Ripplõpp – Ühtekuulumise hind

KARLO FUNK

Kogukonna mõiste kasutamine on teatud määral seotud lootuse ja sooviga taaselustada inimeste lähedasem, soojem ja harmoonilisem suhtluslaad, mis arvatakse olevat tunnuslik minevikule.

Norbert Elias

Eriolukorra piirangute leevendamine on toonud kaasa vabanemistunde, aga kujuteldaval tagasipöördumisel on mitmeid tahke. Mõne vabaduse taasleidmine uues olukorras võib panna õlgu kehitama ja otsima midagi muud, midagi teistsugust. Väga mitmel tasandil pani ühe mikroorganismi eneseteostus ühiskonna ja selle seosed proovile. Mida sellest kaasa võtta, ei ole veel selge.

Varuti tatart ja tualettpaberit, ühendati end hädavajalike e-teenustega, vaieldi oma digisõpruskonnas läbi, miks ja kuidas on ametkonnad viiruse põhjustatud pandeemiale valesti reageerinud. See lõi võimaluse järgmisena küsida, kas senised elulise tähtsusega toimimismudelid ikka on üldse sisukad ja tähenduslikud. Kas tahame end edaspidi leida just samades võrgustikes, töökeskkonnas, argipäevas, normaalsuses? Kuigi riigid said kriisiga hakkama, tõi kriis uuesti esile ka kogukonna ja kuuluvuse küsimuse. Kui piirid on suletud, tavapärased teenused lakanud ja riik kaugel, siis kellele me saame toetuda ja kuhu kuulume?

Küsimused on paljuski samad, mille tõstis aasta alguses esile vastuolulisi reaktsioone tekitanud dokfilm „Südamering“ (Margit Lillak, 2020). Peale leib-, sõprus- või perekonna on järjest rohkem virtuaalseid ja tegelikke gruppe, kuhu soovi korral kuuluda. Nende seisukohad ja reaktsioon võivad lugeda rohkem kui mis tahes objektiivne info.

Retsept: sekt ja krimi

Värsked ideed viivad soovini leida kaasamõtlejaid, kes samuti tahavad oma elu ümber kujundada millegi väärtusliku ja kestvama ümber kui vaid funktsionaalne igapäevaelu. Viimastel aastatel on kogukondade sisedünaamikat põhjalikumalt vaadeldud dokumentaalsarjas „Metsik, metsik maa“1 ja vähem tuntud lugude hulgas „Ühes meist“.2 Esimene on lugu Osho järgijate katsest kujundada 1980ndatel uus ühiskond Ühendriikide väikelinnas ja teine ortodokssete hassiidi juutide kogukonnas tänapäeva Brooklynis. Arvukate sisulisemate samateemaliste dokfilmide hulgas peegeldavad just sellised dokid publiku huvisid kõige läbinähtavamalt. Küsimus ei ole mitte teemas, vaid valitud konfliktides ja perspektiivis, kuidas need lood on pakendatud ja visuaalselt lavastatud.

Sari „Tiigrikuningas“ („Tiger King“, 2020) suutis märtsis püstitada tõsielusarjade rekordi, jõudes ainuüksi USAs kümne päevaga 34 miljoni inimeseni. See on üles ehitatud eelkõige kujutlusvõimet ületavale peategelasele, pikantsetele detailidele ja kaosele – tavapärane tõsielusarjade rivaalitsemine koos sportliku konkurentsi ja egoturundusega.

„Metsik, metsik maa“ on teemadelt märksa tõsiseltvõetavam. Bhagwan ehk Osho on vaimne liider, kes paistab teadlikult kõrvale hoidvat tegevvõimu rakendamisest oma kogukonnas. Seesmised vastuolud isikuvabaduste ja grupikuuluvuse vahel, vastasseisud kohalikega ja avalik tähelepanu ajavad konflikti järjest teravamaks. Käes on murdepunkt, kus Osho usaldusalune Ma Anand Sheela asub kriise lahendama, minnes vastuollu nii USA seaduste kui ka kogukonna väärtustega. Osho õpetused rõhutavad vaimset teadlikkust, loovust, armastust, julgust ja huumorit ning neist on saanud paljuski new age’i maatriks.

Nii nimetatud kui paljud teised religioossete kogukondade tõsielukäsitlused toetuvad enamasti mõttekäigule, mis tõukub konfliktist tänapäeva inimese ja suletud kogukonna elumõistmise vahel. Varem või hiljem kasutavad kogukonna liidrid oma mõju liikmetega manipuleerimiseks ning erinevuse kõrvaldamisel ahistatakse kellegi vabadust. Iga lugu vajab konflikti. Eriti just USA puhul, kus vabadus ja religioon on nii suur väärtus, lisandub teatud alalhoidliku sõnumi varjund: uskumuste ja veendumustega ei maksa katsetada. Nii­sugune tegevus viib paratamatult kaoseni, piisava vabaduse suudavad tagada vaid kristlusest tõukuvad pika traditsiooniga kogukonnad.

Kogukondlik taastusravi

„Südamering“ ei ole kuidagi religioosne dokfilm ega filmi ökokogukond suletud grupp. Kaamera on pääsenud ligi peaaegu kõigele, mida seal tehakse. Seal ei ole gurulaadset liidrit, ehkki filmi lõpupoole ilmub juba ka kandidaat. Filmitud on mitmeid loovaid praktikaid, millega katsetas juba Osho. On kogunemisi, kus tegeldakse grupiteraapiaga ning mis lähevad kaugemale eesmärgist end säästlikult majandades ära toita.

Enamasti tähendas jõuline vastuseis filmile etteheidet, et kogukonna- või ökoteema asemel tegeldakse seal „banaalse ja väiklase suhtekolmnurgaga“.3 Kindlasti saab loodusega kooskõlas maaharimisest teha informatiivse telesaate ja kogukonnaelust leebelt vaatleva heaolukroonika. Dokumentaalfilmi formaadi puhul on aga siin üks takistus: nii lihtsalt ei läinud. Dokfilmi autor ei lähe kaameraga välja selleks, et see kontseptsiooniga sobimatus olukorras välja lülitada või sündmustik kergemasse vormi pakendada. „Südameringis“ on näha, kuidas suhteliin segab elukorraldust sedavõrd, et osalistel tuleb teha otsus, kuidas edasi liikuda. Ülesehituslikult oleks keeruline leida tugevamat teemat, et mitme aasta jooksul toimunud sündmustele selge kuju anda.

Kui ekraanil tegelaste tunded liiga palavaks lähevad, jääb see kaugele seebi­ooperitest ja tõsielusarja-intriigidest. Sellele viitamine näitab pigem funktsionaalse vaatamisoskuse puudumist. „Südameringi“ kõige jõulisemate stseenide keskmes on tõepoolest otsene konflikt, aga ka selle mõju kõigile tegelastele, mis on alati jutustamise korral põhjendatud. Film on mõnevõrra hüplik ja väljajätteline, ent see ei sega jälgimast, mis on režissöörile oluline. Teravustest tähelepanuväärsem on püüd tuua ekraanile ilustamata kõigi filmi osaliste lüüasaamine selle pika eksperimendi käigus, kus luuakse midagi uut. Isegi vaataja, kes kaotuse üle ideoloogilist rõõmu tunneb, võiks tunnistada neid arvukaid filmi õnnestumisi, mistõttu ta rõõmu saab tunda. Katse inimsuhted uutel alustel ümber korraldada on igasuguse laiema ühiskondliku muutuse juurde kuulunud, kuid harva saab seda lähedalt jälgida ja kaasa mõtelda. Nagu kunagi Veiko Õunpuu „Free Range’i“ (2013) puhul, võib ka „Südameringi“ juures täheldada vaataja ebamugavuse (see tekib tavatult ja kummaliselt käituvate tegelaste tõttu) teisenemist vastuseisuks kogu filmile.

Kogukondade võimukorralduse poolest üsna kõnekas on isikliku vastuolu teisenemine teatavas mõttes poliitiliseks. Filmi viimases kolmandikus pöördub tegelane L tagasi kogukonda. Ent enam ei soovi ta lahendada suhteid, vaid püüab muuta elukorralduse aluseid, põhiseadust. Võib-olla on „Südamering“ dokfilm ka sellest, mis võib, aga ei tarvitse valesti minna naisliidritel.

Viimaks ei ole „Südamering“ kaugeltki pessimistlik film. Mitmed ring­liikumised lõpustseenides ja kahe olulise tegelase uus algus vahendavad pigem soovi või autori soovitust uuesti alustada ja uuesti katsetada.

1 „Wild, Wild Country“, 2018.

2 „One of Us“, Heidi Ewing, Rachel Grady, 2017.

3 Aleksander Tsapov. Kinospurt: Seebiooper, mitte permakultuur. – Müürileht 7. II 2020.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht