Komi koera elu

Komid peavad meeles, et algusest peale on koer kõiges süüdi, ja suhtuvad koertesse pealtnäha arusaamatute armastuse- ja vihaseguste tunnetega.

ART LEETE

Komi koera elu pole kerge. Jahimehed kõnelevad neist igasuguseid lugusid, mis esmapilgul omavahel üldse kokku ei käi. See hakkas pihta juba õige ammu, kui inimest veel olemaski ei olnud.

Maailma alguses

Koer oli kohal, kui komi jumalad Jen ja Omöl inimest tegema asusid. Jumalad vussisid kõik ära, inimene tuli neil halvasti välja. Ei ole täpselt teada, kumma viga see oli, aga Jenil õnnestus siiski süü Omöli kaela ajada. Ent Omölil oli omakorda tõeline süüdlane kohe varnast võtta. Koera mured sellega ei lõppenud. Kui inimesed juba olemas olid, pahandused jätkusid. Koer jäeti last valvama. Tuli metsavaim, lubas koerale kasuka, see lasi vaimul lapse peale sülitada ja tatistada ning laps kaotas oma ilusa naha. Siis juhtus veel nii, et koer lasi metsavaimul ka naise pahupidi tõmmata. Nii jäid inimesed ilma oma üleni siledast ja läikivast nahast. Meie vana ilus nahk paistab veel ainult natukene. Küünte pealt on näha, millised inimesed vanasti olid.

Pärast seda keegi enam koera enda juurde ei tahtnud. Loom jooksis mööda metsa oma kaheksal jalal. Neli neist kulusid ära, kui ta ringi kihutades enesele maailmas paika otsis. Lõpuks üks taat halastas koera peale ja temast sai inimese ustav abiline. Komid peavad seniajani meeles, et algusest peale on koer kõiges süüdi, ja suhtuvad koertesse pealtnäha arusaamatute armastuse- ja vihaseguste tunnetega.

X-loom

Komi animismis näib põhiküsimus olevat see, kes on koer. Eri olendid võivad muutuda koeraks, seega võib koer paista üks, aga olla keegi teine. Seda küsimust ei saa lahendada ainult oletamisega. Esmalt tuleb esitada etnograafilised andmed.

Metsas eksinud jahimees võib koju tulla koerana. Koeraks võib kehastuda ka kuri vaim. Halvasti surnud inimene muutub samuti tihtipeale koeraks. Nõiad võisid end aga ise koeraks moondada.

Metsavaimul on samuti peni, kelle tunneb ära selle järgi, et tema haugetel ei ole kaja. Kütt võib sellise koera kavalusega endale saada. Kui see koer jahimehe käest leivapala vastu võtab, saab temast jahimehe omand. Metsavaim loobub selle peale ise oma koerast ja kingib ta kütile. Metsavaimu koer võib olla valge hunt.

Komi koerad mõistavad inimeste juttu. Seega tuleb olla ettevaatlik, mida koerte kuuldes tohib nendest rääkida. Komi pärimuses on tuntud lugu, kuidas üks jahimees needis oma koera, andes ta saatanale. Seejärel läks koer kaduma. Võib juhtuda ka, et kui koer saadetakse kuradile, siis vahetab metsavaim looma teise koera vastu välja. Aga see teine koer on tõenäoliselt palju halvem. Või polegi koer, vaid hoopis teine jahimees, vaim, surnu hing või nõid, nagu eespool näha.

Tähendusrikas on see, et kui kütt rikub metsaseadust, s.t jahitavasid, viib metsavaim koera minema. Mullegi on jahimehed korduvalt pajatanud niisuguseid lugusid. Mõnikord on lood lihtsakoelised, seos kurja sõna ja koera kadumise vahel on lihtne ja ka koera saatus tuleb selgelt välja:

„Eelmisel sügisel sõitsime paadiga metsas. Loki [koer oli musta värvi ja saanud nime Skandinaavia mütoloogia ainetel – A. L.] hüppas paadist välja ja lõhkus spinningu ära. Igor hakkas koera sõimama. Aga metsas ei tohi üldse sõimata ja koera ei tohi ka sõimata. Ja pärast sattus koer jänesepaeltesse.“

Teinekord võib koera saatus jääda salapäraseks, ent selgitus olla eksistentsiaalselt sügavam. Eriti ettevaatlik tuleb olla heade, ent vanade jahikoerte kuuldes nende peatsest saatusest kõnelemisel. Koera headuse paneb viimaks proovile surm. Kui loom kuuleb peremeest sellest rääkimas, lahkub ta kodunt, et üksinduses surra. Sellist koera peavad komid kõige paremaks. Koertest jutustamise võttis mu sõber kokku kinnitusega, et koer on samuti inimene, lihtsalt teistsugune.

Koera nõidus

Koer on teistsugune, sest ta on hullem nõid, kui mõni inimene uneski näeb. Tõendeid on komidel selle kohta hulganisti. Vaevalt suudan lugeja veenmiseks esitada tarvilikul määral andmeid, aga väikese osa koera nõiaarsenalist toon siiski välja.

Koeraga kohtumine toob jahiõnne (vastupidine tagajärg on siis, kui jahiretkele siirdudes satutakse kokku mõne naisterahva või preestriga). Samal ajal ennustab koera ulgumine surma. Kui koer haugub puu juures (haugub justkui niisama, kui puu otsas pole saagiks sobivat oravat, sooblit või metsist), siis sellest tehtud suusad osutuvad imeheaks.

Peale ennustamisväe on koeral ka üliinimlikke, loodusjõududele allumatuid võimeid ja omadusi, mis teevad ta eriti väärtuslikuks. Näiteks haistavad ja näevad koerad metsavaimu ning hoiatavad jahimeest tema eest. Eriti osavad on nelja silmaga penid (njol sinma pon), kellel tavaliste silmade peal veel teine paar täpina tähistatud. Vaime võivad näha ka jahimehed, kui vaatavad koera jalge vahelt läbi (samal viisil võivad kütid ka vaime tulistada). Koerad tajuvad vaimude poolt metsa viidud inimhingede lähedust, haukudes nende peale vaikse häälega. Kui nõid sureb, võib tema hing metsas kütti rünnata. Koer näeb nõia hinge ja võib seda pureda, et jahimeest säästa. Ja eriti kasulik on teada, et koera okset süües võib saada nõiaks.

Kui jätta kõrvale asjaolu, et maailma alguses keeras koer inimesed tuksi, on kõik ülejäänu, mis ma siin ette ladusin, justkui hea poolel. Kui aga mõtlen, millisena paistab mulle komide suhtumine koertesse, siis jään ikkagi kõhklema. Minu meelest on komide ja koerte suhetes alles pisut seda ürgset mütoloogilist vimma, millest loo alguses oli juttu.

Koeri küll hinnatakse, aga nendega käitutakse karmilt. Või vähemalt on jutud sellest, kuidas koeri tuleks kohelda, läbi põimitud julmadest reeglitest, mida peavad kõhklematult järgima nii koerad kui ka inimesed. Ometi ei taha jahimehed olla koertega sellised, nagu nad justkui olema peaksid.

Siia juurde käib ka üks eksistentsiaalne paradoks. Kui koer rikub jahitava, näiteks varastab toitu, tuleb ta tavaõiguse järgi kohe maha lüüa, sest koera pole võimalik ümber õpetada. Teisalt võib küti tapetud koera hing tulla jahimeest kummitama, ükski teine koer seda jahimeest enam ei kuula ning tal tuleb metsaelust loobuda. Nii et kokkuvõttes on penid ennast komide seas täiesti mugavalt sisse seadnud.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht