Tuttava linna tuled – Kallaste ripub karamell-kisselli ja tuleviku vahel

VAHUR AFANASJEV

Müüa korter. Vannitoa võimalus. Müüa maja. Katuse võimalus. Teate küll neid toredaid kinnisvarakuulutusi. Kallaste on täpselt selline linn, mille kohta tahaksin kirjutada: „Uuel omanikul hea võimalus kõike oma käe järgi teha.“ Teisalt ongi tore, et esialgu palju ei juhtu. Las areneb, nagu areneb.

Lapsepõlvesuved veetsin Kostina külas, ümber eestlaste Kirepi, ehkki ametliku kaardi järgi on see praeguseni hoopis Metsakivi. Vanemate ostetud maamajapidamises oli ikka üht-teist ehituspoest tarvis. Ja siis oli valik, kas sõita 30 kilomeetrit Tartusse või 17 Kallastele. Ehituskaupluste varustatuses suurt vahet polnud. Olid 1980ndad ja valitses defitsiit. Vist tuleks lisada sõnaseletus: kaupade defitsiit tähendab olukorda, kus raha jätkub, aga poes ei müüda seda, mida tarvis. Võimalik, et paljusid asju oli Kallastelt isegi lihtsam saada.

Kallaste arhitektuurilt mittemidagiütlev ehituskaupluse kompleks asub looduskaunis kohas, niisama hästi kui poolsaarel. Läbi võrkaia avaneb hoonete vahelt avar vaade järvele, sest kauplus asub kaldakõrgendikul. Teisel pool lahesopp ja sinna suubuv jõgi. Poolsaarele tuli sõita üle romantilise paisu või silla, vasemal järveke, paremal lahesopp. Vaatan praegu kaardilt, et tegu on Pärsikivi paisjärve ja Torila ojaga.

Ehituskauplusest edasi tegutseb praeguseni Kallaste kalasadam, kust saab hooajal rääbist osta. Ehituskaupluse territooriumil tungivad aga kasekesed läbi puruneva asfaldi. Meenuvad fotod Pripjatist. Ma ei tea, kellele kompleks kuulub, aga see tundub tore paik spaa rajamiseks. Ehkki Kallaste kesklinnaski leidub suuri kasutamata maju. Ja kui palju kuurorte on üldse tarvis? Tšehhovi „Kirsiaias“ on äriplaan kirsid maha võtta ja suvilad asemele teha. Võib-olla on veel viise, kuidas mitte-Tallinn toimida võiks.

Kallaste on omamoodi eklektiline kompott, millest aimub slaavi jooni.

KalervoK / Wikimedia Commons

Kallastel võib lihtsalt tekkida tuhmunud hiilguse igatsus. Eriti kui oled lapsepõlves sealses restoranis maailma parimat karamellkisselli nautinud. Ei, valetan, Kõrvekülas oli veel parem, aga see-eest ilutses Kallaste söögikohas seinamaaling pankrannikust, kilomeetripikkusest punasest liivakivipaljandist koobaste ja pääsukeste pesaurgudega, esiplaanil lained. Oleksin justkui lugenud, et maaling on praeguseni alles, aga ei leia allikat ega jaksa detektiivi mängida. Ka kohalikud kauplused olid sovetiaja kitsaste olude kohta hästi varustatud. Praegune pilt on nukker, ehkki nähtavasti ainult suhteliselt, Tartu kaupluste hiilguse taustal.

Tuhmunud hiilgusega käib vähegi tegusal inimesel kaasas kange isu restitutsiooniks, revanšiks, hiilguse taastamiseks. Meenub, kuidas 1980ndate lõpu revolutsioonilistes meeleoludes räägiti siin-seal, et võiks tagasi minna talude ja hobustega kuldaega. Muuseas, ega kogukonnad, eriti ökokogukonnad õieti muud olegi kui loomulik reaktsiooniline liikumine progressi tingimustes. Kallastel on progressi märgid täiesti olemas. Näiteks linna sisse sõites näeme võimast pooleliolevat villat, mida ümbritsevad briljantrohelise puidukaitsevahendiga värvitud igavesed tellingud – järelikult on omanik kavandanud pidevat arengut, aastakümneid kestvat ehitustegevust.

Kallaste arhitektuurile on keeruline ühist nimetajat anda. Seal leidub tihedalt üksteise kõrval seisvaid puumaju, millest aimub vanausuliste kultuuri. Äärelinnas on ka tüüpilisi vanausuliste hooneid. Need jätavad suure mulje, kuna pisikesed elukambrid ja dvor ehk pimeõu on ühe katuse all – sarnane efekt rehielamuga. Kesklinnas on stalinistliku ja üldnõukoguliku joonega hooneid, sealhulgas endine tehnikum. Esindatud on Eesti ja Läti väikelinnale tavalised kahe- kolmekorruselised kivist kortermajad. Ühes sellistest veetis lapsepõlve õnnelikud aastad tuntud luuletaja fs. Ei puudu ka mõned uuemad viiekorruselised paneel- ja eriprojektiga ridaelamud, samuti silikaattellistest viilkatusega eramajad ja tuhaplokkidest pruuni krohviga lamekatusevillad.

Uus aeg on toonud uusi kenasid eramaju, sekka pisut plastvoodrit ja muud kahtlast renoveerimist, ent mitte midagi kohutavat, mis varjutaks tsaariaegseid pärle, kohalike meistrite laotud punastest tellistest rikka rahva elamuid. Klaasfassaade ega kõrghooneid Kallastel pole. Mind need õigupoolest ei morjendaks, aga tean paljusid, kellele see rõõmu teeb. Niisiis, omamoodi eklektiline kompott, millest aimub iidseid slaavi jooni. Kallastet on liig vanausuliste asulaks kutsuda. Pigem võib ennast ette kujutada Peeter I aegsesse Moskva possad’i, seejuures unustamata, et enne II maailmasõda elas Kallastel suur hulk eestlasi, kelle hulka kahandasid kõvasti hävituspataljonide veretööd.

Kõige käepärasem viis Eesti asula eluoluga tutvuda on vaadata kinnisvarakuulutusi. Peaks olema väga hea suhtleja ja ülimalt kiire tegutseja, et poole tunniga kümmekonda Kallaste majja piiluda. Kinnisvaraportaalis on see võimalik. Mustamäe või Annelinna korteri raha eest saab Kallastele osta päris põnevaid maju. Teiste hulgast jäävad silma hotellike ja põhjalikult remonditud aadlielamu tüüpi majapidamine. Aga suurt pilti Kallastest see selgemaks ei tee.

Karamellkissell domineerib eilse ja homse üle. Ma ei saa praegusele pihta. Tiirutasin Kallastel kaua. Järv, mille teist kallast pole näha. Rannad. Künkad. Liivakivipaljand. Surnuaed, mis kipub servast järve vajuma. Linn pole sugugi väike, jalutamist jätkub pooleks päevaks. On tunne, et sama hästi võiksin Kallastel elada. Tartumaa Kasepää, kuhu maja ostsin, jätab tegusama mulje. Äkki on Kallaste koht, kus nautida igavust? Heas mõttes närve puhata? Vaevalt. Kes rahutuks on loodud, leiab igal pool tegevust. Kes oskab haigutada, see tukastab Manhattanilgi.

Suur maantee viib Kallastest mööda, teeserv on pealegi võsane, nii et juhuslikult sinna sattuda polegi nii kerge. Ometi tahaksin kangesti, et võõrad Kallastet näeksid. Mõtleksid mõtteid. Tunneksid tundeid. Kange isu on välja pakkuda, arendada, ajurünnata, arengukava koostada. Näiteks, varustada kõik Kallaste majad päikesepaneelidega, keelata bensiinimootoriga autod ja liiga palju metaani eritavad hobused. Või rajada mitmefunktsiooniline hall. Või asutada ülikool. Aga milleks? Kallaste pole ju välja surnud ega suremas. Isegi kui olekski, võiks seda, kui kohalike otsust austada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht