Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?

MIHKEL KAEVATS

15 aastat tagasi hakkas üks väike seltskond vana maja restaureerimise talgutel möödujatele tere ütlema. Kõik möödujad ei olnud just vaimustunud ja mõnigi viskas pilgu maha. Mõned aga vastasid tervitusele nii, et tegid kõigi päeva paremaks. Nad nagu oleksid seda pikka aega oodanud. Päev-päevalt oli tervitajaid rohkem, nii mõnigi viskas juba ise esimesena reipa tere. Ka paljud, kes esialgu olid pilgu maha visanud, tõstsid silmad, naeratasid ja tervitasid. Neiski oli miski liikuma hakanud: üks lihtne tere.

Sellest teretamisest sündis Uue Maailma selts, linnakogukondade teerajaja Eestis. Selle ettevõtmise eesmärk ei olnud elavdada elu üksnes Uue Maailma asumis, vaid provotseerida Kassisaba, Kalamaja, Karlova ja Lasnamäe elanikke meist etemini tegema. Võib öelda, et eesmärk on kuhjaga täidetud: naaberasumite elanikud tegidki meist etemini. Kuhjaga rõõmu kõigile.

Miks ma nüüd siis murekirja kirjutan? Asi on selles, et meie tegevus jättis oma sügavaima jälje avalike ürituste ja aktsioonidega. Uue Maailma selts oligi geniaalne avalikkuse projekt, mis suutis ilma rahata täiesti uskumatult pulbitseda. Ent sellel on omad varjuküljed ja need peituvad kogukonnatundes endas.

Väidan, et see lihtne teretamine oli suurem paradigmanihe kui Uue Maailma festival või seltsi muud tuntud aktsioonid, sest tere on igasuguse kogukonnatunde alus. Sellega ei kaasne ühtegi kohustust, aga tekivad võimalused. See loob atmosfääri edaspidi juttu puhuda ning, mine tea, viimati isegi midagi koos teha. Sa tead, et sinu majas või kandis elab keegi, kes ka sinu ära tunneb. Sa ei ole enam üksi võõras keskkonnas. Sa oled veidi oma. See tunne võib areneda millekski sügavamaks, aga võibki jääda vaid tereks.

Ma loodan, et eksin, ja keegi esitab veenva loo selle kohta, kui põhjalikult ma eksin. Aga mul on tunne, et ühiskonnas täidab linnakogukondade lugu mingi linnukese kuskil vastavas lahtris: kogukond – need on meil „olemas“. Nii-öelda.

Ühes hea mainega Eesti ülikoolis esitas üliõpilane magistritöö plaani kogukonna tugevdamisest. Tema plaan sai hävitava hinnangu, aga mitte selle kvaliteedi, vaid teema pärast. „Miks on kogukonda vaja?“, „… aga meil ju on Kalamaja päevad!“ ja „…mina ei tahagi võõraid inimesi näha!“ andsid õppejõud loomuliku ja ühtse hinnangu. Õppejõud kaotasid tagasisidet andes enesevalitsuse ja noomisid üliõpilast: „Kellele seda vaja on?!“ Ilmselgelt oli teema sedavõrd kohatu, et võimupositsioonil olevad õppejõud pidid mitmekesi juhendatavat üliõpilast alandama.

See lugu pani mind mõtlema. Kui meie arusaam kogukonnast on tasemel „… aga meil on ju Kalamaja päevad!“, siis kuidas saame selles aina ohtlikumas maailmas hakkama? Kuidas paneme seljad kokku, kui meil on tõesti häda käes? Kas helistame politseisse, kui tuleb sõda? Kas kutsume tuletõrje, kui linn on üle ujutatud?

Tõsi on see, et isegi kui igaüks meist tarbib ja nautleb üksi, ei suuda me rasketes olukordades hakkama saada, kui puudub põhiusaldus, et kaasteeline meie kõrval on põhimõtteliselt kena inimene, keda saan aidata ja kes omakorda saab mulle abiks olla. Maalisin siin maailmalõpustsenaariume, aga see tunne, et ümbertkaudu rahvas on kena rahvas, aitab ka rõõmsamat ja paremini toestatud elukest elada.

Oleme eestlastena harjunud ennast kirjeldama individualistidena. Eneseirooniliste naljadena võivad need tõdemused olla asjakohased, tehes meid tugevamaks. Aga selge ja üldtunnustatud eestluse programmina on see enesekirjeldus nukker, ennasthävitav ja alaväärsuskompleksiga. See kirjeldab midagi, mis on puudu. See ei peaks olema õigustus kogukonnatunde puudumisele, vaid peaks olema probleemi kirjeldus, millele tuleb hakata lahendusi otsima. Kuidas luua arglike eestlaste ja teistegi eestimaalaste vahel alususaldus, mis võimaldaks kogukonnatunde kasvu? Mis võimaldaks meil koos tugevamad ja rõõmsamad olla?

Kreekas peeti kogukonnatunnet polis’e põhiliseks eelduseks: kogukonnata ei ole küla, linna, riiki. Sõna communitas tähendab ladina keeles avalikku või jagatud vaimsust. Minu meelest oleme oma enesekujutluses ja avalikus diskursuses – mille alla käivad ka kõik reklaamid ja muu kommertsjutt – liikunud liiga individualistliku heaolu ja tarbimise suunas. See tekitab omakorda sisetunde, et seda lähedast tundmatut – naabrit, kaaslinlast, kaasmaalast – polegi vaja. Ostan ise, mis vaja! Ta on mul ainult ees, nii supermarketi sabas kui ummikus. Kontakt temaga on mingitmoodi ebameeldiv.

See viib paratamatult empaatiatunde puudumiseni. Empaatia- ja kogukonnatunde puudumine mõjutab viimsete detailideni meie elu ja rõõmutunnet. Pikas plaanis aga viib see ühiskonna lagunemiseni ühel või teisel viisil. Kui tarbimine enam heaolutunnet ei turguta ning vesi on mingitmoodi ahjus, saab empaatia puudumine kõrvetavalt nähtavaks. Seepärast esitan küsimuse, mis loodan, et resoneerib Sirbi lugejaskonnast kaugemalgi: „Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?“