Lonkavad asjad

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sellest ajast, kui kronesteetiline potentsiaal lahustas liigina meie paradiislikult süütu olevikulisuse minevikku ja tulevikku, oleme vangistatud ajarändude keeristesse. Õhtul trammiga töölt koju sõites oleme samal ajal lõuna paiku kolleegiga peetud vaidluse juures, aurava toiduga köögilaua taga, kus istume poole tunni pärast, ja telefoni kerides voodis „armukesega“, keda me tõenäoliselt päriselt kunagi näha ei saa. Keel lubab kõnelda asjadest, mis olnud, mis tulemas ja mida kunagi olema ei saa. Räägime teistele oma füüsilistest ja kujutluslikest ajarändudest, jutustame lugusid, vestame moodsaid müüte, klatšime, sedastame, unistame.

Objektide kõrval puhastavad arheoloogid maapõuest välja ka lugusid. Tükk tüki haaval kaevavad nad välja meie kollektiivset mälu. Potikillul, mõõgakatkel või raidornamendiga päiskivil ei ole suuremat tarbe- või majanduslikust kasust ajendatud vahetuskauba väärtust. Esemed võluvad oma eel- ja järellugudega. Nagu loomaliigid, nii evolutsioneeruvad ka esemed. Kontsking ei ole geniaalse paleoliitilise leiduri vaimuüllitis. Ei olnud tema see, kes ootamatu inspiratsioonisähvatuse ajel veel maha jahtumata loomakorjust hekseldades tüki nahka, kõõluseid ja sabakondid esimesteks stiletodeks kokku sidus, et kõnnile seksapiili lisada. Küll oli revolutsiooniline akt siduda loomanahk kaitseks jala ümber, et rännata paikadesse, kus maapind jahedam. Inimene oli leiutanud membraani, mis eraldaks ta loodusest. Väike samm karvastes pasteldes sahistava mühkami tarvis, suur samm stiletodega parketil klõbistavale näitsikule.

Enam ei oldud loodusega püsiühenduses. Juured ja käbid ei pannud enam paleoliitiliselt sajatama, kui neile metsa all peale astuti. Loomanahkne kaitsekiht muutis looduse ohtlikuks, külmaks, ligaseks, räpaselt ebameeldivaks. Tallad tõukasid astuja emakesest maast igaveseks lahti. Kunagi rääkis üks keskkooliõpetaja sootaastamistalgutel, et lapsi rabasse ekskursioonile viies väldib ta esimesel korral laudteega paiku, sest kitsal purdel käies hakkavad õpilased nätsket pinnast kartma. See, mille eest neid laudrajaga kaitstakse, peab ju tingimata olema ohtlik, ähvardav, surmav, võrdne kuristiku serval kõõlumisega. Nii ei teadvustata, et tegelikult on hoopis soo see, mida laudteega tallujate sõtkumise eest kaitstakse.

Inimvaimu konstruktsioonidele allutatud loodus ehk materiaalne kultuur on teinud meid mugavuse võrra ka abitumaks. Endil ja koduloomadel tuli hakata küüsi lõikama, sest loomuomasel moel need enam lühemaks ei kulunud. Jalatsitega inimene, rautatud poni, vaid kontrolli all keskkonnas monokultuurina kasvav geenmuundatud vili ja vaibal peesitav tõuaretusest tingitud geneetilise südamepuudulikkusega koer on muutunud loodusest võõrandatud kultuuriobjektideks. Stiletod ülistavad seda võõrandumist. Kontskingad teevad kandjast invaliidi, sunnivad jala ebaloomuliku nurga alla, ei lase kaevult vett tassida. Kontsking pühitseb inimese kultuurilise invaliidsuse.

Koostöös Kanuti gildi saaliga valminud koreograafilise uurimuse käigus tuli Lõuna-Eesti künklikul maastikul liikuda mitmesuguste jalanõudega.

Urmas Lüüs

Pidupäeval paneme end võimalikult ebamugavalt riidesse: kontsad, kraed, kitsa pihaga kleidid jms. Nendega põllule maad kaevama ei lähe, kodus ei kokka, vaipa ei klopi. Pidupäeval lonkame, oleme invaliidid, liigestest lahti, jäigad ja paindumatud – võõrandume argisest. Kui vaadata vanu mõisafotosid, näeb naiste pitsilisi päevavarje, valgeid kindaid, korsettidega piitspeenikeseks vormitud pihtasid, sulgedega kübaraid, kõrgeid kontsi. Silmakargavalt ebamugavad rõivad, täiesti kasutud, lubavad vaid ettevaatlikku kõndi.

Miks peaksid terve mõistusega inimesed – ühiskonna harituimad ja heal järjel – otsustama kanda riideid, mis panevad end tundma võimalikult saamatuna? Sest need riided ei pidanud olema praktilised, kasulikud oma baastähenduses, vaid olid mõeldud toimima kommunikatsioonivahendina. Need riided kuulutasid: „Vaadake mind, ma ei tööta, olen rikas ja haritud, mu nahk pole päikesest põlenud nagu põllul kõrbevatel moonakatel, mu piht pole masajas nagu kooguga vett tarivatel talunaistel, käed pole mullased ega juuksed lüpsiks seotud. Ma olen abitu, olen vaatamiseks, olen istumiseks, olen jalutamiseks, olen võõrandunud, olen invaliidne, sest ma saan seda endale lubada!“*

Esemeline ja käitumuslik invaliidsus, mahendamiseks võiks ehk öelda lonkamine, on üks kunstilise väljenduse põhilisi tööriistu. Kui võtta sada inimest, kellest üks jalga järele veab, ja panna nad suurde ruumi võrdsete vahedega samas tempos ringi liikuma, hakkab esimesena silma just lonkaja. Kunstis võib säärast lonkamist nimetada nihkeks. Teadusloomes saab selle defineerida anomaaliana. Tehnoloogiliste ja audiovisuaalsete teoste puhul, kus ekraanil siseneb üks inimene samast uksest kaks korda järjest või purustatakse tavareaalsuse kulg süsteemivigadest tuttava värvikireva pikslimäsuga, kasutatakse sõna glitch. Taavet Jansen on nimetanud Liis Varese lavastuse „Hingake! Ärge hingake!“ ideelise käivitajana fookuses olnud halvatud tantsija Pavel Semjonovi liikumist glitch’ivaks kehaks. Bertolt Brecht tõi teatris lonkamise analoogina lavadele võõrituse, mis ei lasknud publikul narratiividesse sisse elada, võtta näitemängu tõe pähe. Mõnikord võib draamas purustada lineaarse narratiivse reaalsuse ootamatult esitatud laul või lavale ilmunud tegelane, kelle iga repliik on ülevoolavalt eufooriline kriise.

Need asjad, mis on võimestanud meid arenema kõige invasiivsemaks liigiks, taandavad ka ennast kõige invaliidsemaks. Inimlik käsitlus erivajadustest ei piirdu ratastoolile madalamate lävepakkude paigaldamise või ravimikarpidele pimekirja pressimisega. Loodusele oleme miljonite variatsioonidega invaliidid. Silmateravust kompenseerivad prillid, mureseisundeid leevendavad ravimid, hambaid ritta väänavad traadid, ortopeedilised tallad, külma eest kaitsev kasukas, kesist toitumist tasandavad lisandid, und monitoorivad käepaelad, kehasooja alal hoidvad kambrid, ühiskonna kokkuleppelist eetilist ja moraalset seisundit toetavad korrakaitseüksused. Normaalsus on vaid enamuse privileeg kujundada endale mugavaim maailmakord, gradientselt laialivalguv statistiline ülekaalupunkt. Kui vestlesin kord prille ostes sõbrast optometristiga, kurtis ta, et inimesed tulevad ja tahavad, et ta masinaga mõõdaks, mida neil on vaja, et normaalselt näha, aga sellist asja nagu normaalne nägemine pole meil liigina olemas. Kuna kokkuleppeline normaalsus ajas mul südame pahaks ja pani pea ringi käima, pidin leppima numbri võrra õhemate klaasidega ja elama edasi oma hägusinvaliidses mugavustsoonis.

*Urmas Lüüs, Tarbetuskunsti loov jõud. – Müürileht, detsember 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht