Komi nõiad, kommunistid ja teadlased

Komi nõidus on jõudnud helesinisele ekraanile, mis näitab, et komi nõidade kuulsus levib üha laiemalt, Komimaa piiridest kaugemalegi.

ART LEETE

1960. aastal paljastati Komimaal Võlgorti külas nõidade pesa. Nõiad kaetasid tulemuslikult isegi kohalikke kommuniste. Tähelepanelik külaelanik kaebas nõidade peale Komi kommunistliku partei häälekandja Punalipp toimetusele. Asja saadeti klaarima reporterite operatiivgrupp.

Võlgorti nõiad

Ajakirjanikud tegid kindlaks, et nõidumine on Võlgortis „metsiku usulise fanatismi ilming“. Ševa’ga (nõidusega) karistati naabrit aiamaal avastatud piiririkkumise eest, kutsuti esile nurisünnitusi, lõhuti perekondi ja leebemal juhul pandi ohver lihtsalt luksuma. Ümberkaudsetes külades polnud asi parem. Ajakirjanikud tuvastasid kaks entusiastist postiljoni, kes tegelesid nõidumisega. Kartes teiste nõidade kättemaksu asetas üks neist kodus kogu mööbli, lillepotid ja toidunõud külili, teine jõi tööajal viina, sest „ševa nõuab“.

Küsitletud nõiad siiski eitasid oma seotust tuvastatud nõidusjuhtumitega. Üks neist, kes töötas haiglas sanitarina, kinnitas oma ustavust Nõukogude arstide diagnoosidele. Teine vabandas end välja sellega, et on 35 aastat sovhoosis töötanud. Tööveteran ei saa aga olla nõid, vähemalt teadusliku kommunismi loogika järgi.

Reporterite hämmelduseks ei tunnistanud Sõktõvdini rajooni parteikomitee probleemi tõsidust. Ateistlik selgitustöö piirkonnas oli loid. Kohalikud parteijuhid õigustasid end sellega, et hoolimata üksikjuhtumitest ei ole nõiduse levik sealkandis märkimisväärne. Tõeliselt vägevad nõiad tegutsesid ametnike väitel hoopis põhja pool Udora rajoonis ning partei pidi oma ateistliku võitluse teraviku sinna suunama.¹

Võlgorti kommunistide leebus nõidade suhtes on seletatav tollase süsteemse, ent varjatud võimude soosinguga, mida nõiad kohati nautisid. Et nõidade elu ei olnud Komimaal alati nii magus, kinnitas üks Petšora jõe ääres elanud komi taat tudengitele, kes olid piirkonda tulnud etnograafia praktikale:

„Varem, enne revolutsiooni tapsime kõik üheskoos neid nõidu. Nõidu oli siin palju: komisid, neenetseid, venelasi. Aga pärast, kui tuli Nõukogude võim, keelati meil neid tappa. Nüüd on nõidu palju siginenud. Vaata, selles majas elab nõid, tolles ja seal ka. Nüüd on pool küla neid täis.“²

Punalipu ajakirjanikud ei saanud aru, et ateistlik võitlus ei olnudki mõeldud nõidade hävitamiseks. Kommunistliku partei juhtiva ja suunava jõuga vaenati eeskätt kirikuid. Nõidus oli aga vana rahvatraditsioon – nagu rahvalaul, -tants või -rõivad. Tollal oli see kõik definitsiooni järgi sisult sotsialistlik.

Teaduse häda nõiduse pärast

Teadlased on alati nõidu huvitanud. Õpetlastega rammu katsumine on nõidadele suur väljakutse. Võlgortis kehtinud „ševa seadusega“ oli kindlaks määratud, et „teadlase äranõidumiseks on vaja rohkem kui üht nõida“. Täpsemalt, teadlasest jagusaamiseks läks tarvis vähemalt kolme nõia ühist pingutust. Ka üks Võlgorti nõid oli tollal Komi pedagoogilises instituudis kõrgharidust omandamas. Seda selleks, et vaenlast tundma õppida, uinutada ning teadlastega võitlemiseks võidurelvastuda. Et teadlane on nõiast kolm korda väekam, siis pole ime, et nõiad otsivad oma kunstis abi teaduslikust meetodist.

Teadlane võib siiski ka nõia mõjule alla jääda. Üks aatomifüüsik on jutustanud ajakirjanikule loo, kuidas ta läks 1970ndate lõpus koos komi nõiaga jahile. Füüsik lasi kogemata maha tiine põhjapõdra, mille peale nõidus komi saatja ta ajas tagasi (eks füüsikule pakuti sobiv erialane nägemus …), nii et põhjapõder ärkas taas ellu. Teisel korral, kui loom taas laskeulatusse jõudis, õpetlane enam põhjapõtra ei tapnud. Teadlasele jäid juhtunust mälestuseks ainult tühjad verised pihud.³

Nõiaga kohtumiseks vajab teadlanegi eraldi ettevalmistust, muidu võib ta kergesti maagilise mõtlemise ohvriks langeda. Parim viis teadusliku valmisoleku tagamiseks on nõidade hingeelu ja tegevuse etnograafiline uurimine. Kuid siin varitseb teadlasi uus oht.

Kõige nõiduslikum rahvas

Sellise meetodiga komi nõidade sekka minek on etnograafidele ohurikas. Komimaad peetakse Venemaa kõige saladuslikumaks kandiks ning teadlastel peaksid seal olles kogu aeg ohutuled ajus vilkuma. Seda meeles pidada ei ole raske, sest komi nõidus on avalik saladus.

Sellest oktoobrist hakatakse TNT kanalil näitama etnograafilist õudusseriaali „Territoorium“. Sündmustik hakkab hargnema sellest, et etnograafid lähevad permikomide sekka ekspeditsioonile ning kaovad jäljetult. Nende otsingud viivad nii peategelased kui ka vaatajad maapealsesse soome-ugri nõiariiki.⁴ Kui uskuda treilerit, siis tuleb komide jõud „vanadelt inimestelt“, tšuudidelt. Permikomi nõiad võõraid oma nõiduslikule maale ligi ei lase. Otsijate hulka kuuluvat tüdrukut tabab aga ševa, nagu arvata oli.

Komide maagiline olek on varemgi pälvinud kinematograafia tähelepanu. Oleg Fessenko filmis „Punane jää“ (2009) on komid nõiduslikud superkangelased, kes päästavad Punaarmeega sõdivaid hante kõige lootusetumates olukordades. Ajaloolisest tõest on see küll kaugel. 1930ndatel toimunud põliselanike ülestõusus, Kazõmi sõjas komid hante tegelikult ei abistanud, kui pehmelt väljenduda. Siin võib aga peituda mütoloogiline tõde. Handi karupeietel esinevad müütilised tegelased petšarid, s.t ’inimesed Petšora jõelt’ ehk komid. Neil on kasetohust maskid ees ja sauad käes, umbes nii nagu filmiski.⁵

Kommunismi elas komi nõidus üle, heitlus teadusega aga jätkub. Komi nõidus on tänapäeval jõudnud teaduse andmete kunstilise rakenduseni helesinisel ekraanil. See näitab, et komi nõidade kuulsus levib Komimaa piiridest kaugemalegi. Sellel kuvandil on kasvav kaubanduslik väärtus. Nõidusest on kujunemas komi rahva bränd.

1 Л. Стругач, З. Бриндукова, Вильгортские „колдуньи“. – Красное Знамя, 26 февраля 1960.

2 А. Артеев, Колдуны коми народа. – Kudo+Kodu 17(41), 2001. http://www.kudokodu.ru/archive/041/art11.html

3 Коми – одна из самых «колдовских национальностей» планеты. – Комиинформ, 15 сентября 2006.

4 https://meduza.io/video/2020/09/24/eto-vse-nashe-mesto-svyatoe-ono-ispoganit-ne-dam?fbclid=IwAR0QnIcglKQ-9OwSXd6M3r0JPBxhAEOPds_gfqd3z2Pr5Ip0x_AzpJd1YFE

5 Т. Молданов, Медвежьи игрища. Первый день. Ханты-Мансийск, 2019.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.