Tuttava linna tuled – Maapealne paradiis

Suure-Jaanis pole ühtegi valgusfoori! Ei pea kiirustama, et jõuda esimesena punase tuleni.

MAIT JÜRIADO

Kui me vähem kui viis aastat tagasi Suure-Jaani külje alla järve äärde kolisime, siis küsisid paljud, miks nii kaugele. Maailmas ringi rännanuna on asi perspektiivis: Austraalia on kaugel, Suure-Jaani ei ole kaugel! Pealegi oleks siia kolimine veel nii kuus aastat tagasi kõlanud ka mulle endale hullumeelsena, kuid nüüd ainumõeldavana. Ring saab ühel hetkel täis ja juurte juurde tagasi tulla tundub loomulik. Jaane on mitu – Järva-Jaani, Kolga-Jaani, Suure-Jaani jt –, aga on vaid üks ja ainus Suure-Jaani. Kui sõbrad esimest korda külla tulid, helistasid nad mulle ja pärisid, kus see järv siin ikkagi asub – nad ei leidvat üles. Tuli välja, et nad sõitsid esimese hooga Kolga-Jaani.

Suure-Jaanis oli meie esimene elukoht vanaema juures, elasime seal umbes kaheksaruutmeetrises toas. Alles aastaid hiljem saime Välja tänavale kahetoalise korteri, mille magamistoa akna all oli raudaiaga eraldatud gaasisõlm. Paneelmaju on Suure-Jaanis üldse vähe ja eramajade ääri kaunistavad pikad põlispuude rivid. Sõitsime poistega tihti ratastega ümber maja ja järjekordset tiiru tehes otsustasin heita poiste hirmutamiseks rattaga aia kõrvale maha ja surnut mängida. Seda nägi magamistoa aknast minu ema, kes kartis kõige hullemat. Majast välja tormanud hirmunud isa silmad on üks mu esimestest lapsepõlve mälestustest, olin siis nii viieaastane. „Ära enam nii tee,“ manitses isa. Siis ei saanud ma veel aru, mida täpselt ma valesti tegin. Poiste mängud.

Mõni aeg hiljem kolisime naabermajja, kus ootas meid neljatoaline. Suur asi ikka! Saime oma toa. Esimesed kassetid olid Bachi kogumikud, mille oli saatnud Ameerika tädi, ning Michael Jacksoni „History“ – mõlemad on mind märkimisväärselt mõjutanud. Keerasin maki aknast välja, et möödakäijatele Bachi lasta, justkui oleksid need minu enese loodud heliteosed. Ameerika tädi saatis meile ka riideid. Eriliselt on meeles üks punane särk, mille peal oli jänese siluett ja selle juurde kirjutatud „Playboy“. Minust palju vanem naabripoiss küsis, kas ma ikka tean ka, mida see tähendab. Ei teadnud. „Eks siis uuri ise järele,“ irvitas ta edasi. Alles aastaid hiljem sain teada. Ilus särk oli.

Selle paneelmaja taga oli tiik, kus me poistega parvetasime ja talvel ühe jää­kamaka pealt teisele hüppasime. Kaotas see, kes esimesena sisse kukkus. Nüüd tundub see hull mõte – manitseme pidevalt oma tütreid, et nad järve äärde ei läheks. Seal paneelmaja taga oli üks suur kivi, mis paistis tohutu lahmakas. Kui käisin alles hiljaaegu rattaga oma lapse­põlveradu uurimas, läksin tagasi seda kivi vaatama. See oli nii pisike – lapsena tunduvad asjad ikka jube suured! Need majad on nüüd kõik renoveeritud ja seal elavad uued inimesed.

Koolimaja oli majast vaid paarsada meetrit, staadion ka. Praeguseks on kool ehitatud palju suuremaks ja algkool lükatud keskkooliga kokku, sinna on tehtud suur spordisaali juurdeehitis ning äsja sai valmis ultramoodne välistaadion. Seda suurt raudturnikat, mille peal me lapsena pidevalt turnisime, seal enam ei ole. Pidavat olema ohtlik ega vasta enam standardile. Vallavalitsus on sealsamas kooli kõrval: see seisis nii kaua kui mäletan tühja betoonehitisena, mille keldrites mängisime kogu aeg tagaajamist. Nüüd töötavad seal paljud tuttavad näod, keda lapsepõlvest mäletan.

Keset Suure-Jaanit laiub kaks paisjärve, mida süvendati Eesti esimese iseseisvusaja alguses. Nende pikalt ääristatud mõnusa loodusliku liivaga kaldad on nüüdseks pilliroogu kasvanud. Küll aga on linn ehitanud järve äärde uue uhke silla ning kujundanud ilusa liivaranna koos vahetuskabiiniga, on ka võrguplats ja kohe järve kaldal saab mängida disc golf’i ning laululaval toimuvad peod ja igasugused üritused. Möödunud aastal tehti ujuvsild üle järve laululava juurest kirikuni, nagu see oli olnud kunagi ammusel ajal. Suvel on siin tõeline maapealne paradiis.

Me ei uskunud oma silmi, kui paari aasta eest avati linnas uhke veekeskus. Keegi ei uskunud. Vallavalitsusega on lihtne asju ajada. Saime hiljaaegu omale asfalttee ning kiire interneti valguskaabli. Meil on oma vesi ja kanalisatsioon, oma kasvuhooned, kus kasvatame puhast toitu. Võtsime kanad, kes saavad aias vabalt ringi siblida. Puudu on veel vaid oma elekter, siis oleks täiuslik autonoomne elamine. Rajame oma õunapuuaeda umbes 20 puuga, et tulevikus mahla pressida ja miks mitte ka siidrit teha. Plaanis on maakeldri ehitus. Külanaabrid on toredad ja meil pole ühtegi valgusfoori! Ei pea kiirustama, et jõuda esimesena punase tuleni.

Tiirud on tiirutatud, on hea tagasi olla. Siia tahavad kolida väga paljud, aga lihtsalt pole, kuhu kolida. Kõik elamispinnad, mis müüki tulevad, ostetakse kohe ära. Kinnisvarapakkumisi pole ning panga silmis on elukoht liiga väärtusetu, et tagatis oleks piisav. Õpetajatega on tõsine mure: pakutakse küll häid võimalusi, aga kui elukohta ei ole anda, pole sellest suurt tolku. Viimase paari aastaga on aga olukord veidi paranenud, sest maal elamine (olgugi et Suure-Jaani on linn) on loonud maja ehitamiseks või laenu võtmiseks uusi võimalusi. Majad uuenevad – renoveeritakse, luuakse tingimusi uutele elanikele. Depressiivsed väikelinnad saavad uue elu ning viimased aastad on seda protsessi kiirendanud.

Tere tulemast Suure-Jaani!

Keset Suure-Jaanit laiub kaks paisjärve, mida süvendati Eesti esimese iseseisvusaja alguses. Möödunud aastal tehti ujuvsild üle järve laululava juurest kirikuni, nagu see oli olnud kunagi ammusel ajal.

Mait Jüriado