Soome-ugri animism kultuurievolutsionistliku teooria allikana

Evolutsionistide arust ei teinud soomeugrilased vahet kodul ja metsal, loomadel ja inimestel ega elul ja surmal.

ART LEETE

Soome-ugri animism köitis XIX sajandi teaduskorüfeede tähelepanu ja oli üks kultuurievolutsionistliku teooria ehituskive. Evolutsionistide jaoks esindasid soomeugrilased Põhja-Aasia rahvaste arusaamasid, aga võrreldi ka soomeugrilaste endi arenguastmeid. Uurali rahvaste usundi kohta saadi andmeid mitmesugustest allikatest, aga praegu käsitlen ainult Johann Gottlieb Georgi ja Matias Aleksanteri Castréni töödest laenatud kirjeldusi.

Kujutelmad loomadest, hingest ja surmast

Evolutsionistide arust ei teinud soomeugrilased vahet kodul ja metsal, loomadel ja inimestel ega elul ja surmal. Metsloomad olid lihtsalt natuke teistmoodi koduloomad. James Frazer väidab Castrénile viidates,1 et Soomes peeti „metsloomi metsajumal Tapio ja tema väärika ning kauni naise kariloomadeks“. Inimeste elu usuti olevat seotud esemete, taimede ja loomadega. Frazeri andmetel „on võime hinge niimoodi kehast välja võtta ja mõne looma sisse tallele panna sageli võlurite ja nõidade eriline privileeg“. Šamaanidel endil olid samuti loomakujulised sugulashinged, kelle surres lõppes ka šamaani maine teekond:

„Turuhhanski piirkonna samojeedid usuvad, et igal šamaanil on metskuldikujuline sugulashing, keda ta talutab maagilise lõa otsas. Metskuldi surres sureb ka šamaan ise; ja pajatatakse lugusid võitlustest võlurite vahel, kes kõigepealt saadavad võitlusse oma hinged ja alles siis ise kokku lähevad.“

Veel kirjutab Frazer hantide karupeietest, mille käigus püüavad „metslased“ loomi lepitada ja paljundada, uskudes „alamate olendite“ surematusse, sest „metslase jaoks ei kujuta surm endast looduslikku paratamatust, vaid kahetsusväärset õnnetust või kuritegu, mis ilma tema sekkumiseta võinuks jätkuda igavesti. [—] Kui ma algelise inimese mõttekäike nõnda tõlgendades ei eksi, siis meenutab metslase arusaam elu olemusest üllataval määral nüüdisaja teaduse doktriini energia jäävusest.“

Georgile osutades kinnitab Edward Tylor,2 et Põhja-Aasia „madalaima arengutasemega“ rahvaste seas on levinud ohvriloomade sisikonna järgi ennustamine. Castréni materjalile viidates kirjeldab Tylor soome-ugri matustega seoses hobuste ohverdamise tava. Surnud ei lahku elavatest kaugele, nende vaimud hõljuvad maapinna kohal. Eriti kardetakse surnud šamaanide hingi, kelle pahategude ärahoidmiseks tuleb neile pidevalt ohvreid tuua. Samas peab Tylor „Kalevalale“, Castrénile ja Homerosele viidates soomlaste arusaamasid Tuonelast ja kreeklaste kujutlusi Hadesest analoogseteks. Tylor tõdeb soomlaste hingekujutelmade palju kultuursemat taset võrreldes neenetsite ja hantide samalaadsete uskumustega (need omakorda kannatavad võrdlust Uus-Meremaa, Põhja-Ameerika ja Lääne-Aafrika põliselanike kujutelmadega hauatagusest elust). Osutades nii Castrénile kui ka Georgile kinnitab Tylor, et antiikmütoloogilise moraalse kättemaksu teooria on põhjamaiste soomeugrilaste juures varjatud „primitiivsemate doktriinidega tulevase elu kohta“. Põhjas asub allilm maapinna lähistel ja inimeste elu muutub pärast surma ainult pisut.

Jumal

Tylor viitab ka Castréni esile toodud Ukkole kui soome taevajumalale, kes ilmestab usundi arengut kõrgemate jumalate tekkimise kaudu ning kannatab välja võrdluse Zeusi või Jupiteriga. Georgile ja Castrénile osutades märgib Tylor, et maakultus on laialt levinud Põhja-Aasia rahvaste, aga ka soomlaste ja eestlaste seas ning et taevase isa partneri Maaema austamine on kunagise kogu looduse jumaldamise jäänuk.

Toetudes nii Castrénile kui ka Georgile kirjutab Tylor, et samojeedide puhul küündivad esile arusaamad kõrgeima taeva, Numi kohta. Num on samojeedide hajusate mõtete kohaselt kõikjale tungiv jumalus. „Olles loodusekummardajad äärmuslikus mõttes, kujutlesid need algelised hõimud oma vaime, haldjaid, deemoneid ning maa ja õhu kõrgemaid jõude, aga ka inimesi kõikvõimsa ja endasse haarava jumaliku taeva valdusesse kuuluvatena.“ Tylor tunnistab, et Castréni kontseptsioon jumaliku taeva doktriinist oli soome-ugri rahvaste (eeskätt samojeedide, saamide ja soomlaste) etnograafiliste andmetega hästi põhjendatud.

Üldine arenguküsimus

Tylor kasutab Castréni andmeid ka oma peamise arenguväite põhjendamiseks. Põhja „metslased“ esindavad Tyloril inimkonna algelisimat seisundit. Täpsemalt osutab Tylor Castréni märkmetele kivikultuse, muude loodusobjektide, päikese ja tule austamise, ohverdamisrituaalide, metsavaimude ja hiite, jumalikustatud taeva, hinge ja „metslasi“ haarava „deemonliku seestumuse“ kohta. Seoses šamaaniameti õppimisega põhjapoolsete soomeugrilaste seas viitab Tylor Georgi andmetele ning kasutab šamaani trikkide kirjeldamisel Castréni abi.

Tylor tunnistab, et Castréni mõtted on liikunud tema enda animismiideega samas suunas, viidates seoses mitmesugustes esemetes ja loomades sisalduvate vaimudega Castréni „fetišiteooriale“. Tylor leiab, et fetišism on animismi „allosakond“, kus tegeletakse teatud objektides kehastuvate või nendega seotud vaimudega. Muude asjade seas võib see väljenduda hantide harjumuses korjata üles väikesed eripärase kujuga kivid või saamide arusaamas, et kivid võivad olla omavahel abielus ja saada lapsi.

Frazeril ei joonistu välja eraldi soome-ugri lugu, tema kirjutistes oleme lihtsalt üldise arengu osalised. Soome-ugri näited moodustavad Frazeri uurimusest väikese osa. Tylori põhiteos on aga soome-ugri juhtumeid täis. Tylor tõmbab paralleele samojeedide, hantide, saamide, eestlaste, soomlaste ja ungarlaste uskumuste vahel. Ta peab saame, hante ja samojeede moodsa aja metslasteks, aga soomlasi ja ungarlasi esitleb „enam-vähem kõrge kultuuritaseme“ esindajatena. Tylor kasutab selleks palju Castréni süsteemi ja natuke Georgi muljeid.

1 Frazeri tsitaate vt: James George Frazer, The Golden Bough: A Study in Comparative Religion. In Two Volumes. New York, London 1894. James George Frazer, Kuldne oks: uurimus maagiast ja religioonist. Varrak, 2001.

2 Tylori tsitaate vt: Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of Mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 1. London 1920. Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of Mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 2. London 1871.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht