sellises ahtakeses konfliktiolukorras on meil ikkagi mitu lävimismodaalsust. Sõnad ja teod. Ühed ja teised sõnad ja teod. Nii et ei ole mitte lihtsalt piir kui sein minu ja sinu vahel, nii et me mõlemad oleme väljapool piiri. On ka sootuks teistsugused piirid, mis eristavad neid lävimismodaalsusi ja mis ulatuvad nii minu kui ka sinu sisse. Tõesti, kui meil oleks üksainus lävimismodaalsus, siis poleks ka piiri minu ja sinu vahel, me oleksimegi lihtsalt üks ja sama. Õigupoolest, me poleks isegi üks; meid poleks üldse olemaski. Sest igasugune olemasolu nõuab mingit liigendust ja modaalsuste mitmekesisust, mille varal see olend on (elementaar­osakesed on omaette juhtum, piiripealne, kus kehastub toosama mõlemasuunaline piir; kus hakkavad eristuma lävimis­modaalsused ning ühe ja teise erinevus).

Meie konflikt hargneb minu sisse ja sinu sisse. Iga monoliitne ja laupne kokkupõrge juba praguneb ja hargneb. Konflikt aga on pigem erandlik olukord. Enamasti panen ma teda sama vähe tähele nagu tööriista, millega ma mingit tööd teen, ainult selle vahega, et teise inimesega midagi koos tehes pole „töö“ siht ainult minu määratud, vaid ühine. Tööriista ma panen enamasti tähele ainult siis, kui ta ei tööta ei hästi, kui ta on rikkis, katki, kui midagi läheb viltu. Teise inimesega samamoodi: ma panen tähele, et ta on teine eraldiolev subjekt, kui ta ütleb mulle midagi vastalist.

Banksy. Bus Stop Dancers. Great Yarmouth 2021.

Adrian S Pye / CC BY-SA 2.0 / Wikimedia Commons

Enamiku ajast lävivad olendid mahedamal moel kui tülid (ehkki need meie teadvuses valusalt eenduvad ja me pöörame neile erilist tähelepanu). Pehmes olukorras on veelgi selgem, kuidas meie läbikäimine on hästi liigendatud, mitmeülbane, hargnev, ja kuidas neid harusid pidi on võimatu öelda, kus lõpen mina ja algad sina ja vastupidi. Teine küll peaaegu alati osutab mingisugust vastupanu, aga see on enamasti lamedama nurga all kui laupvastandus. Teine kallutab, suunab mind natuke ühes või teises suunas, ja mina teda; koos moodustame loogelise trajektoori, mingil määral ühendatud subjektsuse; me koosloome oma elu, tantsime.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht