Hingelähedasest Tõrvast

REIN EINASTO, MAIE KOLDITS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Varasemad läbisõidud Tõrvast vanavanemate kodukohta ei võimaldanud linnaga lähemat tutvust teha. Hingelähedaseks sai pigilinnaks kutsutu alates ühest meeldejäävast sündmusest, aga siis juba kogu järgnevaks eluks. See toimus 2000. aasta 10. juuni keskhommikul. Valgast autoga Tõrva sisenedes nägime: kiriku uks on pärani. Peatusime, astusime uudistades sisse. Laval Estonia tiibklaverit nähes küsis Maie kõrval toimetavalt tõsise ilmega mehelt: „Kas mängida tohib?“ Vastus tuli nagu ehk tõrjuvaltki: „Eks mängige, kui oskate!“ Olime just naasnud Valga muusikakoolist Maie ja Malle klaveriduode kontserdilt. Õed istusid klaveri taha ja mängisid mõnuga neljal käel palu Schubertilt, Mozartilt. Mehe üllatus oli siiras, läks elavaks vestluseks ja nüüd oli meie kord üllatuda, kui selgus, et see pikakasvuline, koduselt lihtsa olemisega avatud meelega inimene on kammersaali juhataja, kes tundis huvi, kust kandist me pärit oleme. Kui selgus, et vanemate poolt Helme kihelkonnast, arenes pikem vestlus, sealsamas haakusid maailmavaated, selgusid ühised aated, tekkis koostöösoov ja sõlmus sõprus.

Sündisid julged mõtted ja juba kahe kuu pärast, 10. augustil, toimus kammersaali tornis Reinu fotonäituse „Koidutaevas“ ja kivinäituse „Eestimaa kivistel randadel“ avamine klaverimuusika saatel. Tänaseks küll pisut raugenud hooga on ühised ettevõtmised Tõrva kammersaaliga kestnud üle kahe aastakümne. On hea iga kord taas Tõrvas kohtudes tagasi vaadata ja edasi mõelda, tundes selgesti, et minevik ei ole veel möödas, aga tulevik on ammu alanud.

Maastikud

Linn paikneb maalilises looduses loogelise Õhne jõe järsuveerulise laia lammiga oru ja Pokardi oja Tikste sälkoru ühinemiskohal kahe ovaalse kaussjärve – Vanamõisa ja Riiska – vahetus naabruses. Südalinna muudab kaunimaks paisutatud Veskijärv jõel. Tõrva on oluliselt suurem hoonestatud linnaruumist, hõlmates ka lähiümbruse metsamaastiku. Linnasüdames on säilinud maakivist muistne kõrtsihoone, kõrval uuendatud bussijaam ja linna keskväljak, kus sel suvel seisavad Ukraina-teemalised liiva­skulptuurid, ja maanteeristis Ukraina president Volodomõr Zelenskõi väärikas kuju.

Jalutuskäikudel üle kaarsilla üles metsasele Tantsumäele, muistsele linnusele või veekogude ääres ehk Pokardi oja sälkoru kaldapealsel tõded heldimusega: kui rikkad oleme kauni looduse poolest! Järjest avanevad uued lummavad vaated ümbrusele. Meil on olnud võimalus osaleda kammersaali loodusnädalatel ka linna ümbritsevatesse metsadesse, rabadesse, soodesse, koobastega liivakivi paljanditesse, Helme kihelkonna tuntud inimestega seotud paikadesse korraldatud missioonitundest kantud matkadel. Need Ilmar Kõveriku ettevõtmised on suuresti kujundanud osalejais ühistunnet kodukandiga, tugevdanud soovi, et Tõrva puhkemaastikesse ka majandustegevuses loodushoidlikult suhtutaks. Kahjuks Keisrepalu künklikku põlismetsamaastikku ei õnnestunud linnaelanike suureks meelehärmiks RMK „metsauuendusest“ päästa.

Kultuuripäevade hingeminevateks sündmusteks on olnud „Ööserenaadid“ – hilisõhtused temaatilised romantilised kontserdid kammersaalis.

Rein Einasto

Juured

Tõrva lähedal on meie juured sügavalt mullas, vanaisad puhkavad Helme kalmistul. Maie isa oli Koorküla valla algkooli poiss Karl Muhk, Reinu vanaisa Egeri järveäärse talu ärksameelne ja edukas peremees, ajalehtedele kaastöö tegija, läti-, saksa- ja venekeelse kultuuri vahendaja, seltsielu korraldaja Jaan Lammas.

Ju see oli saatuse poolt määratud, et me kokku saime ja jäime. Küllap meiegi ühisosa tunnetamises on olnud suur roll iga-aastastel loodus- ja kultuurifestivalidel „Las jääda ükski mets“. Nende kultuuripäevade hingeminevateks sündmusteks on olnud Maie ja Ilmari ühismõttest sündinud „Ööserenaadid“ – hilisõhtused temaatilised romantilised kontserdid kammersaalis, kust kontserdi lõppedes heldinult hämarasse suveöösse astudes leiad end korraga kui muinasjutus: ümber kirikuhoone ja teepalistuses linnasüdameni leekivate küünalde valgus – Ilmari soov ja tema vaimu vajadus inimhingele maksimaalne elamus anda.

Tõrva vaimu oluliseks hinge harivaks üritustesarjaks on läbi aastate toimunud loovate isiksuste elu ja tööd tutvustavad, nende väge ja mõju avavad meenutused: „Juured – tuntud inimesi Helme kihelkonnast“. Esimese kümne aasta juurte-ürituste kronoloogiast on raamatki koostatud. Ürituste videojäädvustused kodukandi inimeste lugudest on tänuväärselt täiendanud Eesti kirjandusmuuseumi arhiivi Tartus (üle 200 kasseti!). Need on vaieldamatult väikelinna aegumatud teod.

Nende sündmuste vaimseks keskuseks on seesama Valga maantee ääres kõrgendikul paiknev maakivist ja roostepunastest tellistest laotud kivihoone – kirik-kammersaal, sõjas purunenud ja 1980. aastatel kultuurikeskuseks üles ehitatud õigeusu kirik, mida entusiastlikult juhib ajaloo- ja kodu-uurimishuviline Ilmar Kõverik. Tõrva vaimul on ka väärikad rahvuskultuurilised juured: toimus ju siin Köstrimäel, kohaliku köstri Erlemanni juures kihelkonnakoolis 6. juulil 1870 eesti rahvusliku liikumise suurkujude Johann Voldemar Jannseni, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda jt nõupidamine. Viimane pidas just siin oma tuntud isamaalise kõne „Meie koolitatud ja haritud meestest“.

Raba

Tõrva lähiümbrusele on iseloomulik ka rabamaastik. Ühel suveöisel rabajalavalsiks ristitud retkel sai turbaseina ees rahvale öeldud: rappaminek on rahvalikus mõttes viltuminek, eksiteele sattumine vastu tahtmist, aga rappa – siia, looduse vaikuse ja rahu riiki tulemine omatahtsi on teadlik eemaldumine tehisilma askeldamisest. Teame: kõik suured hädad tulevad suurlinnadest …Vajame ju kõik suurte keskuste väsitavast sagimisest eemalolekut, metsa minekut, mida Valdur Mikita mõtestab meie keele ja meele püsimise alusjõuna, esivanemate vaimse väena ning mis laseb meil ühiskonna kiiretes muutustes kindlamalt iseendaks jääda. Siia rabarahusse tuleme oma hingedele nii vajalikku helisevat vaikust kuulama, soovides, et hing saaks hingega kõnelda otseühenduses. Ei ole küll ässitaja, aga seda ma ütlen: tõeline tarkus on tunnetes, sõnastamatutes mõtetes, selles saladuslikus pooles inimvaimust, mille teine, mõistuslik pool – teadmised – on praeguseks internetis pilve riputatud ja koolitatuile kõikjal kättesaadavad. Oleme ikka jälle kogenud, et kunstiline tunnetus jõuab tõeotsingutes pärale pisut enne faktipõhise juurdlemise tulemust.

Nii on meile Tõrva hingelähedaseks teinud tema kaunis loodus ja see loodusega harmooniliselt haakuv kõrg­kultuuri kandev mahe vaimsus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht