Olulised asjad. Vaikivad koreograafid

URMAS LÜÜS

Kõigi asjadega, mida inimene on endale loonud, teeb ta midagi. Olgu nende kasutusotstarve kui tahes abstraktne või tühine, ikka on objektidel eesmärk täita. Siinkohal jõuangi asjadest rääkiva jutujärjega objektide performatiivsuseni. Väga meelevaldselt ütlen, et miski on performatiivne, kui see teeb midagi. Performatiivne võib olla inimene, kui ta kõnnib üle lava või tänava. Performatiivne võib olla heli, kui see kuulutab käreda undamisega pommilennukite silmapiirile ilmumist. Performatiivne võib olla teleekraanilt kiiskav valgusvõbelus pimeda toa seinal. Performatiivne võib olla sõna, kui see laulatab kahte üheks. Performatiivne võib olla kuumal pliidil keeva veega aurav pott ja seinal tiksuv kell. Tikk-takk-tikk-takk-tikk-takk, interpreteerib mehaaniline päike oma kahe kiirega kaduviku sonaati. Inimene etleb koos asjadega. Lööb haamriga naela seina või üritab pindpinevuseni täis valatud kohvitassiga köögist kirjutuslauani hiilida.¹

Peter Brook on öelnud, et ta võib võtta ükskõik millise tühja ruumi ja nimetada selle lavaks. Kui üks inimene läheb läbi tühja ruumi ja teine teda vaatab, siis see ongi teater.² Inimene kasutab ruumi ja asju, kuid ka asjad kasutavad inimest, nagu näiteks koroonaviirus, et paljuneda ja ühest punktist teise jõuda.

2020. aasta novembris veetsin kuu aega Kanuti gildi saali residentuuris, et mõtiskleda liikumise kaudu inimese sõltuvussuhete üle asjadega. Residentuuri lätteks oli mul vaja algelementi. Tantsumaailmale omaselt võtsin selleks inimese – ühiku, nimetasin ta anonüümseks lihakehaks ja panin kõndima üle lava. Paljajalgne. Loomulik ja loomalik, nii kuis loodud. Nüüd on vaja viga, mis triksterina vimka sisse lööks ja liikumisloogikat muudaks. Mulle meenus lapsepõlvest tantsuõpetaja, kes armastas kanda liiga kõrgeid kontsi. Neid kandes ei saanud ta kunagi põlvi sirgeks lükata. Inimene kõnnib paljajalu maastikul hoopis teisiti kui saabastega. Asetades varbad kõige esimesena vastu maapinda, on märksa hõlpsam vältida juurikate, käbide või kivikeste tekitatavat valu. Samasugust kõnnitehnikat harjutasin kaitseväe luureõppusel, sest tegu on kõige stabiilsema ja vaiksema liikumiviisiga. Turvatuna saabaste jäikusest, oleme hakanud astudes toetuma esmalt kandadele.

Kuna ma pole koreograaf, vajasin kunstnikuna koreograafilist abi. Mõtestades igapäevatööna Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonnas materiaalse kultuuri rolli, leidsingi koreograafi meid ümbritsevates esemetes. Panin kunagise tantsuõpetaja eeskujul paljajalgsele liikujale alla kontsakingad. Tema rütm muutus aeglasemaks, ebakindlamaks. Survestasin ebakindlust veelgi, kui asendasin ühe kontsakinga raske tanksaapaga. Rütm hakkas laperdama. Teise kontsakinga asendasin ortoosiga, millele olid alla kruvitud rulluisurattad. Rütm muutus kaootiliseks. Kinnitasin tanksaapa külge kargu, mis muutis jalatsi absurdseks kontsakingaks. Liikuja on sunnitud laskuma põlvili, et stabiilsust säilitada. Kui lubasin tal seejärel hetkeks toolil puhata, oli see vaid järjekordne triksteri trikk. Fikseerisin tooli rihmadega keha külge, määrates kõndija ka kõndides istuvasse asendisse. Nüüd sai liikuda vaid maas roomates ja küünarnukkidel keha järele vedades. Liikuja ägises – higine, vaevatud, hingeldav. Riided ja jalanõud polnud enam kostüüm, keha taustajõud, vaid võtsid lavastaja rolli, sest kui muidu ütleb koreograaf, kuidas ja mil viisil peab tantsija ühest punktist teise jõudma, määrasid nüüd nemad, kuidas inimene laval liigub. Kogu koreograafitöö oli antud inimkätelt üle asjadele. Hakkasin kutsuma esemeid vaikivateks koreograafideks. Nad kamandasid, väänasid, dikteerisid ja survestasid. Nad ei olnud enam need. Müütiline animism võttis oma. Distants kadus. Inimene ja asi ühinesid. Toolil istuv inimene moondus inimtool-kimääriks.

Iidse pärimuse kohaselt ärkasid ükskord kõik asjad ellu. Nuga ihus kättemaksu ja luud pühkis omaniku teelt. Nii nagu inimesed kasutasid asju, hakkasid asjad inimesi kasutama. Enam ei saanud aru, kumb oli kumma teinud. Pärimus lõppes sõnadega, et see on juhtunud ja juhtub taas. Müütiline mõtlemine ei rapsi tühja, seal on sisu sees. Disainerina huvitab mind küsimus, kuidas loovad inimesed asju ja kuidas loovad asjad inimesi. Kumb oli enne? Muistne pärimus osutus tõeks. Aeg, mil asjad ärkavad ellu, on kogu aeg käes olnud. Jumal hakkas looma inimest niipea, kui inimene oli loonud jumala.

Asjad mitte üksnes ei mõjuta keha otseselt nagu korsett või lahas, vaid ka meie kokkuleppeline intersubjektiivne identiteet on asjadest vormitud. Oma performatiivsuses suunab see meie mõtteid ja käitumist. Performatiivne akt väljendub rollide loomises, jaotamises ja hoidmises. Me defineerime oma identiteeti asjade abil rohkem, kui seda tunnistada meeldib.

Italo Calvino räägib Sitsiilias üleskirjutatud muinasloos ullikesest Giufast³, kes läks ühte tallu almust paluma. Nähes ta näruseid riideid, aeti koerad kallale. Emal oli Giufast kahju. Muretses pika mantli, paari pükse ja ilusa vesti. Giufa naasis samasse tallu. Peent härrat nähes kutsuti ta pererahvaga lauda. Kui Giufale toit ette toodi, hakkas ta seda kätega taskutesse ajama, ise kõneldes: „Sööge, sööge, mu riideräbalad, pererahvas kostitab ju teid, mitte mind!“

Luigi Pirandello lohutab oma näidendis „Henry IV“ kuninga suu läbi õuedaami, et staatus seisneb vaid riietes. Kuningas on kuningas ja õuedaam saatja rollis senikaua, kui nad on täisrõivas. Voodisse minnes jäävad rõivastega nagisse ka nende rollid. Mõtlesin ühel õhtul magama asutades alasti voodi äärel istudes selle näidendi peale. Jalge ees maas lebasid veel kehast soojad rõivad. Nagu jahtuv laip, hing seest läinud. Käkras, kägaras, uperpalliti. Olles mõnda aega tõtt vaadanud (mingil kummalisel kombel tavatseme nimetada tõeks seda umbmäärast punkti, kus silmad ühtki kindlat objekti välja ei fookusta, kuid mis jääb kusagile tapeedi ja lõpmatuse vahele), tõusis kaltsukubu mu jalge ees püsti. Viivuks pööras paar kraadi minu poole, nagu tahaks midagi viisakusest sõnada, kuid mõistes olukorra mõttetust, loivas liigsete tundeväljendusteta aknast ergava tänavalaterna vihus uksest välja, jättes mu identiteeditult voodiservale istuma. Türa ja tühi hing, nagu meil armees oli tavaks öelda, kui suitsunurgas konutades eelmise sigaretikoni hõõguva otsaga järgmise läitsime.

1 Artikkel tugineb suuresti isiklikele märkmetele, mille panin kirja Kanuti gildi Pühavaimu saalis residentuuri ajal.

2 Peter Brook, Tühi ruum. – Loomingu Raamatukogu 1972, nr 44 ja 45, lk 7.

3 Italo Calvino, Aus talupoeg Massaro Verita. Kunst 1978, lk 28.