Tuttava linna tuled – Metsa uppunud kogukonnavaim Kilingi-Nõmmel

Olen Kilingi-Nõmme patrioot ja see ei tee mind iial depressiivseks, isegi kui sügismasenduses sellesse väikelinna jõuan.

KRISTEL VILBASTE

Kui väikelinnast kirjutamist alustada, siis hakkab vist eestlastel kõigepealt kõrvus kumisema „depressiivsed Eesti väikelinnad …“ Aga kohe lööb väikelinnas sündinul helisema protestinoot. Mis väike­linnas? Miks depressiivses?

Mina olen Kilingi-Nõmme patrioot ja see ei tee mind iial depressiivseks, isegi kui sügismasenduses sellesse väikelinna jõuan.

Ma olen Kilingi-Nõmmel sündinud. Ajal, mil naised ei pidanud veel põllul ja autos sünnitama, olevat mu ema ja isa kenasti kõndinud linna teise otsa, kõrgete mändide all asuvasse helevalgesse sünnitusmajja – see oli kõrgel liivakünka otsas endise merepõhja rannavallidel ja seal ma oma esimesed lalisevad kõned pidasin.

Ja ka oma esimesed mälestused olen saanud Kilingi-Nõmmelt. Mäletan puumaja tapeeditud seinu oma võrevoodi taga. Aga võib-olla on see pelgalt teadmine, et olen puumajas üles kasvanud. Just sellistest puumajadest koosnes minu sünnihetkel 1965. aastal Kilingi-Nõmme linn.

Veidi vanemast ajast mäletan puumajas asunud piimapoodi, millel natuke hapupiimalõhn, ja vist sealsamas asunud suurte lihakäntsakatega lihapoodi, sel ajal müüdi poes veel liha. Ja muidugi leivalõhnast läbiimbunud leivapoodi, mille asemele hiljem postkontor või, nagu tollal öeldi – side – ehitati. Kilingi-Nõmmel oli oma leivatehas. Ja seal tehti maailma parimat põrandaleiba, mida võis süüa lihtsalt võiga, mõnusalt lõigatuna kahekäekääruna, s.t nii õhukesena, et seda pidi kahe käega hoidma. Mulle tundub, et meie poodi toodi ilmselt ka Pärnust vormileiba –, aga see oli maitsetu plönn, „seakeeks“, nagu seda nimetati. Jah, ja sealsamas leivatehases, kõrge korstnaga majas, mille ühe korstna otsas toonekurepesa, toodeti limonaadi – pirnilimonaad Düssess oli saunaskäigu lahutamatu osa. Ja et enamikus majades veevärki ei olnud, nii nagu ka meie kodus, siis tuli nädalalõppudel käia linnasaunas. Linnasauna mindi kogu perega, mäletan, et kõigepealt läksime mööda Kitsast tänavat ja siis mööda Järve tänavat üle Humalaste ojale paisutatud saunajärve. Ja just sauna­piletit ostes said lapsed endale pudeli limonaadi, vanemad ostsid ka saunaviha ja hiljem, kui oldi kannatlikult saunalava alumisel astmel kannatanud, võis vihast endale ühe saunalehe kõhule kleepida. Saunalava oli eriline koht, seal rääkisid suured naised lugusid, mida kodus ei kuulnud. See oli täiesti naised-saunas-rääkisid-koht, lisaks kostis sinna läbi seina meestesauna lavaruumi kõnekõminat ja naerupurtsatusi.

Ja oli veel üks eriline paik: linna keskväljakul oli seenekujuline jäätisekiosk, kust sai osta paberisse mässitud vahvli­jäätist – maasikajäätist, koorejäätist, rosinajäätist ja plombiiri. See viimane oli kõige kallim, selle ostmiseks tuli suveaiast leida ikka mitu õllepudelit ja need taarapunkti ära viia. Lastele küll taskuraha tollal anti, aga seda ei jätkunud kunagi. Nii et tolleaegne põlvkond on üles kasvanud tõelises taaskasutusvaimus.

Miks ma nii pikalt räägin poodidest ja jäätisekioskist ja saunaskäimisest? Sest see tegi linnast linna, polnud ma siis veel näinud suurlinnu. Oli suur vahe, kas elada maakohas, kus vaid üks kauplus külaühiskonda koos hoidmas, või elada linnas, kus sai käia poest poodi ja tunda seda hõngu, mida kumas Astrid Lindgreni lasteraamatutest.

Pildil Vabadussõja ausammas, taamal paistab suveaed ja kultuurimajast säilinud osa.

Ivar Leidus / Wikimedia Commons

Jah, ja raamatuid loeti selles linnas palju, meil oli oma raamatupood, millest käidi alati läbi, kui „linna“ mindi. Tollal olid raamatutiraažid suured, ka kõige uuemad raamatud jõudsid väikelinna ja linnu oli tollal Eestis vist üle 30. Mäletan isegi lasteentsüklopeedia ENEKE tellimist. Tollal 5000 elanikuga Kilingi-Nõmmel moodustus juba eelmisel õhtul vähemalt 50 meetri pikkune poesaba, kuigi raamatupood tehti tellimiseks lahti alles hommikul kell 9. Raamatukogus käimine oli meelelahutus ja vajadus. Mäletan, et kõigepealt lugesin läbi kõik rinnakõrgusele jäävate riiulite raamatud, seejärel sorisin kõhuli maas alumiste riiulite raamatuid ja enne täiskasvanute osakonda jõudmist sai uuritud ülemiste riiulite raamatuid. Raamatukogus, mis paiknes vesihallis majas vist kolmes-neljas toas, oli alati suur hulk inimesi, vähemalt tosinkond. Linnainimeste suur lugemishuvi võis olla tingitud osaliselt sellest, et Kilingi-Nõmme kinomajad või -paigad järjekindlalt põlesid.

See, mis Kilingi-Nõmme kohta guugeldades kõige enne ette tuleb, ongi vist juhtum, kuidas 1937. aastal süttisid II algkooli hoones ehk vanas punases Kantsi koolimajas filmivaatamisel tsellu­loidfilmilindid ning süttis eriti kuuma leegiga tulekahju ja paanikas lapsed jäid valepidi käinud ukse taha lõksu. Surma sai kokku 18 last, tulejälgi oli veel minu lasteaiakaaslaste vanemate nägudel ja kätel. Ja just nagu sellest veel ­vähe oleks, põles minu kooliskäimise ajal maha ka Kilingi-Nõmme kultuurimaja, pritsimajaga ühes hoones paiknenud eestiaaegne asutus (selle jäänuste lammutamisel leiti lava alt punker, kus sinimustvalge lipp ja kõiksugu kirjandust, mis levis noorte hulgas juba keeluajal). Pärast kultuurimaja põlemist rändas kino sovhoosi klubisse. Ja seegi põles minu mäletamist mööda vähemalt paaril korral. Nii et kinno tuli minna kas kolme kilomeetri kaugusele Alliku­kivile või sai filmi vaadata suvel suveaias, vahel kuni kella üheni öösel, sest aparaadid kippusid vahepeal katki minema. Kino puudumine on olnudki Kilingi-Nõmme arengus kõige depressiivsem osa, seevastu suveaed on olnud meie uhkus. Võimsate puudega aiaga ümbritsetud alal toimusid laadad, kontserdid ja pärast taasiseseisvumist linnale nime andnud mõisniku nimeline muusikafestival Schilling.

Kilingi-Nõmme oli omal ajal tekkinud just mõisa ja kõrtsi lähedusse, tollele andsid nime ümberkaudsed liivased männimetsad.

Eriliseks teeb paiga veel omaaegne asend. Kilingi-Nõmmest on peaaegu võrdsel kaugusel nii Tallinn kui ka Riia. Mõlemasse sai sõita nii raudteed pidi kui ka otsebussiga. Ja nii näiteks käisin mina lasteaia lõpetamisel ekskursioonil hoopistükkis Riias, paljude lastele oli see esimene suurlinn, kuhu sõideti. Mitte Tallinn.

Muidugi on just metsad need, mis annavad sellele linnale näo. Kilingi-Nõmme näidismetsamajand oli omal ajal üks tuntumaid kogu vabariigis. Kilingi-Nõmme linn ise, vaevalt nelja kilomeetri pikkune kolme paralleeltänavaga linnake, oli jagunenud selgelt kolmeks: Pärnu-poolses otsas elas metsamajandi rahvas, kesklinnas kooli ja kooperatiiviga seotud inimesed ja Venekülas sovhoositöötajad. Veneküla ei olnud Veneküla sellepärast, et seal oleksid elanud venelased – neid oli linnas üldse käputäis, enamik valgekaartlaste järeltulijad. Venekülla oli omal ajal ehitatud luteri kiriku kõrvale õigeusu kirik, minu lapsepõlves oli see kolhoosi ladu ja poisid käisid sealt värvilist klaasi toomas.

Kilingi-Nõmmelt on sirgunud üksjagu säravaid tähti: Sulev Luik, Neeme Kuningas, Liisi Koikson, Toomas Voll, Hendrik Olde, Taavi Kotka ja Ants Laaneots. Aga eriline on selle linna kogukonnatunde kasvatamise oskus. Meil on olnud kõige parem naiskorvpallurite kasvulava, meil olid suurepärased iluvõimlejad, meil oli parim koolimetskond ja mõnel aastal oli meie malevõistkond parim Eestis. Nii tuli käia Eestit esindamas ka suures Nõukogude Liidus. Sealt mäletan, kuidas meie head maletulemust kommenteeriti lõpetamisel, et hästi esines malevõistkond „iz malenkova posjolka“, väikesest külast. Kuidas sees kihvatas selle peale! Me oleme ju linnast!

Tõsi, minu edasine elu on mind sidunud Tartuga ja ma ei kujuta ette, et peaksin kunagi tagasi kolima Kilingi-Nõmmele, kuigi mu 86aastane ema elab seal veel praegu. Iga kord, kui jõuan nüüd linna hääbumisele kaasa aitavale kaarega ümber linna viivale ringteele, otsin esimese tänava, kust linna pea­tänavale jõuda ja vä-ää-ga aeglasel käigul läbi linna sõita. Et vaadata iga inimese näkku, iga elamise aeda ja näha, mis toimub kesklinnas. Ma olen ikka nõmmekas, nagu siinkandis öeldakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht