Tuttava linna tuled – Türi on Pariisi moodi ja meenutab Montevideod

JAAN PEHK

XII sajandist pärit Türi püha Martini kiriku kõrvale ehitati 1980ndatel varjend, mille katus oli korvpalliplats. Mulle see plats ei meeldinud, kuna korvirõngastel polnud võrku. Pall veeres ka kuskile ära, sest põrand oli mäekujuline. Meile, poisi­kluttidele, sosistasid vanemad olijad, et tegu on maskeeringuga: „Nii ei saa Ameerika meile tuumapommi heita, kui me varjendis istume. Satelliidi kaudu vaatavad, et siin küll varjendit ei ole, hoopis spordiplats. Peaaegu nagu NBAs.“

Keskväljaku kõrval seisis kivist Lenin, kelle käsi lustlikult lääne suunas viipas. Vaatasin nüüd Google Mapsist järele, hoopis lõuna suunas viipas. Hiljem, kui Lenin ära viidi, kerkis sinna kaubamaja, mille ees nooruslik Joel Steinfeldt 1980ndate lõpus „Tiigrikutsut“ laulis ja tema sinimustvalge lipuga hõiskav kaaslane miilitsaautosse toimetati. Järgmisel päeval ilmus rajooni­lehes Võitlev Sõna loosunglik arupäring pealkirjaga „Mis asi see siis nüüd oli?“. Mina ei saanud ka aru, mis see oli, aga tunne oli huvitav. Läksin hoopis kinno Oktoobri Võit ja vaatasin kuuendat korda filmi „Amfiibinimene“. Aasta pärast seisime Balti ketis.

Tuntud kergejõustikutreeneri Leonhard Soomi eestvõtmisel avati nädal pärast ajaloolist suursündmust Türi II keskkool, mille õnnistas sisse pastor Harald Meri, kes pool aastat hiljem koledalt mõrvati ja kelle surnukeha me kogu klassiga Tolli metsas otsimas käisime. Maha põletatud Türi pastoraadi asemel Paide tänaval haigutas pikka aega tühi plats, kuni sinna ehitati Säästumarket, mis nüüdseks kannab nime Mini-Rimi.

Türil on olnud mitmeid ilusaid kioskeid. Kuulsaim neist oli ehk klaasist moodne jäätisekiosk Oravake, mis seisis kesklinna pargis ja mida meenutab praegu ilus purskkaev, kuhu aeg-ajalt keegi vannivahtu valab. Linna südames seisis müügikuur, mida rahvasuu roheliseks konnaks nimetas. Ühel päeval oli konn kadunud. Hüppas minema, öeldi. Raudtee kõrval seisis Kungla kiosk. Hüüti putkaks. Müügiluugist hoovas maguskirbet lõhna, mulle tundus, et see oli rublade lõhn.

Raudteel ei tohtinud lapsed olla ja ega pole see hea täiskasvanuilegi, aga mulle meeldis, keelust hoolimata. Raudteesilla all vuliseb senini rahustav kärestik.  Paaril korral põgenesin raudteemiilitsa eest: suvel läbi võsa, talvel läbi laiade hangede.

Türi on veidi Pariisi moodi. Kesklinna kalmistu on justkui oma Père-Lachaise ja kunagine maailma kõrgeim isolaatoritele püstitatud tornantenn ehk Türi raadiomast nagu oma Eiffel. Piltidel. Kui soovite näha vana raadiomasti, mille Nõukogude hävituspataljon 1940ndatel õhkis, siis tegelikult on see veel pisut püsti paari turnimisagregaadina vana koolimaja hoovis, kelgukünka kõrval. Viljandi tänaval Eesti ringhäälingu­muuseumis on ka, maketina.

Ida-Türi meenutaks justkui Uruguay pealinna Montevideod. Kõnnid mööda merekallast ja keset merd on korsten. Õigemini, Türil küll merd pole. Vana metsakombinaadi korsten aga kõrgub Pärnu jõe paremal kaldal. Siinkohal meenub jutt, kuidas kaks vanadaami omavahel sõjaaega meenutanud ja tõdemuseni jõudnud, et asi läks siis hapuks, kui Inglise laevad siia Türi alla jõudsid. Kõrvaltkuulja küsimusele, et aga Türil pole ju merd, vastanud daamid ühest suust: „Ega sõda ei küsi.“

Türil on ilus järv. Kevadel õitsevad siin jaapani kirsid. Inimesed lähemalt ja mujaltki käivad neid nuusutamas ning selfisid tegemas.

Türi linna keskel seisab üks väsinud kole maja, mis kuulduste kohaselt on kuidagipidi kütusefirmale müüdud ja enne sealt ei kao, kuni antakse luba südalinna tankla ehitada.

Kultuurikeskuse kõrval seisab vana veetorn, kuhu võinuks minu arvates tulla Türi raadiojaam. Poisikesena kujutasin end ette saatejuhina. Kuna unistus ei kippunud täituma, ühendasin juhtmete ja pistikutega möllates kogemata korrusmajasisesed krapid oma muusika­keskusega ja lähimad majad kuulsid terve nädala uudiste ja muude saadete asemel ainult Queeni – ning keegi ei teadnud, kust see tuleb. Ise vaatasin õhetavate põskedega koduaknast välja, kesklinna surnuaeda, ja varsti Freddie Mercury meie hulgast lahkuski.

Paide-Türi rahvajooksu hüüdlause „Jooks koos Sinuga“ on läbi aegade olnud sõbralikult mitmetähenduslik. Olen joomise ja eelnimetatud jooksudistantsi läbinud nii Contra kui Tanel Padariga. Enam niipalju mitte. Või isegi üldse mitte. Olen viimasel ajal rohkem kõndinud.

Kui olin poisikesest Orelipoisiks sirgunud, siis öeldi kultuurimajast, et Jaan, tule astu ikka meilt ka läbi, ära kõnni kogu aeg uhke näoga mööda. Mõtlesin lõpuks elu üle järele ja hakkasin Türi vahel rohkem hämaras liikuma.

Türi lillelaata peeti alguses mu kodu lähistel. Müüsin meie maja ees vanal paplikännul jorjenijuurikat. Vanaema pakkus välja, et hea juurikas on, äkki keegi soovib. Panin hinnaks 50 kopikat, aga keegi eriti huvi ei tundnud, kuni üks švipsis onu asetas kännule rubla ja ütles, et juurika võtab hiljem ühes. Ootasin, aga onu ei tulnud tagasi. Imetlesin saadud rubla ja muretsesin, et kuidas ma juurika onule toimetatud saan. Ei õnnestunudki. Lillelaadal oli ka õnneloosi kiosk. Üks loterii – üks rubla. Ükskord ostsingi ja keegi kahmas avamata loosirulli käest ära, et ah poiss, anna ma loen ise, sa nagunii ei oska. Nokastanud mees vaatas loosilipikut, punnitas silmi ja hüüdis rõõmsalt  – külmkapp! Jõudsin juba veidi rõõmustada, aga kui sildi üle lugesin, seisis seal „küünal“. Sel kevadel jäi Türi lillelaat ära. Alguses tundus, et koroonast ei tulegi sel korral juttu, aga võta näpust või lillest või võilillest. Tuli ikka.

2. VII on Türi linna 94. aastapäev.

Dmitri Kotjuh / Järvamaa Teataja / Scanpix

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht