Tuttava linna tuled – Igiomane Muhu

30 aastat saarel elamist ei pruugi midagi tähendada – kui oled väljast tulnud, siis selleks sa ka jääd.

ERKKI BAHOVSKI

Kõik minu lapse- ja noorpõlve suved möödusid Muhus. Korrektsuse huvides mainitagu, et koolis käisin ma Harjumaal Kosel, kuid just Muhu juured ja suvemuhulus on minuga tulnud kaasa tänasesse päeva. Muhus oli Kosest kordades rohkem tunda ka sõjaeelset vabariiki: maja, selle sisustus ja mitmed inimesedki, kes sündinud enne sõda. Keeruline on vormida Muhu kogemust mingiks seotud tekstiks, mistap katsetan märksõnadega.

Piirivalve. Need, kes armastavad rääkida, et Eestis polnud kunagi mingit Nõukogude okupatsiooni, pole viibinud ilmselt nõukaaegses piiritsoonis. Selleks, et ema saaks sõita oma sünnikoju, oli vaja luba. Ma mäletan veel propuskit, mis oli kasutusel enne Saare- ja Muhumaa kontuurikaardiga külastuskaarti. Missuguseid saladusi nii varjati, on muidugi iseküsimus: kõik muhulased teadsid, kus on Muhus raketibaas ja kus on ka vineerist võltsraketid (surnuaia taga). Aga piir oli piir.

Praamiliiklus. Aeg-ajalt mängin ma mõttega, et praamiliiklusest saaks kirjutada omaette raamatu, korjaks teistelt ka mälestusi ja pilte, aga sinna see plaan jääbki. Praamiliiklusest oleks rääkida lõputult lugusid: kuidas näiteks praamile läks kombain, aga viljasarv ei mahtunud praami läbisõidukoha alt läbi ja nii tuli see ära võtta; või kui udus põrutas praam peaaegu täiskäigul vastu Kuivastu kaid ja mina oma pea vastu autolage valusalt ära lõin; või kui tormiga lendas supp katlast välja ja kõrvetas koka ära. Minu vend oli peal, kui praamid omavahel udus nurkapidi Suures väinas kokku põrkasid ja jätkasid sõitu lahtise aparelliga. Mitmetunnistest ootamisjärjekordadest, mis praegu ikka väga haruldased, pole vist mõtet üldse rääkida. Aga et isal oli maanteemuhk, sai see peale, sest mahtus kohtadesse, kuhu teised autod ei mahtunud. Mõnikord stividorid lausa tõstsid maanteemuhu vastavasse auku.

Väinatamm. Oleks ebaõiglane praamiliiklusest rääkides jätta mainimata Muhu teine ots ehk Väinatamm. 1896. aastal valminud Väinatamm on samuti kujundanud muhulaste identiteeti, arvestades veel, et suur osa tammi ehitusmaterjalist saadi Muhu maalinnast. See on aga viimane koht, kus ristirüütlitele relvadega vastu hakati. Ent peab meenutama, et enne 1980. aastaid oli Väinatamm ainult kaarega ja otse Kuressaarde viivat haru ei olnud. See kaar ehk kurv oli õnnetuseks paljudele muhulastele, kes end kurvis vigaseks sõitsid. Kes tahab vana kitsast tammi näha, peab keerama Orissaare peale ja mõtlema, kuidas seal näiteks veoauto ja buss üksteisest mööda said.

Muhu keel ja folkloor. Taas omaette raamatu teema. Muhu keelt ma ei oska, kuid minu igapäevakeelde tungivad ikkagi muhukeelsed väljendid ja fraasid. Kujutan ette, et muhulasele mõjub minu muhu keele rääkimiskatse millegi sellisena, nagu tavaliselt üritavad soomlased rääkida eesti keelt (on-on ka neid soomlasi, kes räägivad eesti keelt perfektselt). Aga veidraid juhtumusi esineb – koolis küsiti klassis lemmiklille, mille peale mina kostsin, et „kukulinnu pätt“. Vaikus. Lõpuks suudeti ikka välja selgitada, et tegemist on käokingaga. Isegi ülikoolis õnnestus mul ühikakaaslasele kerge lühis tekitada, kui rääkisin, et „see toit aitab süüa küll“ – kirjakeeles muidugi „see toit kõlbab süüa küll“. Ja nii edasi.

Ent ellu on tulnud kaasa muhu folkloori, mis on lõppematu allikas igasugusteks elujuhtumiteks. Näiteks saanud üks Muhu külahull kolm korda järjest ühest kohast süüa ja öelnud selle peale: „Saab ikke näha, kaua siuke pulm nüüd käib.“ Nii et kui midagi on liiga hästi või ootamatult hea, siis peab ütlema, et „saab ikke näha, kaua siuke pulm nüüd käib“. Või lugu minu vanavanaonust, kes määrinud kunagi oma põsed õispuumarjadega punaseks ja küsimuse peale, miks ta nägu punane on, vastanud: „Mis teha, kui jumal oo mind nii priskeks luon.“ Või lugu meie Raegma küla inimestest, kes olnud nii laisad, et ei viitsinud puid lõhkuda ega saagida, vaid ajanud rondi otse aknast pliidi alla ja kui osa oli ära põlenud, siis nihutanud ka ronti edasi.

Muhu keelt ei saa tegelikult kirjakeele märkidega täpselt üles kirjutada, vaja oleks kasutada transkriptsioonimärke, aga seda pole võimalik siin teha. Nimelt on muhu keel midagi mandri keele ja Saare murde vahepealselt: „mõlk“ ehk intonatsioon on olemas, aga mitte nii tugev kui Saaremaal. Seda ei saa kirjakeeles edasi anda. „Õ“ on muhu keeles ka olemas, eksitavad on reklaamid, mis räägivad Muhu „öllest“ (ja pole see saare ö ka üksühene kirjakeele ö-ga).

Muhu inimesed. Muhu suurim varandus on kahtlemata inimesed. Lisaks minu isale on minu noorpõlve ja hilisematki elu kujundanud just Muhu koduküla mehed. Tõenäoliselt nendelt olen ma saanud kaasa huumoritunnetuse ja huvi maailma asjade vastu. Oma naabri­mehega oleksime võinud vabalt teha „Välismääraja“ saate, kui kõnelesime kunagi aias Slobodan Miloševićist ja Balkanist laiemalt. Teise naabrimehe juures leidus peaaegu terve „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sari, mida ma siis suved otsa lugesin. Muhulased on seotud merega, paljud on maailma näinud ja laevas raamatuid lugenud. Ja loomulikult rääkisid oma küla mehed kõik neidsamu Muhu lugusid.

Aga muhulased võivad olla ka uskumatult kanged. 30 aastat saarel elamist ei pruugi midagi tähendada: kui oled väljast tulnud, siis selleks sa ka jääd. Aimamisi pakun, et 1919. aasta Saaremaa ülestõusu puhkemise põhjuseks – see sai alguse ju Muhust – polnud ainult sotsiaalmajanduslikud tegurid, vaid ka muhulaste kangus. Muide, 1990. aastal, kui korjasin Eesti Humanitaarinstituudi tudengina Muhu murrakut (dialektoloogiliselt on nii korrektne öelda), käisin majast majja ja inimesed mäletasid ikka veel oma vanematelt kuuldud lugusid Saaremaa ülestõusust.

Sõda. Muhu ei ole Sõrve, kuid lahingutest maha jäänud kola leidub sealgi. Kodumajas oli meil näiteks trotüüli ja kuulipildujalinte. Kiviaial vedeles pikki aastaid mürsk, mis oli küll õnneks ilma sütikuta. Punaarmees olnud vanaonu ütles, et peitis automaadi koos padrunitega kiviaeda, aga et kolhoosikorraga kiviaiad kokku lükati, kadus ilmselt see automaat kuhugi jäädavalt ära.

Kuid suguvõsas on rääkida ka konkreetne sõjalugu ehk 1944. aastal peetud Raegma sõda. Tegemist on vaid suulise pärimusega, sestap ei võta vastutust ajaloolise tõe osas, aga kogu lugu olla saanud alguse sellest, kui minu vanaisa ajanud puskarit, joomasest peast aga keeranud omavahel tülli laskurkorpuse eestlased ja venelased. Tüli oli tõusnud mingi hobuse pärast, mida Oina külas olnud venelased tulnud Raegmast nõutama. Igal juhul on ema esimene mälestus akna taga lõhkenud granaat. Kiviaiale asetati kuulipilduja ja mehed võtsid ahelikku. Tädi Senni (ristinimega Ksenia) läinud naabertallu abi otsima, kuid talle tulistatud jalgade ette põldu ja nii pidi ta tagasi pöörduma. Päris tapatalguteks polevat siiski läinud ja asi klaaritud ära.

Selliseid märksõnu saaks kirjutada veel ja veel, kuid artikli mahul on oma piirid. Igal juhul olen ma lapsepõlvest kaasa saanud Muhu, mis on mind saatnud tänase päevani.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht